Vajatakse Voltaire'i. Seikluseotsijatel mitte tylitada

Yks mu sõber õõnestab Syyria valitsuse jalgealust. Õigupoolest õõnestab ta tervet Syyria riiki. Ta kaevab seal nimelt maa sisse auke. Arheoloog.

Syyrias, mis nyydseks (pärast Iraagi langust) on ainus Araabia Sotsialistiku Taassynni Partei (ehk Baathi) valitsetav riik, on tema kirjelduse järgi toimunud väike, ent huvitav muutus teatud siseorganite huvis nende ekspeditsiooni kohalike osaliste vastu. Kui mõned aastad tagasi jälgiti põnevusega, millega tegelevad noored kurdi töölised, siis nyydseks on julgeolek kaotanud nende suhtes vaat et igasuguse huvi. Keegi kuskil kabinetis mõtiskles natuke: kumb on riigile ohtlikum, kas töötud, rohke vaba ajaga vaesed noored poisid Kurdistanis või sealt sadu kilomeetreid läänes, kus nad rabavad hommikust õhtuni arvutigraafikutena, saavad eurooplaste käest kohalikus mõistes kuninglikku palka, kannavad musti ylikondi, kuldraamidega prille ja kitsehabemekesi ning joovad õhtuti nendesamade eurooplastega õlut? Ning nyyd huvituvad karmi silmavaatega mehed hoopis rohkem lihttööd tegevatest beduiinidest, kes eralduvad viis korda päevas range järjekindlusega palvetama.

Ja ma kahtlustan, et kui needsamad Kurdistani Tööpartei poisid natuke järele mõtlevad, siis jõuavad nemadki veidra, kindlasti ärritava, ent samavõrd paratamatu tõdemuseni: neil on palju rohkem yhist julgeolekumeeste kui kaastöölistest beduiinidega. Sest kurdi omariiklust ihkavad sotsialistid (kes olemuselt ei erinegi väga palju iiri sotsialistidest sada aastat tagasi) võivad riigisotsialistidega ju kakelda, aga kui mingi õnnetuse läbi peaksid võimule tulema islami fundamentalistid, juhtub mõlemiga nii, nagu kunagises "Herilase" naljandis juhtus metsatuka pärast sõdivate sakslaste ja venelastega: tuli metsavaht ja ajas mõlemad metsast välja.

Viimasel ajal saavad Lähis-Idas sellised õnnetused alguse peamiselt Washingtonist.
Retoorika retoorikaks, aga kõigi maade fundamentalistid paistavad omavahel hästi läbi saavat.

Kibe tõde, aga kaasaegse demokraatia aluseks on sekularism. Maades, kus selleni pole jõutud, ei ole demokraatiaga suurt midagi pihta hakata. Ning tõsi on seegi, et sekularismi tuleb levitada ylaltpoolt. Euroopas levitas sekularismi absoluutne monarhia, islamimaades teevad seda sotsialistliku kallakuga diktatuurid. Need võivad olla kuitahes võikad, ent pärast paari seesugust võib demokraatia tõepoolest pysima jääda. kui aga on möödunud liiga vähe aega, järgneb pigem vastureaktsioon ning igasugune tsivilisatsioon upub džihaadi.

Ameeriklased pole maailmas toimuvast kunagi suuremat teadnud ega teada tahtnudki, suurem jagu neist elab siiani praktilises isolatsionismis. Euroopale tuleb maailm aga koju kätte, eurooplased endale seesugust provintslikkust lubada ei tohiks. Nende parim võimalus oleks toetada aktiivselt sekulariseerumist nii Euroopas kui selle ymbruskonnas, mitte aga vehkida Euroopa põhiseaduse arutelul "kristliku kultuuriga" ning pärast imestada, miks vihaseimad ja demagoogilisimad mullad just Euroopas elavad. Ainult seal on selline märatsemine pikemat aega järjest võimalik.

Paraku jääb terve mõistus tavaliselt populismile alla ning ajalugu peab inimesed ninapidi piima sisse suruma, enne kui reaalsus neile pärale jõuab.
Ja siin pole midagi parata.