Mina valin une. Vali sina ka!

Aga kas teate, miks minul ilmselt valimata jääb? Sest meie e-valimissysteem sunnib kasutama Microsofti tarkvara, kuid ei suuda ise sellega yhilduda. Ei, täitsa võimalik, et systeemi pikemalt kruttides saaks selle kuidagi käima, ainult et miks ma peaks? Kui ma oma käepäraste seadetega kogu ylejäänud neti kätte saan ja pole aastate kaupa mingeid turvaprobleeme kohanud, miks peaksin siis hakkama just selle nimel midagi maha keerama? Pähh.

Et ID-kaardid Firefoxiga tavaliselt toru ei võta, ei hakanud sellega proovimagi. Võtsin kohe IE. Läksin valimislehele www.valimised.ee ja... ei see mu kaarti ära tundnud.

Läksin välja, logisin end panka sisse. Sain kyll. Logisin välja. Läksin uuesti valimistesse. Tundis kaardi ära... ja ytles, et mul pole ActiveXi. Install. Ei saa, pakutava .cab-faili sertifikaat ei kõlba.

Ahaa, Windowsi kasutajatele soovitatakse allalaetavat rakendust valijarakendus.exe. Ok, proovime. Ja... "Windows has found a problem with this file. Unknown Publisher." Kui veateadet uurida, siis: "The certificate is not valid for the requested use."

Ok, olin vastutulelik ja keerasin kõik ActiveXi settingud lahti. Tulgu, kes tahab, roojaku mu arvutisse, nagu tahab.
Sama jama.

Armsad Tanel Tammet, Linnar Viik ja kõik muud Eesti microsoftistajad: võtke palun oma äbarik rakendus ja minge koos sellega sygavale p...sse.

Siiralt Teie,
Oop



P.S. Keerasin veel paar asja kinni ning sain rakenduse lõpuks alla laadida ja ära valida. Kuidas meie geeniuste arvates need e-valitud peaks saama, kellele "ActiveX" ja "settingud" midagi ei ytle, ei tea. Diagnoos jääb kehtima.

Kohu-kohu! Kohu-kohu-kohu!

Muudkui aga kohustavad. Minuni jõudis sihuke kiri (õnneks kyll mitte mulle saadetud):

Tere!

Tuletan veel kord meelde, et iga TÜ üliõpilane on kohustatud lugema kirju oma ülikooli e-posti aadressil. Ülikooli e-posti aadressile pääsete ligi samade paroolidega, millega logite ÕISi.
Ülikooli e-posti juhendit vaadake aadressil:
http://www.ut.ee/it/juhendid/epost

Kõike head soovides
***
*** koordinaator

Naljakas. Kui mina ylikooli astusin, ei kohustanud mind kyll keegi oma kirju just nimelt ylikoolis lugema. Ei esimesel, ei teisel korral. Eks neist ole nyyd yle kymne aasta muidugi möödas ka. Proovisin mõne päeva eest õppeinfosysteemi sisse logida, aga parool on meelest läinud. Egas see suur kaotus pole, Tartu Ylikooli ÕIS oli alguses ehtne peldik ja nyydseks on see tõusnud vusserduse tasemele. Äärmiselt kasutajavaenulik näide sellest, mis juhtub, kui panna byrokraadid programme disainima.

Kohustajast on kahju. Oli kunagi täiesti arukas ja sympaatne tytarlaps, käisime koos Karulas kohanimesid korjamas. Ei tea, mis tal pahasti läks.



***

On neid kohutajaid teisigi. Täna tuli Lehe raamatupidamisse kiri, et Tartu kohtutäitur Reet Rosenthal tahab minult 661 krooni 30 senti. Seda 2001. aasta kohtuotsuse alusel õppelaenu asjas, mida vististi 1999. aastal käendasin. Laenusaaja on ammu kokkuleppe saavutanud ja raha ära maksnud ja mida kõike veel, ent iga aasta alguses avastab mõni usin, kuid mitte väga tark kohtutäitur vanad paberid ning asub kord laenajalt, kord käendajalt mingisugust summat sisse nõudma. Kodanik džentelmen on vestelnud kõigi nende kohtutäituritega, ent egas inimene massina vastu saa: tuleb uus arhiivikaevur ja hakkab otsast pihta.

Kui ma nyyd ei eksi, on neiu Rosenthal selle asja kallal siiski juba teist korda. Ei tea, mis nõudeid kohtutäituritele esitatakse, aga yle 30 ulatuvat IQd ja paremat mälu kui haugil nähtavasti ei nõuta. Mul on igatahes sellest jamast kõrini. Kaalun kaht varianti: kas raisata meeletult aega, raha ja närve ning kaevata kohtupiiga ise kohtusse või usaldada neljandat võimu ja avaldada lehes poolelehekyljeline teadaanne "Tartu kohtutäitur Reet Rosenthal ei saa vaimsete võimete nappuse tõttu oma tööylesannetega hakkama" koos väiksemas kirjas selgitusega, miks ma palun mind selles asjas rohkem mitte tylitada. Mõlemal juhul jääb see vähemalt mõneks ajaks meelde nii praegusele juhmardile kui teistele temasugustele. Ehk saab aastakese jagu rahu.

Selle asja pärast olen ma ikka tõesti vihane.
Riiki esindav loll viib kogu riigi maine põhja.



***

Tegelikult olen haige ja väsinud ja tahan juba ammu töölt ära, aga ootan inimest, kes pidi Tartust tulles mu taksoga valima viima. Kui ta ei tahtnuks siia mingeid asju panna, oleksin juba koju läinud. Arvatavasti ootan ta ära ja lähen ikkagi.
Kurat selle kõigega.
Valida võin ka kodus.

Vali kord! Vali Tikker!

Tundub, et ma ikkagi lähen õhtul Tikri korraldatud e-valimistele. Ehkki vahepeal oli enesetunne selline, et... Spraidi reklaami mäletate? Miina olen Sprait, sina oled Janu? Nu vot, mina olen Janu pärast seda, kui veoauto tast yle on sõitnud. Ja nii juba nädal otsa. (Vabandan kõigi nende ees, kes seda võrdlust juba kolm korda kuulma on pidanud. Oma syy, ärnud siis lugenud.)

