Seatapp

Tänane seatapupilt.
Ettevaatust! Nõrganärvilistel palun hoiduda.

Peaidee

Kurtis yks keskkoolipiiga bussis oma mammale, kuidas tema kogu aeg oma kirjandusõpetajaga vaidleb. Nimelt peavad nad koolis leidma iga raamatu peaidee. Lugesid lapsukesed hiljuti "Rehepappi" ja vaidlesid tykk aega, kuni neile kuulutati, et "Rehepapi" peaidee olevat armastus. No kuidas saab armastus "Rehepapi" peaidee olla? Neiukese meelest polevatki "Rehepapis" peaideed, olevat ainult "syrrealism või ma ei tea, mis sõna see on".

Eks tal ole õigus kah. Ja vastupidi. Nagu ikka.

Peaidee, nagu sõna isegi ytleb, on inimese peas. Lugeja roll, teadagi. Eco ja puha. Kui inimese peas on yksainumas idee korraga, loeb ta selle ka raamatusse. Loomulikult on raamatuid, millel on algusest peale vaid yks idee. Enamasti pole need kuigi head raamatud.

Tuhande muu asja seas, mida "Rehepappi" saab sisse lugeda, lugesin mina (ka) näiteks seda.
Kivirähk on kirjutanud eestlusest ja eestluse myytidest juba ammu enne "Rehepappi", eelkõige kõikvõimalikes lyhijuttudes ja vestetes, aga ka pikemalt. Motiive yhekaupa vaadeldes ei koorunud neist midagi rõõmustavat, ent usin ja heasoovlik kirjamees võttis end siiski kokku ja esitas oma - khm - positiivse nägemuse eestlusest raamatus "Liblikas".
Vastukaja oli vaikne kui karp sordiine. Mis teha, eestlased on sama masohhistlik rahvas kui juudid, ei passi neile helged nägemused maailmast ja endast selle sees. Taipas seda Kivirähkki ja, tulles vastu publiku yleyldisele nõudmisele, kirjutas "Rehepapi".

Loomulikult on "Rehepapis" armastus tähtsal kohal. Autor ise peab sellest ysna palju ja kirjutab sest seoses tegelastega, kes talle silmnähtavalt sympaatsed on. Aga "Rehepapp" on raamat, kus headus ei võida. Tegelikult ei võida seal yldse keegi, parimal juhul võib tolles maailmas ellu jääda ning sellekski tuleb joosta kui Orav rattas. Ning ei vea ei lumemehel, armunud noorsandil (mistanimin'doligi) ega nõial.

Kui tahta "Rehepapist" mingit "peaideed" leida, võiks selleks olla autori pettumus lugejates, milleks maruline retseptsioon ka igati alust annab.
Eks ole see enese sama vägivaldne teksti sisse lugemine kui iga teine.

Pst! Valvel! Kuss!

Täna lehvib lehtedes uudis selle kohta, kuidas kaitseväe peastaap on algatanud sisejuurdluse. Nimelt otsitakse nurjatut pahalast, kes Päevalehe väljendust mööda levitas "1983. aastal ajakirjas "Pioneer" ilmunud Ants Silla intervjuud pealkirjaga "Kursant" praeguse peastaabi ülema brigaadikindral Alar Lanemaniga. Tänane peastaabi ülem oli toona Tallinna kõrgema poliitilise ehitusvägede sõjakooli kursant ja avaldas artiklis muuhulgas mõtteid teda toona ees oodanud nõukogude armee poliittöötaja ameti kohta."

Egas Päevaleht ole sõsarväljaande tsiteerimisel kitsi, näide kompromiteerivatest materjalidest on ka netti riputatud:

"Õhetav, pehmete näojoontega noormees, kellega jutt hakkas hargnema pikema sissejuhatuseta. Jutu sisust jõudis minuni see, et kell pool viis peab klubis algama parteikoosolek. Palutud on ka pataljoni komsomolikomitee liige Alar Laneman. "Täna võetakse mind parteikandidaadiks...""

Jube jah, kui salastatud kraami niimoodi kuritahtlikult levitatakse. No kus see kõlbab, kui sõdurid saavad teada, et nende kõrge ylemus on õhetav, pehmete näojoontega noormees. Viimati tunnevad veel tänaval äragi - kus siis selle häbi ots!

Kõige kindlam oleks aga, kui sellised tundlikke materjale sisaldavad väljaanded nagu "Pioneer", kuid miks mitte ka "Rahva Hääl", "Aja Pulss" ja "Sotsialistlik Põllumajandus" pandaks raamatukogudes erifondi ning neile lastaks ligi yksnes vastutustundlikke isikuid, soovitavalt kaitseväe peastaabi loaga. Kui keegi ei räägi, siis pole ju olnud, eks?

Teatan alandlikult, nõudlust tsensuuri järele igatahes jagub, saab kirsagagi segada.
Jääme ootama.

Eesti värss

Jätkan heade, kuid äralörtsitud ideede teemal.

Tartu Ylikooli servereis kopitab lõputu hulk unustatud veebilehti, teiste seas ka paljulubava nimega Eesti värss.

Mõte on hea, aga kahjuks on tegemist Lotmanite pereettevõttega.
Mis tähendab, et Eesti luulet esindab 20 autorit Koidulast Mölder-Proletaarlaseni (iseenesest tubli, ehkki nimekiri on petlik - luulekogud on skännitud jupiti, mitte tervikuna), uurimuste nimekiri koosneb aga Rebekka bakalaureusetööst ja Miša kahest artiklist - yks ilmus 2003 Päevalehes ning teine 1985 Riias (ingliskeelses osas on ka yks Maria-Kristiina artikkel TY semiootikakogumikust).

Lusti ja rõõmu eest maksid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teadusfond (grant nr. 5243) 2004. aastal, pärast seda on lisandunud vaid tolm.
Kui see ei ole haltuura, mis siis on?


P.S. Ei tea, mis nende uuemate Lotmanitega lahti on. Paari aasta eest ilmus Loomingus näiteks kellegi usina koolipoisi Miikael Lotmani kirjatykk "Jeremei maailm". 14-aastase kohta ju kena, aga kirjarahvas imestab siiamaani, mida see Loomingus tegi ja kas see oleks ilmunud ka siis, kui autoril oleks mõni muu perekonnanimi olnud. Mõista, mõista.

