Kurva lilled

Olen viimastel päevadel sattunud vestlema kahe terase tytarlapsega yhest ja samast raamatust: Tõnu Õnnepalu tõlgitud Baudelaire'i-tellisest. Yks neist, värskelt kooli lõpetanud, oli sellest vaimustuses. Teine, värskelt ylikooli lõpetanud, ei pidanud sellest suuremat. Oli sattunud lugema vanu häid "Loomingu Raamatukogus" ilmunud tõlkeid uustrykis ning sööstnud õhinal ka tellise kallale. Õhin läks ruttu yle.

Mida mina sest asjast arvan? Ma ju ytlesin "vanu häid".

Kui mingisugusel luuletekstil on rytm ja riim, on need seal tihtipeale asja pärast. Kui tekstilt eemaldada struktuur, jääb järele vaid amorfne mass. See on mitte kala, kellega saab tuhandeid toita, vaid meduus, kellele on peale astutud. Komponendid oleksid justkui samad, eriti filigraanse töö puhul on iga sõnagi alles, ainult et peale pole sellega midagi hakata.
Teksti intensiivsus kaob ära, jääb lalin.

Kibe on see, et vaevalt nyyd keegi lähema aastakymne jooksul uuesti Baudelaire'i tõlkima hakkaks. Veel vähem kirjastama. Eesti on nii väike, et kui yks inimene midagi viletsalt teeb, rikub ta sellega tykiks ajaks võimaluse, et keegi teine seda hästi võiks teha.

Mul on tõesti väga kahju.