Peeter Marveti viidatud e-hääletamise hea tava ytleb selle kohta nii:

2. e-hääletamise päevadel ei korraldata kollektiivseid e-hääletamise üritusi (e-hääletamise kontorite või teeninduslettide avamine jms), selliseid üritusi käsitletakse valimisvabaduse rikkumisena;

3. e-hääletamise päevadel ei kihutata inimesi e-hääletamisele pakkudes selleks arvutit või muul moel valijaid mõjutades nende häälte kogumise eesmärgil

No ja mis mul Marvetist. Ärgu tulgu, kui ei taha.
Ise teab, millest ilma jääb.

Eks mul on endal ka kõhklusi olnud, et keda, miks ja milleks. Kui väga ratsionaalselt läheneda, on seis nadi. Valida tuleb nimelt sissekirjutuse järgi ja minu sissekirjutus on Tartus. Mõtet oleks valida 1)keegi, kes kindlasti ka Riigikokku läheb (nii et pigem Trubetsky kui Mäks, aga mulle ei pakuta kumbagi), 2)keegi, kes seal oma peaga mõtleb (mitte ei hääleta nii, nagu ylemus ytleb) ja 3)keegi, kes saab isikumandaadi või on yldnimekirjas piisavalt eespool, et erakonna häältega sisse saada. Nojah. Sellega see arutelu siis lõpeb. Pole selliseid.

Tegelikult maksab ka neil valimistel suuresti argument "Ära vali Edgarit", ainult et Edgar on ennast aina paksemaks söönud ning ka Villu ja Andruse alla neelanud. Või, noh, vähemasti selle nuiaga suuresti vehitakse. Ning mina neid kedagi tõesti ei tahaks. Liitku igayks siia otsa oma isiklikud ebasympaatiad (mulle näiteks ei meeldi KaDetid ja Kivisildniku loba on kah närvidele käima hakanud) ja majanduslikud eelarvamused ning lugegu jääk yhe käe sõrmedel yles. Mitu järele jäi?

Kõigele lisaks levitab keegi kuuldust, et Eesti valimissysteemis liidetakse parlamendist välja jäänud parteide hääled kõige suuremale. Valid Iseseisvuspartei, toetad Keskerakonda. Tehtud! Eks see võib muidugi vale ka olla, mul on pea palavikust ikka nii paks, et ei jaksa sellesse pahna syveneda. Meie häältekandumissysteem on nii keeruliseks aetud, et pealkirja lugemine võtab pool tundi aega, oma praeguses seisus jään ma enne magama.

Nii et võtan asja emotsionaalselt ja valin ikkagi rohelised. Õhtul vaatan, kes sealt siis pihku jääb.

Kes saab, valige näiteks Villu Tamme või Trubetsky. Minu eest. Tehke mulle seda rõõmu.

(Muuseas, oma kohaliku katuse või kylavahetee lubajat valida on ysna arulage. Esiteks ei garanteeri miski, et see ka valmis tehakse - yhtki niisugust otsust ei võta vastu yks inimene. Teiseks kiputakse niimoodi lubama asju, mis on tykk aega varem juba ära otsustatud, eks teiste tööd on ikka mõnus enda arvele kirjutada. Ja kolmandaks tähendab see vee peale tõmbamist kõigele muule peale oma kodukyla. Las selliste lubadustega vehkijad jätavad need parem kohalikeks valimisteks.)

Ja veel. Inimesed kurdavad pidevalt, et neil pole ID-kaardi kasutamiseks koode või need on kuhugi kultuurkihi alla mattunud. Koode saab pangast. Lähed sinna, seisad saba ära ja kysid. Kindluse mõttes on kasulik võtta mõni suurem kontor, vähemasti Yhispangas yteldi, et igas kontoris ei saa. Tallinnas Harju tänaval näiteks sai, seal pole kunagi inimesi ka.

Samast, muuseas, saab ka ID-kaardilugejaid umbes 100 krooniga. K-arvutisalong lubas kunagi 89krooniseid, aga need võivad ka otsas olla. Kui keegi reklaamib "erisoodustusega" 236krooniseid vms, ärge ostke, kui need pesu ei pese ja lapsi ei peksa. Parem kysige mõistliku hinna eest hästivarustatud...kust iganes. Photopointidest. Kui täna ei ole, äkki võtavad homseks myyki.

Kevad tuleb

Usu või ära usu, aga mina nägin hommikul kuldnokka.

Maaletoojad

Viimase Vikri (1-2/2007) intervjuust Raoul Kurvitzaga jäi mulle silma yks pisike lõik:

90ndatel luges Ryhm T tollases Eestis uudseid ja põnevaid autoreid nagu Deleuze ja Guattari /-/. Nyyd /-/ su mõjutajad on Merleau-Ponty ja Lacan.

Sama numbri lõpus aeleb Tiit Hennoste mõnuga isatapus - ei maksa häbeneda, patritsiid on väärikas publitsistikažanr - ning torgib van Dijki kõrval teisigi, kõneldes "foucault'likust udust"; järgmises artiklis teatab Epp Annus, et "Bourdieu terminoloogia kasutamine paneb kyll ainult õlgu kehitama".

Miks pagana pärast tormab eesti kultuurirahvas aina iga pyhvlikarja uhkeks tegeva robinaga kord yht, kord teist fyysiliselt või vaimselt surnud tegelast avastama, just nagu oleks järjekordse bulgaroprantsuse või hungaroameerika kultuuriteoreetiku teosed just nyydsama ilmunud, trykisoojad ning ei iial kusagil kriitilist vastuvõttu leidnud? Mis mõte sel on, kui me iseend perifitseerime? Tõmbame endale Prantsuse 1950. aasta ajalehed pähe ning istume siis, myts nagu tuutu ninani peas, juba ilmumispäevaks pehkinud kolumnide uustrykkide virna otsas.

Ehh, kultuuriheerosed...