Arvutiturvalisusest

Olen juba pikemat aega kasutanud oma arvuti kaitsmiseks samu asju ning pole vaatamata minimaalsetele kuludele mitme aasta jooksul yhegi tõsisema probleemiga kokku puutunud. Ysna mitu korda on mul tulnud inimestele nõu anda, sestap panen kogu selle jutu nyyd sõnavaeva kergendamiseks kirja.


Ad-aware ja Spybot otsivad mõlemad pisikesi pahavara - pahaksläinud kypsiseid, usse, väljahelistajaid ja muud seesugust kola. Nende ampluaa on kyll sama, kuid pahalaste valik täielikult ei kattu, seega täiendavad nad teineteist kenasti. Ad-aware on ka Google Packis kenasti kättesaadav. Kumbki ei maksa midagi.

ZoneAlarm on tasuta tulemyyride seas päris hea kuulsusega, vana ja suhteliselt usaldusväärne. Uute programmide käivitamisel kysib ta, kas tahad seda netti lubada või ei, kuskilt sealt seest saab ka porte sättida ja igasugust muud peenemat pudi. Varasemad versioonid ei tahtnud mõne failijagamisprogega yhilduda, viimasel ajal pole selliseid probleeme olnud.

Norton Antivirus on antiviiruste seas yks vanemaid ja soliidsemaid. Maksab ta mis ta maksab (mitte oluliselt rohkem kui konkurentide tooted), aga Google Packi koosseisus jagatakse 2005. aasta versiooni kuueks kuuks ka tasuta. Aeg-ajalt on Nortonil olnud probleemi ressursineelamisega, kuid viimase versiooniga pole mul yhtki häda olnud ning enamik tõiseltvõetavaid konkurente on märksa hullemad. Ning väikese ja tundmatu firma tehtud antiviirust ei taha ma ka siis, kui see on pisike ja kiire.

Viimase aasta jooksul olen pööranud tähelepanu ka Microsofti kodulehel pakutavale kraamile. Kola on seal igasugust, mina olen piirdunud kahe vidinaga:
Malicious Software Removal Tool otsib arvutist kurivara, kui sa ta käsitsi käivitad, Windows Defender tegeleb yleyldise turvalisusega ning laseb end ka teatud aegadeks seadistada. Kummastki pole ma siiani otsest kasu saanud, aga topelt ei kärise, raha nad ei taha ning ruumi eriti ei võta.

Ongi vist kõik.
Praegu kyll rohkem meelde ei tule.
Põhimõte on lihtne: 1 tulemyyr, 1 antiviirus (ei maksa endale rohkem hankida, nad ei saa omavahel läbi!) ja 2 pahalaste otsijat (pluss Windoza pudi).
Kyllap on oma osa sellelgi, et ma olen ise ypris paranoiline ning lasen nii tööl kui kodus kõik arvutid vähemalt kord-paar nädalas kõigi vahenditega yle, samuti kannan hoolt nende pideva uuendamise eest. Töö pole tegelikult suur ("Las traktor töötab, mina olen väike!") ning inimeste pidevaid kaebeid kuulates tasub vaeva kuhjaga ära.


***
Viimasel ajal spämmib kõikvõimalikes kohtades Elion oma arvutikaitsepaketiga.
Kui natuke kaevata, võib nende pabereist leida ka nimekirja, milliseid programme nad õigupoolest pakuvad.
Ytlen ausalt: võib-olla on need väga head, aga mina neid ei tunne. Mu enda systeem töötab piisavalt hästi, seega ei taha ma seda surkima hakata. Vähenõudlikud nad igatahes ei ole: 400MHz protsessor, mälu Windows 95/98/ME/NT4.0 puhul 256 MB RAM ja Windows 2000/XP puhul 512MB RAM, kettaruumi 280 MB (installimise ajal 320 MB).

Ent kui keegi arvutiasjadest suurt ei tea, võib ta selle endale ju võtta. Lihtne ja mugav lahendus ning kui midagi viltu on, saab probleemid alati kellegi teise kaela lykata.
Kes proovib, andku kogemustest teada.

Squishy

Eks aeg-ajalt ujub ikka kuskilt välja lugusid, mis kellegi lemmiklooma (nimele) kirjutatud.
Polnudki see nii ammu, kui Google'i ametlikus blogis võttis sõna peakorteris resideeriv mops. Päris mõnus sõna oli.

Nyyd kirjutas yhe mu lemmikkirjaniku blogis yks tema kassidest. On muuga, mis on, aga ma nautisin tõeliselt tema stiili, nii teksti kudet kui ka kõnepruuki.
Seepärast ma seda ymber jutustama või tõlkima ei hakkagi.
Kes tahab, lugegu ise: Squishy the Cacky Cabbage.

Võrgutramm

Uudis ytleb, et

Skype paneb käima tasuta trammi, mis alustab sõite täna kell 13.00 ja on käigus 25. augustini, veetes kordamööda igal Tallinna trammiliinil umbes nädala.

Hajameelse inimese jaoks on see muidugi salakaval - iga kord tuleb hoolikalt uurida, kuhu tramm sel nädalal sõidab. Mulle ohtra trammipruukijana sest kyll kasu pole, kvartalipilet taskus niikuinii. Aga yldiselt väga tubli - hea on reklaam, millest teisedki kasu saavad.

Oleks haNsaPaNK mullikeste puhumise asemel alustanud noortekeskuse tegemisest, suhtutaks temasse siiani märksa paremini.

Noppeid eesti luulekriitikast

Kogu eesti kirjanduskriitika ajaloos on mul kõige rohkem kahju sellest, et aastate eest Runnelit pussitanud noorsandid ei osutunud eesti filoloogia yliõpilasteks, kes hullusid eesti kirjanduse ajaloo eksamiks valmistudes ning otsustasid väljendada radikaalselt ja lõplikult oma karmi, kuid õiglast arvamust Rundla luulest. Yldiselt kipub meie kriitika olema ikka heatahtlik lällutamine "aga ta on ju päris tubli" või lõputu inin "ei ole meil kuskil midagi, pole kunagi olnud ega tule kah".

Täna leidsin netist aga luulearvustuse, millest saan ainult soovida: oleks meil selliseid rohkem!

Autoriõigustele vähimatki tähelepanu pööramata kleebin selle siia kah. Kunst kuulub rahvale.

Värssparoodia Linnar Priimäe luulekogule

Üks kindel paines liiges mus on nõudlik tihti.
Mis õrnad vihjed! Pimeloom, ma sinust räägin.
Stantse hulle - oh! - pilguil peegleis meelalt säädin -
varahommikuni sinu silmist otsin sihti.

