Millest me ei räägi: Eesti agraarajalugu

Oleks äärmiselt huvitav võrrelda teatud näitajaid enne 1905. ja 1917. aastat ning Eesti Vabariigis 1920-1940:
* keskmise põllumajandusettevõtte suurus
* kultuuride all oleva pinna jaotus (muuseas: millised kultuurid olid eestlaste seas popid ja kas neist ka mingit kasumit tuli?)
* saagikus pinnayhiku kohta (Eesti ala toodang/konkreetsele kultuurile antud pind)
* samasugune statistika loomakasvatuse kohta.

Pakun puhtempiiriliselt (ehk kõhutunde järgi, ehk laest), et EW maareformiga muudeti põllundusettevõtted pisemateks, seega ka ebaefektiivsemateks.

Teine huvitav asi oleks uurida, kui palju oli mingil EW aastal (ja millises majanduslikus seisus: võlad, aastakasum?) põllundusettevõtteid, mis pärinesid tsaariajast (mõisasydamed, tsaariaegsed talud - neid võiks, muuseas, vaadelda eraldi) ja uusi (maareformijärgseid) - milline oli keskmine yletalvepidamise protsent? Kas Andreste ja Pearute katariinadega toidetud ja tsaariaegse oskusteabega talud elasid paremini kui Vabadussõjast tulnud saunikute omad?

Pakun, et sellega võiks tõestada mu empiirilist arvamust: EW alguse maareform mitte yksnes ebaõiglane ja praeguseks ääretult piinlik episood (kui suur osa praegustest eestlastest arvab, et nad suudaksid seda suvalisele välismaalasele ausalt silma vaadates põhjendada? kui paljud ennast sellise ettevõtmisega identifitseeriksid? aga väljaspool Õhtulehe Eestit?), ehk kyll niisuguse yhiskondliku nõudlusega, et ei võinud ykski toonane poliitiline jõud ytelda saunikute massile: mida kuradit te selle maaga teete? te ju ei jaga päris põllumajandusest muhvigi, ainult lehma oskate lypsta! aga ka majanduslikult arulage, nii et sellest põntsust hakkas Eesti põllumajandus alles 1930ndate lõpus toibuma. Inglismaale ei vedanud ju mune ja pekki mitte yksikud asunikutalud...

Muuseas, kui palju jagati EW ajal põllumajandustoetusi?
Aga toonastes Eesti eksportriikides?
Mida sealsed põllumehed Eestist arvasid?

Kogu seda mõtet (mis juba omajagu aega mul meeles idaneb) meenutas Tõnis Luuka ytelus: "[Soome] toiduettevõtete teadus-arendustegevuse toetused on viidud riigiabi maksimumini, ühistute töötlemis- ja turustamisvõimalusi eelisarendatakse."
Just nagu see oleks mingi hea asi.
Toetused on igas systeemis head ainult siis, kui need aitavad inimesed jalule. Ehk: kui neid rakendatakse koos range sõelaga ja ainult piiratud tähtajaks igikestev toetus ei aita kedagi, see muudab inimesed abituiks.
Kirjutas kord Kurt Vonnegut raamatus "Tšempionide eine" USA põllumehest, kes oli osariigi suurim maisis mittekasvataja. Ta ostis kokku aina uusi maatykke, et saada riigi toetusi, et ta neil maisi ei kasvataks.
See raamat ei ole meite talurahva seas kohe kindlasti populaarne.
Me oma ajalugu kah mitte.

Õpitud abitus.