Keelepoliitika 3

No ikka tuleb ja tuleb neid jaburusi ning otsa ei lõpe nemad mitte.
Lisan siia ka eelmiste keelejuttude kommentaarides mainitu, iga noor õigekirjahuviline ei raatsi ehk hakata sealt sobrama. Niisiis:

aktsia (mitte aksia ega aktsja)
aktsionär (mitte aksionär ega aksjonäär või midagi veel hullemat)
amortisatsioon (mitte amortisatsion)
anekdoot (mitte anektoot)
arusaadav (mitte aru saadav)
ausalt öeldes (mitte ausaltöeldes)
baptistid (mitte babtistid)
brošüür (mitte brožüür)
diferentseerima (mitte differentseerima)
efektiivne (mitte effektiivne)
hüpatakse (mitte hüppatakse)
iive: iibe: iivet; seestytlev iibest (mitte iivest)
intelligents (mitte inteligents; intelligents tähendab intelligente, enamasti peetakse sellest kirjutades silmas aga intelligentsust, mida kirjutajail napib)
karismaatiline (mitte karistmaatiline, mis võiks olla karismaatilise ja astmaatilise ristand)
konstateerima (mitte konstanteerima)
käsitletav või käsiteldav (mitte käsiteltav)
mõttetalgutest (mitte mõttetalgudest)
nahaalsus (mitte nahhaalsus)
pareerima (mitte barreerima)
platvorm (mitte platform)
potentsiaal nagu ka potentsiaalne (mitte potensiaal)
ikka veel professionaalne (mitte proffesionaalne ega profesionaalne)
profiil (mitte proofil)
purgaa (mitte burgaa)
päitsed (mitte päitsmed)
pyhendunult (mitte pyhandunult)
režissöör (mitte režisöör)
sabotaaž (mitte sabotaas)
see selleks (mitte see-selleks)
vanavanemad (mitte vana-vanemad)

Palvekäpikud

Miskipärast saatis roheliste byroo teatelisti sellise kuulutusega kirja. Ei teagi, miks.

Tänavu on palvepäev paastuaja esimesel päeval, tuhkapäeval, 21. veebruaril.
Tallinna toomkirikus toimub sel päeval algusega kl 12 piiskoplik palvepäeva
jumalateenistus. /---/ Mõeldes samal
nädalal tähistatavale Iseseisvuspäevale, kutsun Teid palvepäeva
jumalateenistusest osa võtma, et ühiselt palvetada meie maa ja rahva hea
käekäigu pärast.

Alla on kirjutanud keegi "+Andres Põder", arvatavasti siis surnud. Komasid ei osanud kadunuke tarvitada, ju neid alla neelates lämbuski.

Olen vist yks viimaseid inimesi, kes mäletab, et Eestis on kirik riigist lahutatud. Ja mitte yksnes katoliku kirik. Arvata võiks siis, et ka enamik erakondi on usuliselt leiged. Kui erakonnad ise seda ei arva, jääb loota, et nad ka kõigi teiste usuyhenduste kutse peale sama usinalt sabad selga haaravad ja yritustele liduvad. Peakski korraldama maa- ja taarausuliste, wiccalaste, krišnaiitide, budistide ja satanistide yhistööna yhe tõeliselt oikumeenilise palveõhtu sellises alandlikus koostöövaimus, mis kenasti ka järgmisele valitsuskoalitsioonile sobiks. Ohverdaks kõigile jumalaile näiteks koti tuhleid, kadakast kulbi ja kolm paari eesti maalamba villast käpikuid. Jagagu ise.

Läbimurre ökoloogias

Tänane Ojulanna tsitaat: Lammaste kõrval rohtu näsides on Kristiina Ojuland tasakesi ökoloogihariduse omandanud. Nagu lausus kunagi hispaania filosoof Sancho Panza: uus luud pyhib hästi, ent vana kuub on õlgadest kitsaks jäänud. Ökoloogia ajalukku jääb neiuke aga eilses ÄPs ilmunud tsitaadiga:

Rebaseid peab hävitama, sest rebased on kahjurid ja hävitavad kanu.

Jah, ma tean, et ka rõõsa noorik ise tsiteeris vanemat allikat. Aga vana lollus uues suus on peaaegu sama hea kui uus.

Google tegi teatri

Google'ist on tulnud ridamisi toredaid uudiseid. Mind isiklikult rõõmustab kõige rohkem lubadus, et mitte kuigi kauges tulevikus (tunduvalt enne Star Warsi syndmusi) saab Google Finance'is näha Ameerika suuremate börside aktsiakursse reaalajas ja tasuta. Väga vinge asi.

Kindlasti rõõmustab märksa enam inimesi aga uudise peale, et Gmail on lõpuks ometi avalik. Mine lihtsalt lehele mail.google.com ja registreeru. Kõik. Ei mingeid kutseid ega muud jura.

Et seda uudist levitada, tegi Gmaili teatritrupp ka pisikese propagandavideo. Ma ei ytleks, et see just vapustavat kunstilist elamust pakub, ent elus on ka märksa hullemaid etendusi nähtud. Isegi raha eest.

Gmail Theater: Act 1
Gmail Theater: Act 2
Gmail Theater: Act 3
Gmail Theater: Act 4

Ning kui kellelegi eelmistes linkides pakutav ei meeldinud, siis palun, siin on alternatiiv: Quentin Tarantino klassikataies "Pulp Fiction" sokinukuteatris.

Ma ei ole yldse tore inimene, uskuge või mitte

Tulid meile kontorisse mingid noored, jagasid kommi. Jäi mulje, et Keskerakond. Ei hakanud järele uurima, kõrvaklappide varjust polnud kuigivõrd kuulda. Redutasin yleval kohvikus ja vahtisin aknast linnalund, kuni oht möödus.
Või kommi veel. Mh.

Kas absurd ongi kurjus?

Olin ka kunagi poogen.ee aktiivne liige, kuid ajapikku hakkas õhkkonna sumbumus ja sumbuursus närvidele käima. Nyydseks olen praktiliselt eemale jäänud, astun vaid aeg-ajalt sisse ja arvustan kedagi või õnnistan mõnd õilsat luuleneitsit verise paroodiaga.