Boheem kirjanike sulnis loomingus nõnda
seas kujutluste vaob kui hõrk-imeline vein.
Sel muidugi on eluga vast vahel paene sein.
Tean ridu üllaid Puškinilt. Tsiteerin mõnda:

"Kuid mõtlen teisestki finaalist,
sest esikusse paraku
vist pühib kammerneitsi saalist
mu kägardatud raamatu,
mil kaaneräbala ja randid
on ära määrind obskurandid,
salongilõvid ja lakeid.
Mu hindajad, ma tunnen teid!
Ei ole mina esimene
ja viimane siin päikse all,
kes kuuleb, kuidas kõminal
ta puhul mõni mehikene
serveerib oma sõgedat
ja nürimeelset kriitikat."

Otsiskleksin veelgi. See on ju pelgalt habras
ripsutus mu intellektist - ah, mõistad ise!
Kui rumal must! Taas vaikin nagu kombeks.

Ma muist Oneginist siinkohal jätan homseks.
See on ju nõnda lähedal, pelk kivivise!
Siis hulbime veel ekslikkuse vahusabras.


silmakirjanik 22.07.2006

Kaos ja häving

Vana linnameeste tarkus ytleb:
Lapsed linnas, linn põhjas.

Ah, pole neil tegelikult häda midagi.

Näitusekultuur

Käisime täna näitusel. Isegi kahel.

Esimene oli Matkamaja neljandal korrusel. Juba tykk aega on igal pool reklaamitud näitust "Keskaegsed piinamisriistad". Sama tykk aega olen ma sinna minna tahtnud.
Riistad ise olid huvitavad, ehkki eksponaatide ajaloolisuses julgen ma kahelda - keskaegsed polnud nad kindlasti, mõni yksik ehk uusaegne. Võhiku silma järgi hinnates täitsa kenasti sepistatud koopiad.

Paraku oli näitus ise äärmiselt vilets. Silmapaistvalt hale töö. Ei tea, kas oli siis puudus ajaloolastest, kirjaoskajatest või viitsimisest yldse midagi korralikult teha. Millegipärast olid sildid neljas keeles: eesti, inglise, itaalia ja vene. Ainult et tekst oli igas keeles erinev. Itaalia kohta ma ytelda ei tea, aga kõik teised keeled kubisesid kirjavigadest, sellele lisaks siis väljajätud ja libatõlked. Väävlist sai sooda, kätest jalad, pisiasjadest rääkimata. Täieliku pildi saamiseks tuli kõik versioonid läbi lugeda, sest vahel oli mõni lause ainult yhes keeles (enamasti itaalias, mis paistis ka algkeel olevat). Kahjuks olid kommentaarid juba algusest peale imelikud - yhes keeles ylemaailmseteks tunnistatud asjad olid teises "Euroopas levinud" ning mõnigi lai yldistus taandus algkujule "on leitud teateid yhest kohtuprotsessist". Põhilised näited toodi Saksamaalt ja Itaaliast, samas ei olnud töö sealgi eriti põhjalik olnud. Vaatamiseks toodud riistade kõrvale riputatud pildid ei käinud mitte iga kord kõrvaloleva seadeldise kohta ning vähemalt yks tekst rippus miskipärast kahes kohas. Valgustusest ma ei räägigi. (Ja ärgu keegi ytelgu, et see oli Matkamajas juba olemas ning polnud näitusetegijate võimuses: alati saab midagi teha!)

Mõni yksik riistapuu pärines tõesti keskajast, enamik aga olid puhtalt uusaegsed. Et "1550-1650" või "kuni 1848" dateeritud asju keskaegseteks nimetatakse, on juba meieaegse kärbunud ajaloomälu probleem: kõik, mis toimus enne minu vanaisa syndi, on kesk- või yrgaeg, sest need kaks tähendavad yht ja sama - aega, millest ma elavate mälestusi kuulnud pole.
Kurb, ent hale.

Teine näitus oli sama majakese esimesel korrusel: nime "Imelised elusad ämblikud" all eksponeeriti laia valikut linnutapikuid ja skorpione. Tõsi, skorpionid on vaid ämblikulaadsed, mitte ämblikud, kuid kesk- ja uusaja segamise kõrval on see pisiasi. (Las bioloogid arvavad teisiti.)

Loomad olid vahvad ja kenad. Seekord olid tekstid kolmes keeeles: eesti, inglise ja vene. Eesti- ja venekeelne olid teatud suguluses, ingliskeelne kohtus nendega esmakordselt. Enamasti erinesid inglis- ja eestikeelsetes tekstides isegi temperatuurid ja õhuniiskus (!), vahel ka ladinakeelsed nimed. Rõhk oli pandud sellele, kes on kui agressiivne või ilus, bioloogilised pisiasjad jäid ingliskeelsesse juttu. Otsustades lausejuppide järgi nagu "meie kasvanduse kogemus näitab" ja "kollajalg on agresiivsem kui kollapõlv" (kodanik kollapõlve aga kahjuks näitusel polnud), olid tekstid võetud mingist pikemast tutvustusest ja yle lugema ei vaevunud keegi.

Õige kah, milleks. Niikuinii käisid seal eelkõige turistid, vaadates skorpioneid ja linnutapikuid nagu kunstkäsitööd: ilus, tore ja ei vaja mingeid taustateadmisi.

Huvitaval kombel tekkis piletit ostes pisuke probleem. Talinna kesklinna piletimyyjad saavd hakkama kõigi muude keeltega, ainult eesti keelt töngatakse ylejala. Hea, et ma võruke ei ole.

Mõne kuu eest sattusin Teaduste Akadeemia raamatukogu trepikojas pisikesele näitusele yhe Sillamäe daami piltidest "Meistri ja Margarita" teemal. Pildid ise olid päris kenad, tekstid aga oli ta koostanud ise. Tehnika oli "aerbrašš", kolmikmaali nimetati "triptihh", yks tegelastest kandis nime "Ponti Pilatt" ja nii edasi. Mõtlesin toona sellest kirjutada, kuid leebusin, kui vestlesin raamatukogualuses raamatupoes tytarlapsega, kes raamatukogu näitusi korraldab. Ta ahhetas, lõi kaht kätt kokku, lasi mul kõik vead ette lugeda ning lubas, et saadab paari päeva pärast mulle kogu teksti parandamisele.
Ei ole mina temast rohkem kuulnud.

Igasuguse kultuuri kõige alumisem alus on tahtmine asju korralikult teha.
Kultuurituse alus on rumalus ja laiskus.
"Ah, ei viitsi."

