Näitusekultuur

Käisime täna näitusel. Isegi kahel.

Esimene oli Matkamaja neljandal korrusel. Juba tykk aega on igal pool reklaamitud näitust "Keskaegsed piinamisriistad". Sama tykk aega olen ma sinna minna tahtnud.
Riistad ise olid huvitavad, ehkki eksponaatide ajaloolisuses julgen ma kahelda - keskaegsed polnud nad kindlasti, mõni yksik ehk uusaegne. Võhiku silma järgi hinnates täitsa kenasti sepistatud koopiad.

Paraku oli näitus ise äärmiselt vilets. Silmapaistvalt hale töö. Ei tea, kas oli siis puudus ajaloolastest, kirjaoskajatest või viitsimisest yldse midagi korralikult teha. Millegipärast olid sildid neljas keeles: eesti, inglise, itaalia ja vene. Ainult et tekst oli igas keeles erinev. Itaalia kohta ma ytelda ei tea, aga kõik teised keeled kubisesid kirjavigadest, sellele lisaks siis väljajätud ja libatõlked. Väävlist sai sooda, kätest jalad, pisiasjadest rääkimata. Täieliku pildi saamiseks tuli kõik versioonid läbi lugeda, sest vahel oli mõni lause ainult yhes keeles (enamasti itaalias, mis paistis ka algkeel olevat). Kahjuks olid kommentaarid juba algusest peale imelikud - yhes keeles ylemaailmseteks tunnistatud asjad olid teises "Euroopas levinud" ning mõnigi lai yldistus taandus algkujule "on leitud teateid yhest kohtuprotsessist". Põhilised näited toodi Saksamaalt ja Itaaliast, samas ei olnud töö sealgi eriti põhjalik olnud. Vaatamiseks toodud riistade kõrvale riputatud pildid ei käinud mitte iga kord kõrvaloleva seadeldise kohta ning vähemalt yks tekst rippus miskipärast kahes kohas. Valgustusest ma ei räägigi. (Ja ärgu keegi ytelgu, et see oli Matkamajas juba olemas ning polnud näitusetegijate võimuses: alati saab midagi teha!)

Mõni yksik riistapuu pärines tõesti keskajast, enamik aga olid puhtalt uusaegsed. Et "1550-1650" või "kuni 1848" dateeritud asju keskaegseteks nimetatakse, on juba meieaegse kärbunud ajaloomälu probleem: kõik, mis toimus enne minu vanaisa syndi, on kesk- või yrgaeg, sest need kaks tähendavad yht ja sama - aega, millest ma elavate mälestusi kuulnud pole.
Kurb, ent hale.

Teine näitus oli sama majakese esimesel korrusel: nime "Imelised elusad ämblikud" all eksponeeriti laia valikut linnutapikuid ja skorpione. Tõsi, skorpionid on vaid ämblikulaadsed, mitte ämblikud, kuid kesk- ja uusaja segamise kõrval on see pisiasi. (Las bioloogid arvavad teisiti.)

Loomad olid vahvad ja kenad. Seekord olid tekstid kolmes keeeles: eesti, inglise ja vene. Eesti- ja venekeelne olid teatud suguluses, ingliskeelne kohtus nendega esmakordselt. Enamasti erinesid inglis- ja eestikeelsetes tekstides isegi temperatuurid ja õhuniiskus (!), vahel ka ladinakeelsed nimed. Rõhk oli pandud sellele, kes on kui agressiivne või ilus, bioloogilised pisiasjad jäid ingliskeelsesse juttu. Otsustades lausejuppide järgi nagu "meie kasvanduse kogemus näitab" ja "kollajalg on agresiivsem kui kollapõlv" (kodanik kollapõlve aga kahjuks näitusel polnud), olid tekstid võetud mingist pikemast tutvustusest ja yle lugema ei vaevunud keegi.

Õige kah, milleks. Niikuinii käisid seal eelkõige turistid, vaadates skorpioneid ja linnutapikuid nagu kunstkäsitööd: ilus, tore ja ei vaja mingeid taustateadmisi.

Huvitaval kombel tekkis piletit ostes pisuke probleem. Talinna kesklinna piletimyyjad saavd hakkama kõigi muude keeltega, ainult eesti keelt töngatakse ylejala. Hea, et ma võruke ei ole.

Mõne kuu eest sattusin Teaduste Akadeemia raamatukogu trepikojas pisikesele näitusele yhe Sillamäe daami piltidest "Meistri ja Margarita" teemal. Pildid ise olid päris kenad, tekstid aga oli ta koostanud ise. Tehnika oli "aerbrašš", kolmikmaali nimetati "triptihh", yks tegelastest kandis nime "Ponti Pilatt" ja nii edasi. Mõtlesin toona sellest kirjutada, kuid leebusin, kui vestlesin raamatukogualuses raamatupoes tytarlapsega, kes raamatukogu näitusi korraldab. Ta ahhetas, lõi kaht kätt kokku, lasi mul kõik vead ette lugeda ning lubas, et saadab paari päeva pärast mulle kogu teksti parandamisele.
Ei ole mina temast rohkem kuulnud.

Igasuguse kultuuri kõige alumisem alus on tahtmine asju korralikult teha.
Kultuurituse alus on rumalus ja laiskus.
"Ah, ei viitsi."

P.S. Ämmelgavahtija ja ilm.ee ämmelgareklaam.

P.P.S. Takkajärgi meenus ilus detail: piinanäituse seletuslehele häbimaskide kohta oli eksinud lõiguke sellest, kui veider on, et häbimaskid meie häbitul, moraalitul ajal käibelt kadunud on, ehkki nende tarvitamine oleks täiesti loomulik. Vaat' siis, kustpoolt tuul puhub.