Noppeid eesti luulekriitikast

Kogu eesti kirjanduskriitika ajaloos on mul kõige rohkem kahju sellest, et aastate eest Runnelit pussitanud noorsandid ei osutunud eesti filoloogia yliõpilasteks, kes hullusid eesti kirjanduse ajaloo eksamiks valmistudes ning otsustasid väljendada radikaalselt ja lõplikult oma karmi, kuid õiglast arvamust Rundla luulest. Yldiselt kipub meie kriitika olema ikka heatahtlik lällutamine "aga ta on ju päris tubli" või lõputu inin "ei ole meil kuskil midagi, pole kunagi olnud ega tule kah".

Täna leidsin netist aga luulearvustuse, millest saan ainult soovida: oleks meil selliseid rohkem!

Autoriõigustele vähimatki tähelepanu pööramata kleebin selle siia kah. Kunst kuulub rahvale.

Värssparoodia Linnar Priimäe luulekogule

Üks kindel paines liiges mus on nõudlik tihti.
Mis õrnad vihjed! Pimeloom, ma sinust räägin.
Stantse hulle - oh! - pilguil peegleis meelalt säädin -
varahommikuni sinu silmist otsin sihti.

Boheem kirjanike sulnis loomingus nõnda
seas kujutluste vaob kui hõrk-imeline vein.
Sel muidugi on eluga vast vahel paene sein.
Tean ridu üllaid Puškinilt. Tsiteerin mõnda:

"Kuid mõtlen teisestki finaalist,
sest esikusse paraku
vist pühib kammerneitsi saalist
mu kägardatud raamatu,
mil kaaneräbala ja randid
on ära määrind obskurandid,
salongilõvid ja lakeid.
Mu hindajad, ma tunnen teid!
Ei ole mina esimene
ja viimane siin päikse all,
kes kuuleb, kuidas kõminal
ta puhul mõni mehikene
serveerib oma sõgedat
ja nürimeelset kriitikat."

Otsiskleksin veelgi. See on ju pelgalt habras
ripsutus mu intellektist - ah, mõistad ise!
Kui rumal must! Taas vaikin nagu kombeks.

Ma muist Oneginist siinkohal jätan homseks.
See on ju nõnda lähedal, pelk kivivise!
Siis hulbime veel ekslikkuse vahusabras.


silmakirjanik 22.07.2006