P.S. Ämmelgavahtija ja ilm.ee ämmelgareklaam.

P.P.S. Takkajärgi meenus ilus detail: piinanäituse seletuslehele häbimaskide kohta oli eksinud lõiguke sellest, kui veider on, et häbimaskid meie häbitul, moraalitul ajal käibelt kadunud on, ehkki nende tarvitamine oleks täiesti loomulik. Vaat' siis, kustpoolt tuul puhub.

Tolm

No miks tehakse häid asju ja need siis ära unustatakse?
Mis mõte on blogil, millesse pole yle kahe kuu sissekandeid tehtud?

Yks kurb näide.
Teine kurb näide.

Kurva lilled

Olen viimastel päevadel sattunud vestlema kahe terase tytarlapsega yhest ja samast raamatust: Tõnu Õnnepalu tõlgitud Baudelaire'i-tellisest. Yks neist, värskelt kooli lõpetanud, oli sellest vaimustuses. Teine, värskelt ylikooli lõpetanud, ei pidanud sellest suuremat. Oli sattunud lugema vanu häid "Loomingu Raamatukogus" ilmunud tõlkeid uustrykis ning sööstnud õhinal ka tellise kallale. Õhin läks ruttu yle.

Mida mina sest asjast arvan? Ma ju ytlesin "vanu häid".

Kui mingisugusel luuletekstil on rytm ja riim, on need seal tihtipeale asja pärast. Kui tekstilt eemaldada struktuur, jääb järele vaid amorfne mass. See on mitte kala, kellega saab tuhandeid toita, vaid meduus, kellele on peale astutud. Komponendid oleksid justkui samad, eriti filigraanse töö puhul on iga sõnagi alles, ainult et peale pole sellega midagi hakata.
Teksti intensiivsus kaob ära, jääb lalin.

Kibe on see, et vaevalt nyyd keegi lähema aastakymne jooksul uuesti Baudelaire'i tõlkima hakkaks. Veel vähem kirjastama. Eesti on nii väike, et kui yks inimene midagi viletsalt teeb, rikub ta sellega tykiks ajaks võimaluse, et keegi teine seda hästi võiks teha.

Mul on tõesti väga kahju.

Lugeda või osta?

Intellektuaalse omandi õiguse aluseks on kysimus: kumb on parem, kas raamatu lugemine või ostmine?

Kumb on parem kultuurile?
Kumb on parem nälgivale kirjanikule?
Aga ylesöödetud kirjanikule?

Kumba me tahame, et inimesed teeksid - loeksid või ostaksid?

Kirjutasin eile yhele raamatule arvustust, mõeldes: mis sest, et ma seda lugenud pole? Miks ma peaksingi? Ega ma mingi kriitik pole.
Mina olen ostmisega juba oma panuse andnud, aitäh ja tänan pakkumast.

Nii lihtne see ongi.

Sport kui viimne lohutus

Lyyes jalaga äsja lõppenud MMi laiba pihta:
kummalist loosungit "Jalgpall on parem kui seks" kuuldes olen juba pikka aega tundnud selle pooldajate suhtes kurbdust ja haletsust.
Vaesekesed.
Rääkigu enda eest.

All the Google's Men

Kirjeldan natuke enda asjatamisviise.

Meilid käivad mul läbi Gmaili. Olen aegade jooksul pruukinud hunnikute kaupa meiliaadresse, yks hullem kui teine. Ei, ega Gmail pole ka mingi täiuslik imeasi, aga ta on parem kui senised variandid. Lõppeks on mul meeletu kirjavahetus (olen seda isegi piiranud, ei viitsi enam kymnes yleilmses meililistis istuda), mis kuhugi mujale lihtsalt ei mahuks.
Ykskõik, millise arvuti ma ära asustan, tekib sinna ysna kiiresti ka Gmail Notifier - pisike jubin all paremas nurgas, mis uutest meilidest teada annab.

Võib-olla kasutan ma Gmaili natuke rohkem kui Google Notebooki. Võib-olla. Pisut. Yhtki muud asja kyll mitte. Kui formaat seda ei nõua, kipun juba muid tekstiredaktoreid unustama - on kuradi mugav jätkata kõiki töid samast kohast, sõltumata sellest, kas oled kodus, tööl või ykskõik kus mujal. Kõik mu märkmed pysivad kenasti korras ja ei kao kuhugi, varem oli mul komme kirjutuslaud pisikesi nartsunud lipikuid täis kuhjata. Milleks?
Ja võimalus nii Internet Exploreris kui ka Firefoxis paari klõpsuga märkmeid teha on yks mõnusamaid asju, mis netividinad iial pakkunud on. Kahju, et seda Operas teha ei saa.
Tõsi mõningaid väikesi vajalikke asju Notebookis veel ei ole. Näiteks võiks systeem sissekanded automaatselt dateerida. Aga see pole suur häda, ainult mu oma hajameelsus segab.

Pikka aega kõhklesin, kas on mõtet yldse blogima hakata. Oli vist kyll. Ventiili läheb ikka vaja ja pealegi ei saa mõnes asjalikus paigas muidu kommenteerida, kui Bloggeri kontot pole.

Kalendritarkvara pole ma kunagi oluliseks pidanud. Mõttetu vidin, märkmik on palju parem. Pealegi peab sellest kasu saamiseks iga päev arvuti taga olema. Samas kaob märkmik muidugi alati kuhugi ära. Nojah, Google Calendari väljatulekust peale pole ma märkmikku lahti teinud.

Kontaktide andmebaasi pole ma veel täielikult Gmaili kontole sisestanud, ei ole lihtsalt aega ja viitsimist. Samas on mul komme kõikvõimalikke andmeid ja tutvusi korjata, nii et kunagi pean selle töö ära tegema, tekib endalgi mingi ylevaade. Ikka parem kui Wordi või Exceli fail.

Tabeleid on mul vähe, ei viitsi mina nendega nikerdada. Need, mis mul on, istuvad aga kõik kenasti Google Spreadsheetis. Excel on kole, kohmakas ja tyytu.

Hiljuti avastasin Picasa kasulikkuse. Pildimajandus on mul alati lootusetult segane olnud, peaks selle nyyd ära korrastama. Varem või hiljem annan ma kiusatusele järele ning ostan digifotoka, siis läheb seda suisa hädasti vaja. Mugav ja käepärane.

Google Toolbarist ma erilist kasu pole saanud. Praktikas pruugin vaid otselinki Gmaili, ylejäänud tahavad teadlikku harjutamist. Firefoxi otsinguaken on siiski parem, sinna saab Wikipedia ja IMDB kylge pookida, Toolbaris seda võimalust kahjuks pole. Mis tähendab, et IE meeldib mulle aina vähem.