Põhimõtteliselt on asutus ju tore. Kirjutamishuvilistel peab ikka mingi koht olema, kuhu yksteist arvustama koguneda. Eks suurem jagu grafomaane jääb sinna pidama (noh, minu maitse järgi jagub neid muidugi Loomingusse ja Vikrisse kah, Värskest Põhust kõnelemata), samas võib sealt kerkida mõni täiesti arvestatav autor. Praegugi uitab poognas ysna mitu inimest, kelle kirjanduslikest võimetest siiralt lugu pean. Tõsi, olen kaotanud võime proosat ja publitsistikat lugeda (vähemalt poogna tasemel, kus yhe võluva kirjatöö kohta tuleb ka ysna mitu keskpärast või hullemat), nii et minu hinnangud piirduvad enam või vähem luulega.

Kahju on sellest, et niisugusest pesast võiks olla rohkem tulu, kui seal tõepoolest toimiks mingi kirjanduslik diskussioon. Paraku on foorumid pahnaga yle ujutatud ning enamik asjalikku juttu kaob läbu alla, nende modereerimist pole aga keegi kaalunudki. Rääkimata muidugi piiramatust tehnilisest ebamugavusest. Enamik inimesi ei aimagi, kui palju häid mõtteid saab tehnikaga ära tappa. Ah, mis ma ikka nurisen, mind see enam ei puuduta (peale igapäevase abstraktse häirituse, kui mõni hea mõte viletsa teostusega untsu keeratakse). Las teevad, mis teevad.

Ehkki ma seda alati päris kurjalt ei mõtlegi, on mu parodeerimisoskus päris toredasti arenenud. Praeguse märkuse ajendaski tähelepanek, et niipea, kui mina kellelegi värsivormis kommentaari kirjutan, kaob luule nagu s...t lehma ihust. Seda peaks systemaatilisemalt kasutama. Tõrjun paremini kui Off sääski.

Mõnikord on kahju ka, näiteks siin oli originaal palju parem kui minu lalin. Tundub, et inimesed eelistavad absurdi kui nähtuse aktsepteerimisele solvumist.
Ei saa hukka mõista, teen seda vist ise ka.

Ebasamas... harrastan ikkagi. Kaasasyndinud absurdiiha?

Ju lapsena armastasin lugeda Laabanit mina,
rroosata rroosasid selavistenalju
ja lapata ehina tapamajataguseid tummakarju
ja toppida suumaniläänesassimere lainetesse nina.

Kui nyyd meenutada Orwelli arvamust Dalist, tähendab see ilmselt, et olen olemuselt kuri.
Nojah, miks ka mitte.

We don't need no education...

Tykk aega olen tahtnud haridusest kirjutada, aga kui nyyd ykskord selleni vastu õhtut jõuan, siis hoopistykkis pisinõia blogiarutelust aetuna.

Arutlevad inimesed seal nimelt usundiõpetuse ja igasuguste imeainete ja selle yle, kas ja kuidas saaks õpetada asju nii, et yks aine teist tunneks, õpetatud asjad kuidagi seostuks ning inimesed neist aru saaks.

Huvitav... Aegade algusest peale jahuvad igasugused haridustegelased sellest, kui tore on integreeritud õpe ja kuidas laste õpetamisel peaks kõik ained yksteisega seostuma, et tekiks ilmapilt, ja kuidas nyydsama kohe-kohe saab valmis sada uut õppekava, milles ongi kohe loogilised seosed ja samal ajal õpetatakse sama aja kirjandust ja ajalugu ning keemial on pistmist fyysikaga ja fyysikas ei kysita asju, mida matas pole veel õpitud ja... ja... ja... pšusssss.

Lõpptulemus on ikka sama. Ja kui mingis koolis teab yks õpetaja, millest teine räägib, ning nad kohandavad oma jutu sellele vastavalt, on tegemist silmapaistvate entusiastidega, kelle tegevus on tõenäoliselt õppekava ja metoodiliste nõuete rikkumisena karistatav. Tõsi, suurem jagu õpetajaid ei tunne isegi oma ainet kuigi põhjalikult, rääkimata teistest. Kui palju neid fyysikuid ikka on, kes komadega ei eksi, või filolooge, kes teevad vahet integraalil ja diferentsiaalil?

(Muuseas, see kamm jätkub ylikoolis ka. Tartu Ylikoolis, mis pole kaugeltki Eesti kõige kehvem, juhtub iga jumala päev sedasi, et mõni õppejõud eeldab midagi lootusrikkalt yliõpilaste õppekava või teadmiste kohta ning tudengid vahivad talle otsa, mokk töllakil nagu eeslil, kellele on just ohaka asemel kaktust pakutud. Olen ka ise nende seas olnud, vahel õnneks hariduse raamidest ette tryginuna, ent vahel ka samasuguse tumbana kui ylejäänud rivi mööblipoe aknal. Sinu parem käsi ei pea mitte teadma, kuskohas ja millega su pahem käsi tegeleb. Ja ära ka ise liigset huvi tunne. On tervislikum.)

Nii jääbki igasugune terviku loomine inimese enda kaela, kes peab suutma tutvuda inimkonna kultuuripärandiga ja teha endale selgeks tänapäeva maailmas olulised teadmised vaatamata haridussysteemi aktiivsele vastuseisule ning koolitykkide pusimise ja tundides molutamise kõrvalt. Selline, muuseas, on olukord paremat sorti koolides.

Halvemat sorti koolides pole suur osa õpetajaid ei õpetatavat ala ega ka pedagoogikat kunagi õppinud. Kui neid iga koha täitmiseks yldse on. Mitmesugustel põhjustel, mida ma siinkohal analyysida ei viitsi, on õppimine ebapopulaarne ning oskus nädala jooksul mitte ainsatki korda jalaga näkku saada märksa praktilisem kui teadmine, kes on Lydia Koidula või mis oli Bachi eesnimi. Muide, ka tydrukute seas. Ja see halvem sort on täpselt nii levinud, et me kõik oleme sellega harjunud ega märkagi niisugusi koole enda ymber. Meie lapsed tulevad sealt õhtul koju ja vastavad kysimistele "Normaalselt" ning "Hästi". Ka nemad on harjunud.

Miks see nii on, on pikk jutt ning ma ei usu, et keegi samal ajal sellega midagi ette võtta suudaks ja tahaks. Mina kirjeldan siin yksnes seda, mis on.

