Yksilduse tehnikad

Oled sa kunagi ostnud lehe automaadist selle asemel, et seista kioskisabas ja oodata myyja taga?

Käinud, korv või käru näpus, supermarketis kodulähedase pisipoe asemel mitte yksnes parema kaubavaliku või võimaluse pärast ostetavat oma käega katsuda, vaid selleks, et mitte sealse mammiga vestelda?

Mõmisenud kassiirile midagi ebamäärast või teeselnud köha, et olla vait, kuid jääda viisakuse piiridesse?

Ostnud raamatuid internetist, et mitte kodust välja minna?

Läinud jala, et mitte puutuda kokku inimestega bussis või trammis?

Blokeerinud msnis kõik, kellega sa just ei pea tööasjus suhtlema?

Valinud selle tänava, kus on kõige väiksem tõenäosus kohtuda tuttavatega?

Lylitanud välja mobiili ja hiljem valetanud sõpradele, et aku sai tyhjaks?

Tõmmanud seinast uksekella ja telefoni, sest tundsid, et lihtsalt ei jaksa suhelda?

Teinud näo, et ei saanud kirju kätte?

Kylmetanud väljas ja oodanud, kuni keegi magama läheb?

Toppinud kõrvaklapid kõrva ja teeselnud muusikakuulamist isegi siis, kui akud tyhjaks on saanud?



Palju õnne. Sinusuguseid on palju ja tuleb yha juurde.

Valimiste ja muude massihysteeriate ajal keerutab vesi alati põhjamudast yles neid, kes selliseid iialgi mõista ei suuda. Nad räägivad kogukondlikust kultuurist, jubedast individualismist, naabrivalvest, vajadusest seista vana hea perekonna eest, rahvuslikust uhkusest, lastetusmaksust ja igikestvatest väärtustest.
Nad räägivad liiga palju.

Sinu peamine lootus on, et nad surevad ära ja neid jääb järjest vähemaks.