Sama käib Google Desktopi kohta. Jah, Windoza enda otsinguvahendid on ilged, aeglased ja kasutud. Ent Desktop kipub mul millegipärast vohama, neelates tohutult mälu, ning ehkki ma armastan uudisefiide, on latakas ekraani servas siiski tyytu. Pealkirju sirvida on tore, kuid nende avamine brauseris on kohmakas ja aeglane. Kõigele lisaks on Google'i rahvas korduvalt lubanud kõik vead igas uues versioonis parandada, aga mul pole siiani õnnestunud õpetada fiidilugejat näitama mulle seda, mida ma tahan lugeda. Mul puudub igasugune huvi Chicago pesapallimeeskondade vastu, tahaksin hoopis uudiseid Lähis-Idast, Brasiilia indeksaktsiatest ning Greenpeace'i ettevõtmistest. Rohkem aktsiaid, vähem sporti!

Kui palju Google Web Acceleratorist tegelikult abi on, ei oska mina hinnata. Ise ta väidab kyll, et hoiab aega kokku. Ju on tal siis õigus.

Google Earthiga pole ma seni lähemalt tutvuda jõudnud, aga see paistab huvitav. Google Mapsi olen kasutanud kyll. Kahjuks ei ole seal Eesti kohta kuigi palju infot, aga satelliidipildilt leidsin oma kodumaja yles - Regio mulle seda võimalust ei paku.

Google Finance meeldis mulle algusest peale, veebilingindus, paigutus ja kõik muu. Võimalus aktsiagraafikut oma käega sisse-välja zuumida on klassikaliste saitidega võrreldes vapustavalt tuuge. Kahjuks ei tööta see kõigi aktsiatega samavõrd hästi, puudub korralik info Ameerika-välistelt turgudelt (nt Stockholmist) ja millegipärast jäi arendustöö seisma enne tehniliste analyysivahendite lisamist. No võrdleme nyyd Vostok Nafta andmeid Yahoo! Finance'is ja Google Finance'is, eks ole.
Kasulik on see siiski.

Google News võiks olla paremini kohandatav nii temaatiliselt kui ka Eesti-suguse perifeeria tarbeks. Praegu ma seda kyll oma peamiseks uudisteallikaks lugeda ei saa. Vahel kylastan seda siiski, kui mingi laia ilma uudise kohta lisamaterjali tahan. On ka mõningad teemad, millel ilmuvast teavitab mind igapäevaselt või -nädalaselt Google Alerts.

Google Page Creator on yks mugavamaid veebilehe tegemise masinaid, mida ma tean. Siinkohal võiks arvestada, et ma olen neid teinud omajagu. Olen madaltaseme kirjutaja, tahan täielikku kontrolli skripti yle ning võimalikult vähe ballasti. Enamasti olen kasutanud Arachnophiliat (ei maksa midagi, kuid laiendab madaltaseme võimalusi täpselt minu maitse jagu), põlgamata ka Notepadi. Wordis tehtud kodulehed on rõvedad.
Nyyd aga meisterdan ma juba jupp aega lehte Page Creatoris - sest see on mugav ja kiire ning kõik minu tehtu on - refrään - mulle automaatselt kättesaadav, ykskõik kus ma ka poleks. Ja mul on piisavalt palju tegemist kõigi mõtteis idanevate projektide sisuga, et leppida lihtsa ja lakoonilise kujundusega, mis toimib ja ei raiska mu aega.

Maailm on paberist sõnaraamatutega kahetsusväärselt viletsalt varustatud, samas on netisõnaraamatutest vastete otsimine harukordselt tyytu. Google Translate ei ole kyll mingi tipptõlkemootor, ent annab tihtipeale kiire vastuse, kui mul on vaja vaid vihjet, millest ise edasi mõtelda.

Google Groupsi olen kasutanud vähe, ei ole lihtsalt viitsimist seal jahuda. Neil kordadel, kui olen sealt midagi otsinud, olen enamasti siiski asjalikku abi leidnud.

Aeg-ajalt olen pruukinud Book Searchi ja Blog Searchi, harvem Google Scholarit, kuna selle tulemused on tihtipeale kummalised ja kasutud. Loodan, et asi paraneb, kuid kardan, et mitte niipea. Google Images on iseenesestmõistetav, samuti igasuguseid otsinguid haldav otsingumälu Personalized Searchi all.

Mida aeg edasi, seda rohkem leian end ka Google Videost, ehkki kui ma ise midagi filmiksin, pakuks see mulle usutavasti rohkem.

Loomulikult on Google kõigi mu brauserite avaleht, sama loomulikult on see mitte igayhe, vaid personaliseeritud Google. Google Calendari minivariant, tulp mind huvitavate aktsiahindadega, rida olulisemaid uudisefiide (Google News, Reuters, WikiNews, BBC, Roheline Värav, Motley Fool, Slashdot, Wired - kahjuks ei ole Al-Jazeeral uudisefiidi), mõned huvitavad blogid (sealhulgas Google'i ametlik blog ja Google'i mitteametlik blog) ning pikk rida kõikvõimalikke bookmarke.

Google Pack elutseb mu mõlemas koduarvutis. Sellest saadud Norton Antivirus ja Ad-Aware hoolitsevad poole mu arvutiturvalisuse eest, teise poole moodustavad Spybot ja ZoneAlarm. Hea kombinatsioon, juba aastaid pole mul yhtki probleemi olnud, vaatamata permanentsele P2P-orgiale. Google Talk on hämmastavalt mugav, kahjuks ei kasuta seda kuigi paljud mu tuttavad. Et tööl on mu ametlik suhtluskanal niikuinii MSN, pysin siiski tolle juures. Aga GT on mõnusam. Packiga kaasnevatest Adobe Readerist, RealPlayerist jne ei ole ilmselt mõtet rääkida.

Kahjuks pole Eestis Google'i mobiilirakendustega suurt midagi teha. Sama kehtib Google Locali, Google Transiti, Google Ride Finderi ja veel mõne USA-keskse rakenduse kohta. Idee on hea, ainult veel mitte meile.

Froogle'ist pole ma siiani midagi huvitavat leidnud. Kyllap pole piisava hoolega otsinud. Google Checkout kõlab igatahes hästi. Kui ma leian mõne sellega yhilduva odava raamatupoe (kurat neid yle-lombi-saatmise kulusid võtku!), hakkan ilmselt usinaks kasutajaks.