Mida me siis yldse tahame?



P.S. Kui meelitav Ivan Illichi koolivastasus vahel ka ei tunduks, pole seegi mingi lahendus, yksnes kergemat teed minek. Lahendust ei ole. Lahendus on kaos?

Filosoofiadiiler

Sain just kätte pakitäie aastataguse konverentsi kogumikke pealkirjaga "Kuradi tark jumala loll". Konverents toimus Pedas 3.-4. veebruaril 2006, korraldasid Peda sotsiaalteaduskond ja Tartu uduteaduskond. Oli täitsa tore.

Kogumiku koostasid Enn Kasak ja Anne Kull, mina unustasin sisukorra ära. Nojah, ega keegi meelde ei tuletanud kah, kuni raamat väljas. Tegemata töö kompenseerimiseks riputan sisukorra siia, printige see välja ja kleepige raamatu taga tolknevatele tyhjadele lehtedele.

lk 3 Enn Kasak, Eessõna
lk 7 Anne Kull, Saateks
lk 13 Andres Põder, Avasõna
lk 17 Renate Pajusalu, 'Jumal' ja 'kurat' argikeeles
lk 33 Mart Raukas, Jumala silm ja jumala kulm
lk 43 Enn Kasak, Kuradi tark jumala loll
lk 49 Anne Kull, Ühesugused sõnad - erinevad tähendused
lk 65 Meelis Friedenthal, Täiuslikust nägemisest
lk 72 Enn Tõugu, Jumal infosfääris
lk 79 Piret Kuusk, Jumala silmast vaatleja silmani: jumala taandumine füüsikast
lk 100 Jaak Jaaniste, Taevane tarkus (Teesid)
lk 102 Mihkel Kaljurand, Keemia: metafüüsika vaene sugulane
lk 113 Ain Riistan, Teoloogide jumalad
lk 127 Aleksander Pulver, Prokrustese printsiip psühholoogias, rääkimata koerast
lk 140 Peeter Müürsepp, Evolutsioon vs intelligentne disain (Teesid)
lk 141 Katrin Velbaum, Jumala vägi Newtoni füüsikas
lk 182 Arne Hiob, Teoloogia kui teadus
lk 192 Roomet Jakapi, Robert Boyle, korpuskulid ja surnuist ülestõusmine
lk 204 Põle siin midagi

Kellel kogumikku veel pole, saab minu käest osta. No ytleme 75 krooniga. Võib ka tingida või rohkem maksta.

Väsimus

Kui sa oled väsinud, ei vasta sa telefonikõnedele.

Mõtled pikka aega igasugu asjadest kirjutada, aga ei kirjuta.

Peaksid inimestega rääkima, aga ei räägi.

Peaksid lugema raamatuid või vaatama filme. Jõudu ei ole.

Peaksid seisma asjade eest, mille eest kord juba seisma hakkasid. Milleks?

Tahaksid magada, aga uni ei tule.

Peaksid hoolitsema nende eest, kes seda vajavad. Kuidas?

Hakkaks jooma, aga ei taha.

Syya ka mitte.

Tigu tõmbub tagasi oma kotta, lipelg moondub nukuks ja kerib kookoni kinni.

Kuhu edasi? Polegi kuhugi.

Jääks siiasamma, aga tuleb minna tööle.

Let the good times roll

Mul soovitati panna blokki kuulutus Ylikooli karjäärilistist. Pärast pisukest kärpimist on see niisugune:

Päevakera OÜ pakub tööd
OÜ Päevakera on 2005. a alustanud keeletoimetamisbüroo. Pakume
äriklientidele tekstide korrektuuri, toimetamist ja tekstide koostamise
teenust. Meie eesmärk on kasvada Eesti suurimaks keeletoimetamisbürooks.
Meie töö on kvaliteetne ja tegutsemine paindlik, vastates iga konkreetse
kliendi vajadustele.
Ametikoht: Keeletoimetaja
Töö asukoht: pole oluline
Töökoormus: 0,25
Töö sisu:
Eestikeelsete tekstide (sealhulgas eesti keelde tõlgitud tekstide)
keelekorrektuur ja toimetamine.

Me otsime inimest, kellel on
- eesti filoloogia alal vähemalt bakalaureusekraad,
- tõsine huvi praktilise keeletöö vastu,
- teravat silma ja loogilist mõtlemist,
- rohkesti kohusetunnet ja süsteemsust,
- tahet end iga päev edasi arendada ning
- huvi ka filoloogiavälise maailma vastu.
Töökogemus keeletoimetaja või korrektorina on suurepärane.

Lisainfo:
Keeletoimetamise tööd saab enamasti teha lisatööna - Teie töömaht võib
olla just nii suur, kui Teile sobib.

Kui Te arvate, et me otsime just Teid, saatke palun meile oma
elulookirjeldus. Me võtame Teiega kindlasti ühendust!
Kontaktandmed:
OÜ Päevakera
Kristel Ress
tel 5666 3876
paevakera@paevakera.ee
Kandideerimistähtaeg: 30/04/07

Iseenesest huvitav. Kui keegi oskab ytelda, mis nad töö eest ka maksavad, andku teada. Kysiks või ise, aga ei taha praegu haltuurat kaela peale võtta. Ja ega ma ei kvalifitseeruks ka, kool ikka lõpetamata. (Tõsi, yhel mu endisel ja tulevasel kolleegil on yldse semiootikuharidus. Sellist ei lasta seal vist eeskottagi.)

Eks selline nähtus nagu keeletoimetamisbyroo saabki eksisteerida ainult headel aegadel. Kui rahval raha pole ning nälg aknast sisse vahib, syyakse keelerahvas ära.

Kinokava

Reedel, 15. veebruaril kell 19.00 näidatakse Tartu Sadamateatris USA kunagise asepresidendi Al Gore'i filmi kliimamuutustest "An Inconvenient Truth" ("Ebamugav tõde"). Film on kuuldavasti hea või vähemalt huvitav, seansi eel lõbustab vaatajaid kampsunis konferansjee. Läheksin ka ise, aga ei viitsi yksnes selle pärast Tartusse ronida. Leian parem mõne muu viisi.



