Vesi on märg

Oli see nyyd juuni alguses või mai lõpus, igatahes käis punt toimetuserahvast mõne aja eest Pärnu jõel kanuuga sõitmas. Mina sain vee peale esimest korda yle kymnekonna aasta, kanuusse yldse esimest korda elus ning olin kindel, et varem või hiljem ma vees lõpetan. Tutkit. Ymber ei läinud keegi, ära ma ka ei väsinud (vana sportlase asi - lapsepõlves sai natuke malet mängitud) ja isegi selg ei jäänud haigeks.
Jube kyll, aga meeldima hakkas.

Inisesin ja pinisesin, kuni esmaspäeval läksime hoopis teise kambaga hoopis teisele jõele. Kui Tori kandis oli vahvaid kärestikke ja kivist kopratamme, siis Jägala jõele peaks omad kivid kaasa võtma. Selline loiuvõitu tiksumine kippus olema, kuum ilm ajas rahva mitu korda vette ja ka vesi ise ei tahtnud kuhugi liikuda, kõige rohkem ehk veehoidlas, kus tuul laineid yles peksis. Mis sest, sai põnnidega veesõda pidada.

Väheks jäi. Nyyd on mul kinnisidee minna Elva jõge uurima. Kaldalt olen seda igast kyljest näinud, tahaks näha, kuidas kõik teiselt poolt vaadates paistab.
Viimasel ajal tuleb sealtkandist riburada uudiseid, kuidas Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus ymbrust korrastab ja igasugu vahvaid ettevõtmisi korraldab. Koduleht on neil natuke segasevõitu (nt lingid "Veetee" ja "VEETEE"), kuid huvitav, lauamänguni välja. (VVV kaart on tore, aga kohutav kribu, kasulikum on mõni korralik võrdluseks kõrvale võtta.)
Tõsi, kanuumatkade korraldajate loetelu kipub na lyhike olema, ainult yks ongi: Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss.

Toonus Plussi koduleht on aga veelgi põnevam. Kui paindlikud nad on ja kas neilt annab välja rääkida yhtainsat kanuud kahele inimesele, saab lähipäevil näha, aga jõgede valik on neil kyll suur - Ahjast Koiva, Väike-Emajõe, Põltsamaa ja Kõpuni välja. Palju muhedat juttu on nende kodulehel ka. Yks paremaid vesteid algab lehelt "Märjad lood".
Selle soovitamiseks ma nii pika jutu kirjutasingi.