Ei, ma ei ole mingi kriitikameeleta fänn. Aga ma näen hulka häid asju, mis mulle meeldivad, ja mida mulle pakutakse viisil, mis mulle meeldib. Tänapäeval on see ysna suur saavutus.

Parafraseerides Potterit, peast ja kindlasti vigaselt:
- Läbi ja lõhki Google'i mees, Oop?
- Jah, ja mul on hea meel, et see nyyd selgeks sai.

Olen kindel tyyp

Kirjutas yks anonyymne ilmaparandaja:

OOP-i sugused on kindlat tüüpi inimesed. Nende jaoks ei ole konspiratsiooniteooriaks sõimatavaid asju olemas. Kuna konspiratsiooniteooriaks võib nimetada suvalist mittemeeldivat/selget olukorda, siis ongi kõik korras. Selliste enimeste jaoks ei veetud kunagi Estonial ühtegi relva ja kui selgus, et veeti, siis nende jaoks ei veetud kindlasti tollel ööl kui laev uppus. Kindlasti ei eksisteeri nene jaoks nähtamatut meest, sest nad pole teda näinud. Ja elu on nede jaoks lihtne, sest piisab vaid hommikust õhtuni iga tegevuse juures seadusest näpuga järge ajada.

Lahe.

Arvestades sellega, kuidas ma kogu aeg inimestele seletan, et Ockhami habemenuga on hädavajalik, kuid kahe teraga riistapuu, ja et ma ise olen õigupoolest vana kooli suli, teeb see jutt mulle otsatult nalja. Samuti intjuligentlikud kirjavead.

Samas olen ma liiga laisk, et vastu sõimlema hakata.
Kui inimene usub, et ka ilmateade varjab marslaste sissetungikavatsusi, miks mitte. Ju oleks ta elu ilma selleta liiga igav.
Minul, tänan väga, on niigi huvitav.

Vesi on märg

Oli see nyyd juuni alguses või mai lõpus, igatahes käis punt toimetuserahvast mõne aja eest Pärnu jõel kanuuga sõitmas. Mina sain vee peale esimest korda yle kymnekonna aasta, kanuusse yldse esimest korda elus ning olin kindel, et varem või hiljem ma vees lõpetan. Tutkit. Ymber ei läinud keegi, ära ma ka ei väsinud (vana sportlase asi - lapsepõlves sai natuke malet mängitud) ja isegi selg ei jäänud haigeks.
Jube kyll, aga meeldima hakkas.

Inisesin ja pinisesin, kuni esmaspäeval läksime hoopis teise kambaga hoopis teisele jõele. Kui Tori kandis oli vahvaid kärestikke ja kivist kopratamme, siis Jägala jõele peaks omad kivid kaasa võtma. Selline loiuvõitu tiksumine kippus olema, kuum ilm ajas rahva mitu korda vette ja ka vesi ise ei tahtnud kuhugi liikuda, kõige rohkem ehk veehoidlas, kus tuul laineid yles peksis. Mis sest, sai põnnidega veesõda pidada.

Väheks jäi. Nyyd on mul kinnisidee minna Elva jõge uurima. Kaldalt olen seda igast kyljest näinud, tahaks näha, kuidas kõik teiselt poolt vaadates paistab.
Viimasel ajal tuleb sealtkandist riburada uudiseid, kuidas Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus ymbrust korrastab ja igasugu vahvaid ettevõtmisi korraldab. Koduleht on neil natuke segasevõitu (nt lingid "Veetee" ja "VEETEE"), kuid huvitav, lauamänguni välja. (VVV kaart on tore, aga kohutav kribu, kasulikum on mõni korralik võrdluseks kõrvale võtta.)
Tõsi, kanuumatkade korraldajate loetelu kipub na lyhike olema, ainult yks ongi: Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss.

Toonus Plussi koduleht on aga veelgi põnevam. Kui paindlikud nad on ja kas neilt annab välja rääkida yhtainsat kanuud kahele inimesele, saab lähipäevil näha, aga jõgede valik on neil kyll suur - Ahjast Koiva, Väike-Emajõe, Põltsamaa ja Kõpuni välja. Palju muhedat juttu on nende kodulehel ka. Yks paremaid vesteid algab lehelt "Märjad lood".
Selle soovitamiseks ma nii pika jutu kirjutasingi.

Deemonlik hukatuspart

Sekka ka lõbusamaid uudiseid.

Eile rääkis BBC, et Austraalia paleontoloogid Uus-Lõuna-Walesi Ylikoolist leidsid 10-20 miljonit aastat tagasi elutsenud lihatoidulise känguru jäänused. Tapjakängurul olid pikad esijalad (ei mingit hyppamist!) ja teravad kihvad.

Paleontoloog Sue Handi teatel leidis nende lõbus kamp ka kaks ja pool meetrit kõrge ning veerand tonni kaalunud lihatoidulise linnu, kellele pandi nimeks Demon Duck of Doom.

Krokodilli nukker saatus

Homses lehes räägib Ants Pak ka liigutava loo, kuidas Kadarbiku talu piiravad alatud lapsevanemad, kes viskavad kaheksa-aastased lapsukesed hommikul tema aia taha ja õhtul sealt jälle yles korjavad. Ei taha tema neid mitte, no kohe kuidagi ei taha, aga kuidas sa jätad vaesekesed ilma hoolde - tuleb nad ikkagi kaheksaks tunniks tööle rakendada. Ja kui nad juba tööl on, ega neid keegi muidugi täistööpäevale sunni, oh ei, lihtsalt varem katki jätta ei saa. Aga sundi pole mingisugust.

Itkeda tahaks, nutta ja halada ihkaksin Paki ärarääkimata kurva saatuse pärast. Inimesed, oh, eesti rahvas, miks te õnnetut kylameest kyll niimoodi taga kiusate? Mis on tema teile teinud? Ainult isamaa hyveks, tema auks ja hiilguseks on Pak kurke, kapsaid ja smuutisid kasvatanud! Halastage ometi!
"Kartke vähemalt jumalat, Vladimir Iljitš!" ytles ununenud mutike raamatus "Lenini elu".

Ei ole kerge see kohtlase elu. Kõiki pead sina kuulama, vaene Albikära Ants, armsa kodukyla iga tahtmist pead sina tegema. Tullakse ja yteldakse: riku seadust! ja Ants kohe vupsti valmis, ihu ja hing palavas käsutäitmise ihas leegitsemas.
Ei tea, kui seesama kaheksa-aastane talle koju tuuakse ja kästakse sugulisse vahekorda astuda, kas sunnib ka siis Antsu hale syda teda kohe pykse maha ajama?