***

Et Gore'i film on Oscari nominent, jätkan samal teemal.

Kenad inimesed otsustasid, et äraostetavate kohtunike asemel võiks parimate filmide valimine jääda vaatajate hooleks. Selleks panid nad pysti saidi nimega OscarTorrents. Põhimõte on lihtne: nemad panevad pysti Oscari-filmide nimekirja ja lingid torrentitele. Inimesed tõmbavad filmid endale koju, vaatavad ära ja hääletavad. Tore ju.

Kõige lõbusam osa on aga juriidiline kommentaar. Kõike ma siia kleepima ei hakka, lugege ise, kuid paar lõiku toon ära.

Voting

Once you've watched a film, you can vote on it -- but please, do watch before you vote! On Oscars night, we'll post your results right along with the 'official' ones. Of course this is the way it should be done now that movie distribution is almost free. Hollywoodland might not like it, but some people always have to be dragged kicking and screaming into the future.

'Legal' Note

To those worried about downloading in case they get sued: by our calculations, your chances of getting nailed are way less than your chances of winning the lottery. Don't think twice about it.

To all intellectual property landlords: we are aware that OscarTorrents might annoy you -- but contain your righteous indignation for a while, and think: we're only linking to torrents that already exist. Face it: your membrane has burst, and it wasn't us who burst it. Your precious bodily fluids are escaping.

You haven't beaten us, so why not join us? Think of a new business model that doesn't involve overpriced pieces of plastic and skanky cinemas hawking cheap carbohydrates while relying on $6/hr projectionists who can't keep a film in focus -- not to mention insulting your audiences by (to pick a few examples) surveilling us with nightvision glasses, searching bags, 30 minutes of commercials and bombarding us with ridiculous anti-piracy propaganda. Take a look at yourselves. Is it really any wonder we're winning?

Antireklaam

Kalvi mõis peletab kliente silmapaistvalt viletsa luuletusega:

Ma tulen tähtede tagant
Sinise vikerkaare pealt
Ma tulen aegade toega,
et öelda Sulle: "Sind armastan ma!"
Ma tulen tähtede tagant
Sinise vikerkaare pealt,
et näha Su silmi
ja kutsuda Sind endaga

Ka nii saab. Aga miks?

Elu Punases Pilvelõhkujas: Dilberti eri

Halvad uudised:
Hommikul oli kyte väljas, siiani lõdiseme. Kolmanda korruse kohviautomaat ei funganud ka.

Head uudised:
Keegi leidis kuskilt Paljasjalgse ja pani tänasesse lehte. Tore.

Nii hea kui halb uudis:
Tundub, et keeletoimetaja koht on juba läinud. Kui kaitse-eelarvet ei suurendata, tuleb Kontorikoonlane tagasi. See on nagu joodikutega: võid pikka aega vahet pidada, aga varem või hiljem ronib siga porri tagasi.

Mulle on see tore uudis: hea seltskond pole kunagi ylearu. Shalayaga oli mõne aja eest juttu rollimängude taaskäivitamisest, nyyd on kohe yks kambas juures.

Mõnele jälle kurb: tean vähemalt yht, kes lootis ise seda kohta kysida. Minu siiras, ehkki mitte väga sygavale ulatuv kaastunne. Kompensatsiooniks võin aidata mõni päev sygavikku uputada.

Keelelised, auu?

Väike sõbralik kollektiiv otsib keeletoimetajat.
Konkurss kestab 7.-14.02.
Kõrghariduse juttu ei maksa uskuda, mul kah aastaid lõpetamata. Tööga hakkamasaamine on tähtsam.
Syya saab ysna hästi ja kroonilembene kohviautomaat on ka.
Kiirustage, seltsimehed unetud. Või ärge kiirustage.

Metsarahvast ja põllupidajaist

Varasema mõtiskluse jätkuks.

Aeg-ajalt kiputakse ikka hõbevalge rahvusromantismi korras jutustama, kuidas eestlased siiamaani mingi eriline metsarahvas olevat. Ega ikka ei ole kyll, puhas jura kõik. Mingeid poolikuid mälestuslõike meie kultuurilises alateadvuses ehk hulbib, kuid selle põhiline osa on ikkagi juba enam kui tuhat aastat põllupidamine ja muu säärane. Seeni-marjugi õppisid eestlased alles ysna hiljuti uuesti korjama, 19. sajandi alguses oli see veel naiste-laste totter ajaviide, korralikud inimesed said oma toidu põllult ja laudast.

Vaatame või sedagi, millised on maaelu suured majanduslikud ideoloogiad. Ilma rahalise väljundita ideoloogia ei maksa nimelt suurt midagi. Nagu ameeriklased ytlevad: "Put your money where your mouth is." Rahva iseloomust ja kõrgetest paleustest lobada võib igayks, seda kõike näeb tegude järgi hoopis paremini. Ja metsateod jagunevad meil praegu kaheks: põllumajanduseks, mille eeldus on metsa likvideerimine (kuuse all ju vilja ei kasvata), ja, noh, otsesõnu metsateoks. Aina enam levib arusaamine, et mets ei kasva inimesest sõltumatult, metsa tuleb pidada, kasvatada ja hooldada. Hooldamine seisneb peamiselt harvendamises, mille tulemused jagunevad omakorda kaheks: pangaarvele veerev papirull ja kännud. Kõik muu on retoorika.

Metsarahvas, my ass. Mina olen veel sedasorti loomake, kes veedab päeva meelsamini puude kui nimestega ning võib selja vastu puud panna ja selle sisse kadudagi. Aga minu lapsed ei tunne juba metsa suhtes mingisugust tõmmet. Neil on seal igav ja paha. Miks peaks neid siis sundima?

Metsarahvaga seob uue aja eestlast see, mis kogu ylejäänud linnarahvastki: oskus ja vajadus olla yksi.

On mourra seul, kirjutas Pascal. Mis on õige, kui me võtame arvesse, et inimese organism laguneb juba syndides. Me sureme terve elu. Yksi.

