We don't need no education...

Tykk aega olen tahtnud haridusest kirjutada, aga kui nyyd ykskord selleni vastu õhtut jõuan, siis hoopistykkis pisinõia blogiarutelust aetuna.

Arutlevad inimesed seal nimelt usundiõpetuse ja igasuguste imeainete ja selle yle, kas ja kuidas saaks õpetada asju nii, et yks aine teist tunneks, õpetatud asjad kuidagi seostuks ning inimesed neist aru saaks.

Huvitav... Aegade algusest peale jahuvad igasugused haridustegelased sellest, kui tore on integreeritud õpe ja kuidas laste õpetamisel peaks kõik ained yksteisega seostuma, et tekiks ilmapilt, ja kuidas nyydsama kohe-kohe saab valmis sada uut õppekava, milles ongi kohe loogilised seosed ja samal ajal õpetatakse sama aja kirjandust ja ajalugu ning keemial on pistmist fyysikaga ja fyysikas ei kysita asju, mida matas pole veel õpitud ja... ja... ja... pšusssss.

Lõpptulemus on ikka sama. Ja kui mingis koolis teab yks õpetaja, millest teine räägib, ning nad kohandavad oma jutu sellele vastavalt, on tegemist silmapaistvate entusiastidega, kelle tegevus on tõenäoliselt õppekava ja metoodiliste nõuete rikkumisena karistatav. Tõsi, suurem jagu õpetajaid ei tunne isegi oma ainet kuigi põhjalikult, rääkimata teistest. Kui palju neid fyysikuid ikka on, kes komadega ei eksi, või filolooge, kes teevad vahet integraalil ja diferentsiaalil?

(Muuseas, see kamm jätkub ylikoolis ka. Tartu Ylikoolis, mis pole kaugeltki Eesti kõige kehvem, juhtub iga jumala päev sedasi, et mõni õppejõud eeldab midagi lootusrikkalt yliõpilaste õppekava või teadmiste kohta ning tudengid vahivad talle otsa, mokk töllakil nagu eeslil, kellele on just ohaka asemel kaktust pakutud. Olen ka ise nende seas olnud, vahel õnneks hariduse raamidest ette tryginuna, ent vahel ka samasuguse tumbana kui ylejäänud rivi mööblipoe aknal. Sinu parem käsi ei pea mitte teadma, kuskohas ja millega su pahem käsi tegeleb. Ja ära ka ise liigset huvi tunne. On tervislikum.)

Nii jääbki igasugune terviku loomine inimese enda kaela, kes peab suutma tutvuda inimkonna kultuuripärandiga ja teha endale selgeks tänapäeva maailmas olulised teadmised vaatamata haridussysteemi aktiivsele vastuseisule ning koolitykkide pusimise ja tundides molutamise kõrvalt. Selline, muuseas, on olukord paremat sorti koolides.

Halvemat sorti koolides pole suur osa õpetajaid ei õpetatavat ala ega ka pedagoogikat kunagi õppinud. Kui neid iga koha täitmiseks yldse on. Mitmesugustel põhjustel, mida ma siinkohal analyysida ei viitsi, on õppimine ebapopulaarne ning oskus nädala jooksul mitte ainsatki korda jalaga näkku saada märksa praktilisem kui teadmine, kes on Lydia Koidula või mis oli Bachi eesnimi. Muide, ka tydrukute seas. Ja see halvem sort on täpselt nii levinud, et me kõik oleme sellega harjunud ega märkagi niisugusi koole enda ymber. Meie lapsed tulevad sealt õhtul koju ja vastavad kysimistele "Normaalselt" ning "Hästi". Ka nemad on harjunud.

Miks see nii on, on pikk jutt ning ma ei usu, et keegi samal ajal sellega midagi ette võtta suudaks ja tahaks. Mina kirjeldan siin yksnes seda, mis on.

Mida me siis yldse tahame?



P.S. Kui meelitav Ivan Illichi koolivastasus vahel ka ei tunduks, pole seegi mingi lahendus, yksnes kergemat teed minek. Lahendust ei ole. Lahendus on kaos?