"Igasuguseid pedofiile liigub ringi!" hoiatab Ants Pak.
Inimesed, olge valvsad!

Noor Arnold on meie tegus tulevik!

Homses lehes kirjutab yks noorsand:

"TENi liikmeks olemine on külvanud minusse väärtusi, mis on kujundanud minust täisväärtuslikuma kodaniku."

Kohvipaksu põhjal arvan, et tal on kirjandihinded kogu aeg viied olnud ning teda ootab karjäär poliitiku või kõnekirjutajana.

Sama noorsand kirjutab ka:

"Minu jaoks on TEN olnud suurepäraseks partneriks lisaks koolis omandatavatele teadmistele, kuna oma tegevuse kaudu väärtustab TEN eelkõige vastutust, loovust ja koostööd."

Partner lisaks teadmistele? Kas koolis omandatud teadmised on tema partner ja kui, siis millised teadmised? Teadmised eesti keele grammatikast nende hulka igatahes ei kuulu.

Alles lõpetas kooli ja juba räägib nagu Arnold Ryytel.
Hirmus, hirmus.

Kaotsi läinud sõna

Ei olnud ta eriliselt ilus ega midagi, aga vanasti oli ta meil olemas. Nyyd enam pole.

Avastasin just, et ei ÕSis ega "Võõrsõnade leksikonis" ei ole sõna musjöö.
No kui ei meeldi, võiks panna kirja ja ytelda, et on paha ja ärge nii tehke.
Milleks maha vaikida?

Kasutusnäide: Moliere'i näidend "Tartuffe" August Sanga tõlkes. Sanga kallal norida ei soovitaks.

Lollus on võimas jõud

Tahtsid kaks reibast juristi, Carri Ginter ja Andrus Kattel jabura nimega advokaadibyroost Sorainen Law Offices, kirjutada homsesse lehte nii:

"Kas suur lumesadu on üleloomulik jõud, mis vabastab omaniku kahju hüvitamisest?"

Tahtsid, aga ei läinud läbi.

On selline mõiste nagu force majeure. See tähendab vääramatut jõudu, mille toimimist ei saa ykski lepingu osapooltest kuidagi mõjutada (ja pahatihti ka ette näha) ning mille tagajärgede eest seetõttu yhtki lepingu sõlmijaist vastutavaks pidada ei saa. Kui sa oled sõbralt auto laenanud ja lubanud selle tervelt tagastada, võib sind hukka mõista, kui sa autoga purjuspäi vastu puud sõitsid, aga mitte selle eest, kui autosse kukkus meteoriit või Kolmandat ilmasõda alustav tuumarakett.

Enamasti tuuakse force majeure'i näideteks sõda ja loodusõnnetused. Teoreetiliselt võiks mingil usundil põhinevas õigussysteemis mainida force majeure'ina ka imesid, jumalikku sekkumist või kurjade vaimude mõju, ent millegipärast seda tavaliselt siiski ei tehta. Ei midagi yleloomulikku.

Yleloomulik on ainult rumalus.


P.S. Vastu tulles arvukate lugejate arvukatele soovidele palun lugeda ylaltoodud sissekandes tublide juristide nimedeks Andrus Aguraiuja ja Peeter Pihlakas, nende tööandja nimeks aga Myllyläinen Megacorporations, Inc. Ltd. AS-OÜ, selle soovituse ignoreerimise korral langevad kõik tagajärjed aga lugeja kanda. Kui keegi teada ei saa, on kõik korras, eks ju? Mina läheksin kyll vabatahtlikult kirurgi käe alla, kes skalpelli ja kateetri segi ajab. Kõhklemata.

Väikese printsi lahkumine

Lugesin Jean-Pierre Davidtsi raamatut "Väikese printsi tagasitulek".
Kui te lugesite mõnd hea raamatut, mis sai kahetsusväärselt vara otsa, ning teil on plaan kirjutada sellele järg - palun ärge seda tehke.
Eks sellegi võinuks Marri Amon jätta prantsuse keelest tõlkimata ning Varrak kirjastamata, aga kahjuks keegi ei hoiatanud neid.
Ma nyyd siis hoiatan.

Vaikuse monument

Monumentide teemal jätkates võiks teha veel yhe uut sorti monumendi. Tegelikult võiks neid teha isegi ysna mitu.
See oleks mingist ysna raskest, siledaks lihvitud pinnaga kivist massiivne obelisk, vastavalt maitsele siis kolme-, nelja- või viiekyljeline. Raske ja sile oleks põhiliselt seepärast, et inimesed ei saaks selle tippu ronida. Sest tipus oleks selle iga kylje tasapinda peidetud elektroonika. Täpsemalt: mikrofonid, kõlarid ja neid juhtiv aparatuur. Mikrofonid võtaksid vastu igast suunast tuleva myra ja kõlarid väljastaksid sama tugevusega vastasfaasilist heli. See oleks vaikuse monument. See levitaks vaikust.

Niisugusi obeliske võiks seada pysti paljudesse kohtadesse yle linna, oma vähese voolu saaksid nad linan elektrivõrgust nagu tänavavalgustus, valgusfoorid ja igasugune muu linnarahva yldisi huve kaitsev seadmestik. Vähehaaval, oma tasasel moel annaksid need inimestele nende elupaigad tagasi.

Raamatu-uudised, 3. osa

Teadagi, kustkaudu mõte käib.
Eelmise jätkuks niisiis.

Mõne aja eest jäi mulle arvustustest silma Amélie Nothombi raamatuke "Jahmatus ja värinad". Ostsin ta siis järgmise raamatupoetuuri ajal ära.

On hästi kirjutatud kyll.
Aga ei selle peategelane ega raamatu kirjutamise nähtav eesmärk ei meeldi mulle yks teps.
Ei leia ma ses kõiges midagi lõbusat, harivat või eriliselt silmiavavat Jaapani ja jaapanlaste suhtes.
Ning tõsiasi, et selle järgi on tehtud film, ei muuda ei autorit ega raamatut mulle sugugi sympaatsemaks.
Kirjutatud on ikkagi hästi.

Audrey Tautou

Blogipidamise juures on see häda, et kohe mitte kuidagi ei jõua ma teda regulaarselt hooldama ja lypsma. See tähendab, et pooled asjad, millest tahaks rääkida, lähevad kätte vanaks.
Aga mis sest.