Kogukondlik kultuur on tore senikaua, kuni ta pakub inimesele vajaduse korral seltsi ja tuge ning jätab talle selle kõrval ka hingamisruumi. Enamik praegusi kollektiviste arvab, et delikaatsus tähendab tarbetult kallist söögikraami. Vaikusest ei saa nad lihtsalt aru, vaikusevajadusest veel vähem.

Õnneks sobivad linnarahvas ja metsarahvas omavahel paremini kui kumbki neist põllurahvaga, kes on harjunud keset kurja metsa shyamalanilikult kobaras kössitama ning aeg-ajalt seda vaenulikku stiihiat meeleheitlikult põletama ja raadama. Umbes nii, nagu omal ajal said vahel täitsa kenasti läbi pööbel ja absolutistlik kuningavõim, kuna aristokraatia omavoli ei meeldinud kummalegi. Kui kahel inimesel pole ehk ka sygavamat sidet, võib neil ajuti olla mõni yhine huvi.

Metsa huvi on see muidugi ka.
Ja lootus.

Julia? Mõttepuru, ei muud

Draamateater.


***

Kostyymikunstnik on kõvasti vaeva näinud.
Mehed sukkpykstes ja fallilised lillikesed.
"Mu härra, miks on teie roos nii norus?"


***

Kellelegi meeldis Sex Pistols.
Minu lapsepõlve lemmik oli pigem "Rosta Aknad" ja Majakovski, aga ega mul John Lydoni vastu ka midagi ei ole. Rokkisivad kyll, jah, aitäh.
Loodetavasti lasevad ka plaadi välja. (Turunduslikult olnuks arukas plaat kohe valmis teha ja vaheaegadel puhvetis myya, aga no mine sa kultuurirahvale rahast rääkima.)


***

Kaks põhjalikult formaliseeritud tegelast oli.
Yks vehkles raamatu järgi, teine suudles.
Letaalseiks osutusid mõlemad.

Kirjatarkusest ei tule midagi head.


***

Shakespeare'iga on trikke tehtud, aga kasutatud jupid on enam-vähem alles.
Ja kava on väga sympaatne, meenutab neid vanu kulunud Schilleri-raamatukesi. Don Carlos ja kes iganes.


***

Noore Kaljujärve ja Malmsteni puhul ma pean ikka tykk aega nimesid meenutama. Isad on siiamaani meeles. Rein ka.
Ei, noored näitlejad on meil tublid, hirmtublid, mängivad pille ja rokivad ja teevad tykka. Mu enese viga, et ma olen vanema põlvkonnaga yles kasvanud.
Kaljujärve Macbeth ei lähe meelest ära.


***

Tyhja sest Pohlakesest, Pohlake on väike, noor ja armas, ent mitte pooltki nii huvitav kui Kaie Mihkelson.
Nad kõik liiguvad seal hästi, viimne kui poiss, vaata või söömata. Poosid, poosid, poosid. (Jyri Nael liigutas. Aplaus.)
Aga kellelgi ei ole niisugust täpsust ja elegantsi nagu Kaiel. Ainsa sõrmeliigutusega pihus leek syydata...


***

Poistest oli kõige sympaatsem just valgõ kaatsiga Tybalt. (Miks ma tahan kogu aeg "Thibault" ytelda?) Roosa särk, mis siis. Vaata parem monoloogi.
Monoloog oli tõesti hea.
Eks ta suri selle kätte ära ka.


***

Juliast ei olnud asja. Ega see yllata. Kole noor ikka teine.
(Tea, kas keegi on tänapäeval suutnud yldse sellevanustega seda tykki korralikult lavastada?)
Romeotest ei olnud kah asja.
(Või need paremad olid.)


***

Shakespeare'ile mõeldes jääb see ju samasse ritta kõigi nende "Ristiisade" ja "Sitsiillaste" ja "Sopranodega". Ysna samasugused kulid.
Kraaklevad kuskil bensiinijaamas, torgivad yksteist auklikuks ja kui viimane ellujäänu saadetakse linnast välja, hingavad kodanikud kergendatult.
Eks seda need mustad nadikuued muidugi võimendasid ka.


***

Kui ma seda vokaal-instrumentaalansamblit "Leningrad" nyyd mõne teisega segi ei aja, siis figureeris seegi mu muusikamaitse ääremail kunagi kaheksakymnendate lõpus-yheksakymnendate alguses, kui keskmesse jäid Akvarium ja (vähemal määral) Nautilus Pompilius. [Märkus: ajasingi segi.]
Kogu see kupatus tekitas mingi NEPiaegse õhustiku.
Saksofonid on mulle alati meeldinud. Piilupart Donaldist peale.


***

Ei, hea tykk. Saan aru neist kyll, kes kolmat korda vaatavad.
Tuglasele viidi pärast karp "Raffaellosid".

Vapper keefir

Kuulsin mõne aja eest, kuidas yhes asutuses inimene ära visati. Mis selles ikka nii imelikku on? Mis käib, see kulub. Inimestest tuleb ikka aeg-ajalt vabaneda, ega neil ei saa lasta lõputult koguneda. Elu pole kolikamber. Viskasin ka ise hiljuti yhe minema.

Kas sina tunned kedagi, kes ei oleks yhestki otsast kas või natukenegi katki? Salamisi, kõige sisimas, kus ta seda isegi eitada võib? Uskudes, et ega keegi märka?

Mis siis, kui me oleme kogu asjast valesti aru saanud? Mis siis, kui me elamegi maailmas, kuhu visatakse kõik see, mis on tyhi, purunenud, lootusetult must, rikutud või katki läinud? Isegi kui keegi suudab leida näite, mis siia ei sobi, ei lykka see veel oletust ymber. Vahel satub ju ka prygikasti kummaliselt terveid asju, mis neid ymbritseva kontekstis arusaamatuks jäävad. Kohalikud võivad oma vabast ajast nende ymber koguneda, teooriaid ja religioone luua või mõistmatult põrnitseda. Ega see veel prygikasti olemust muuda.

Niisugune hypotees seletaks mõndagi. Kui järjekordselt avastad kellegi, kes on katki, siis tead: see on nii, sest peabki nii olema. Kõik on korras. Ei ole mõtet muretseda. Sedasi lihtsalt on.