***

Käisin eile habet nudimas ja juukseid piiramas. Kenal, asjalikul ja hoolikal juuksuripiigal olid Audrey Tautou' silmad. Sellised suured ja kogu aeg imestust täis.
Häm-mas-tav.

Piprapoodnik

Poekesel ja poekesel on vahe.
Ei saa kohe kuidagi jätta Irvele takka kiitmata.
Piprapood on tõepoolest yks selle linnakese absoluutselt ja yleyldiselt kõige mõnusamaid poode.
Rohkem pipart keele peale ja saba alla!

Vyrtspoodnik

Leidsin yhe maruvahva poe.
Kõigi ilusate eestikeelsete nimedega kategooriate - Jewellery, Clothing, Music, Books & paper goods, Foodstuffs, Home appliances, Health goods, Historical handicraft - peale on seal myygil umbes täpselt kaks asja: yks nuga ("see on väärt Tuuts", 250 USD) ja yks test object (soovi korral koos USB-liidesega ja Deluxe-variandid, kokku 30 USD).
Ostke see teine.
Ostke kohe mitu.

Muinasmälestused

Veebiaadressid domeenis sinine.ehi.ee on vist viimased märgid sellest, et kunagi yritas meil olla Sinine erakond.

Tjah, enam meil värvilisi erakondi ei ole. Rohelised kyll aeg-ajalt kogunevad ja on ka mingisuguse viki kokku keeranud, aga see on ausalt yteldes nii piinlik, et võiks parem olemata olla. Ja ometi oli meil rohelisi erakondi kunagi suisa kaks tykki. (Nii nagu eestlastelt kõike võimaluse korral vähemalt kaks on; rikas rahvas, mis siin häbeneda.)

Toona meenutas see mulle yht vahvat ajaloolist detaili. Nimelt pole me mitte ainuke rahvas, kel sinised ja rohelised omavahel kakelnud on. Hea jupp aega tagasi olid samanimelised parteid ka Bytsantsis. Seal said need nimed tsirkuseetenduste järgi, kus yks pool eristumiseks yht ja teine teist karva rõivaid kandis. (Kes ei usu, lugegu "Antiigileksikonist".)

Tsirkus on suur. Et ma ise seal käimist kunagi väga armastanud pole, olen pyydnud endale selgitada sellega, et Eestisse sattunud tsirkused näevad mannetud välja. Kuskil peavad nad ometi paremad olema. Eks ju?
Erakondadega on ysna sama lugu.

Eks ole ka EHIst Raudmehe käe all mustkunstitrikk saanud: Tallinna Ylikooli Eesti Humanitaarinstituudis on pisema sisse pandud suurem, nii nagu "Švejkiski" - maakera sees on teine, veel suurem maakera.
Tsirkus seegi.

Millest me ei räägi: Eesti agraarajalugu

Oleks äärmiselt huvitav võrrelda teatud näitajaid enne 1905. ja 1917. aastat ning Eesti Vabariigis 1920-1940:
* keskmise põllumajandusettevõtte suurus
* kultuuride all oleva pinna jaotus (muuseas: millised kultuurid olid eestlaste seas popid ja kas neist ka mingit kasumit tuli?)
* saagikus pinnayhiku kohta (Eesti ala toodang/konkreetsele kultuurile antud pind)
* samasugune statistika loomakasvatuse kohta.

Pakun puhtempiiriliselt (ehk kõhutunde järgi, ehk laest), et EW maareformiga muudeti põllundusettevõtted pisemateks, seega ka ebaefektiivsemateks.

Teine huvitav asi oleks uurida, kui palju oli mingil EW aastal (ja millises majanduslikus seisus: võlad, aastakasum?) põllundusettevõtteid, mis pärinesid tsaariajast (mõisasydamed, tsaariaegsed talud - neid võiks, muuseas, vaadelda eraldi) ja uusi (maareformijärgseid) - milline oli keskmine yletalvepidamise protsent? Kas Andreste ja Pearute katariinadega toidetud ja tsaariaegse oskusteabega talud elasid paremini kui Vabadussõjast tulnud saunikute omad?

Pakun, et sellega võiks tõestada mu empiirilist arvamust: EW alguse maareform mitte yksnes ebaõiglane ja praeguseks ääretult piinlik episood (kui suur osa praegustest eestlastest arvab, et nad suudaksid seda suvalisele välismaalasele ausalt silma vaadates põhjendada? kui paljud ennast sellise ettevõtmisega identifitseeriksid? aga väljaspool Õhtulehe Eestit?), ehk kyll niisuguse yhiskondliku nõudlusega, et ei võinud ykski toonane poliitiline jõud ytelda saunikute massile: mida kuradit te selle maaga teete? te ju ei jaga päris põllumajandusest muhvigi, ainult lehma oskate lypsta! aga ka majanduslikult arulage, nii et sellest põntsust hakkas Eesti põllumajandus alles 1930ndate lõpus toibuma. Inglismaale ei vedanud ju mune ja pekki mitte yksikud asunikutalud...

Muuseas, kui palju jagati EW ajal põllumajandustoetusi?
Aga toonastes Eesti eksportriikides?
Mida sealsed põllumehed Eestist arvasid?

Kogu seda mõtet (mis juba omajagu aega mul meeles idaneb) meenutas Tõnis Luuka ytelus: "[Soome] toiduettevõtete teadus-arendustegevuse toetused on viidud riigiabi maksimumini, ühistute töötlemis- ja turustamisvõimalusi eelisarendatakse."
Just nagu see oleks mingi hea asi.
Toetused on igas systeemis head ainult siis, kui need aitavad inimesed jalule. Ehk: kui neid rakendatakse koos range sõelaga ja ainult piiratud tähtajaks igikestev toetus ei aita kedagi, see muudab inimesed abituiks.
Kirjutas kord Kurt Vonnegut raamatus "Tšempionide eine" USA põllumehest, kes oli osariigi suurim maisis mittekasvataja. Ta ostis kokku aina uusi maatykke, et saada riigi toetusi, et ta neil maisi ei kasvataks.
See raamat ei ole meite talurahva seas kohe kindlasti populaarne.
Me oma ajalugu kah mitte.

Õpitud abitus.

Isamaa ilu hoieldes

Mõtlesin mõnda aega, et varastan ykspäev ära Veiko Märka kirjutatud uue ilusa Eesti hymni ja riputan netti. No kuhu see kõlbab, et rahvas oma hymni ei tunne.
Aga näe, "Hymniuuendose kurv" täiesti olemas.
Tore ja armas.