Kui ylearune prygi, kola ja sodi kogu aeg ära visatakse, peab ju olema koht, kuhu see kõik lõpuks jõuab. Siin see ongi.
Tere tulemast ärasse.

Rahvastikutiheduse rekord

Kes see ikka oma kyla rahvast kiidab, kui ise ei kiida.

Lehes on uudis oranžist lumest Lõuna-Siberis, mis nimetu ministri sõnul olnud kord õline ja kord jälle mitte. Igatahes kirjutab yks meie veebigörlidest nii:

Uurijad lendasid sündmuspaika eile õhtul, et võta värvilise lume proove 100 ruutmeetri suuruselt alalt, kus elab 27 000 inimest.

Ei kommentaari.

Yksilduse tehnikad

Oled sa kunagi ostnud lehe automaadist selle asemel, et seista kioskisabas ja oodata myyja taga?

Käinud, korv või käru näpus, supermarketis kodulähedase pisipoe asemel mitte yksnes parema kaubavaliku või võimaluse pärast ostetavat oma käega katsuda, vaid selleks, et mitte sealse mammiga vestelda?

Mõmisenud kassiirile midagi ebamäärast või teeselnud köha, et olla vait, kuid jääda viisakuse piiridesse?

Ostnud raamatuid internetist, et mitte kodust välja minna?

Läinud jala, et mitte puutuda kokku inimestega bussis või trammis?

Blokeerinud msnis kõik, kellega sa just ei pea tööasjus suhtlema?

Valinud selle tänava, kus on kõige väiksem tõenäosus kohtuda tuttavatega?

Lylitanud välja mobiili ja hiljem valetanud sõpradele, et aku sai tyhjaks?

Tõmmanud seinast uksekella ja telefoni, sest tundsid, et lihtsalt ei jaksa suhelda?

Teinud näo, et ei saanud kirju kätte?

Kylmetanud väljas ja oodanud, kuni keegi magama läheb?

Toppinud kõrvaklapid kõrva ja teeselnud muusikakuulamist isegi siis, kui akud tyhjaks on saanud?



Palju õnne. Sinusuguseid on palju ja tuleb yha juurde.

Valimiste ja muude massihysteeriate ajal keerutab vesi alati põhjamudast yles neid, kes selliseid iialgi mõista ei suuda. Nad räägivad kogukondlikust kultuurist, jubedast individualismist, naabrivalvest, vajadusest seista vana hea perekonna eest, rahvuslikust uhkusest, lastetusmaksust ja igikestvatest väärtustest.
Nad räägivad liiga palju.

Sinu peamine lootus on, et nad surevad ära ja neid jääb järjest vähemaks.

Milleks meile geograafia, kui on olemas kutsar?

Neile, kes veel ei tea, aga peaks teadma: Tallinna taksonduses käib hoogne reform.

Põhiliselt olen viimasel ajal sõitnud Reval Taksoga, mis on yks odavamaid, kui mitte kõige odavam. Kui neil parasjagu autot ei jagu, lähevad käiku Sõbra Takso ja muud asendusvariandid. Vanasti kasutasin ainuyksi Tulikat, kuna neilt sai kõige sagedamini auto. Kõrge hind on kyll paha, ent kiirekiirekiirega taksot yldse mitte saada on märksa pahem.

Rahva Takso istub mul kah telefonis, aga neil on nii ebameeldiv nimi, et katsun neid enamasti vältida. Keegi võiks rääkida sedalaadi firmadele brändingust ja muust säärasest. Ei, Elmari raadiol on kah oma pysikuulajad, taksojuhtide seas isegi hulgaliselt. Kõigile lihtsalt ei istu Elmar, Diil, Zorro, Reporter, Naisteleht, Säästumarket, Võsapets, Heimarlenk, T-market ja muu "säästueluviis", mis pyyab jätta juba kaugelt mulje, just nagu oleks see hirmus odav, kuna on kole, ebamugav ja haiseb. Raha kulub tavaliselt sama palju kui korralikele asjadele, mõni annab selle vaid meelsamini välja. See kõik ei pruugi yldse Rahva Taksoga seostuda ning ma vabandan, kui mu mulje on ekslik. Mul on lihtsalt sellised assotsiatsioonid.

Mõne aja eest sain väga ebameeldiva yllatuse, usaldades telefonimälu ja tellides endale Silveri. Kord ennemuiste ytles yks mu sõber, et neil on mõistlikud hinnad ja jagub enamasti taksosid. Pikka aega see nii ka oli, aga nyyd avastasin, et Silver on muutunud veel kallimaks kui Tulikas. Viimase aasta jooksul olen saanud töö ja kodu vahet sõita Revaliga 50-60 ja Tulikaga umbes 100 eegu eest, Silver kooris nyyd yle 200. Aitäh ja nägemist.

Täna selgus, et Sõbra Takso on kyll hindu tõstnud, kuid suhteliselt mõistlikult. Sama asi olla ees kogu Tallinna firmadel ning kes veel selleni jõudnud pole, jõuab aprilliks kindlasti. Kui Reval ennast neile järele venitab, on nad jälle kahekesi linnas kõige odavamad. Sellele lisaks olla Sõber viimane firma, kus on palgalised taksojuhid. Minu kui sõitja jaoks on see hea, kuna palgaline läheb sinna, kuhu tellitakse, mitte ei syga FIEna kõhtu ja ei arva, et seekord ei viitsi, parem tukastaks pisut. Tuleb yhistransporti jälle pisut ymber hinnata, hoolimata Sõbra Taksode veidi piinlikult ruudulisest väljanägemisest.

Kõige tipuks leidis taksojuht mu eluaseme ilma juhatuseta ja ekslemata yles. Mõni ei leia öeldes kah, tellimise peale seistakse tihtipeale kvartal eemal ja väidetakse, et egas inimene ometi selle maja aadressi tea, kus ta sees elab. Au ja kiitus.


***

Tegelikult olid mul täna jõulud.
Kui pärisjõulude eel on pikkujoulut, kas nyyd on siis lyhytjoulut?
Sain kätte mind juba pikemat aega oodanud piparkoogi, mille pealiskirjaks oli terav ajahammas korrigeerinud "OCF".
Õhtul koju jõudes sõin selle ära.
Aitäh!