Metsarahvast ja põllupidajaist

Varasema mõtiskluse jätkuks.

Aeg-ajalt kiputakse ikka hõbevalge rahvusromantismi korras jutustama, kuidas eestlased siiamaani mingi eriline metsarahvas olevat. Ega ikka ei ole kyll, puhas jura kõik. Mingeid poolikuid mälestuslõike meie kultuurilises alateadvuses ehk hulbib, kuid selle põhiline osa on ikkagi juba enam kui tuhat aastat põllupidamine ja muu säärane. Seeni-marjugi õppisid eestlased alles ysna hiljuti uuesti korjama, 19. sajandi alguses oli see veel naiste-laste totter ajaviide, korralikud inimesed said oma toidu põllult ja laudast.

Vaatame või sedagi, millised on maaelu suured majanduslikud ideoloogiad. Ilma rahalise väljundita ideoloogia ei maksa nimelt suurt midagi. Nagu ameeriklased ytlevad: "Put your money where your mouth is." Rahva iseloomust ja kõrgetest paleustest lobada võib igayks, seda kõike näeb tegude järgi hoopis paremini. Ja metsateod jagunevad meil praegu kaheks: põllumajanduseks, mille eeldus on metsa likvideerimine (kuuse all ju vilja ei kasvata), ja, noh, otsesõnu metsateoks. Aina enam levib arusaamine, et mets ei kasva inimesest sõltumatult, metsa tuleb pidada, kasvatada ja hooldada. Hooldamine seisneb peamiselt harvendamises, mille tulemused jagunevad omakorda kaheks: pangaarvele veerev papirull ja kännud. Kõik muu on retoorika.

Metsarahvas, my ass. Mina olen veel sedasorti loomake, kes veedab päeva meelsamini puude kui nimestega ning võib selja vastu puud panna ja selle sisse kadudagi. Aga minu lapsed ei tunne juba metsa suhtes mingisugust tõmmet. Neil on seal igav ja paha. Miks peaks neid siis sundima?

Metsarahvaga seob uue aja eestlast see, mis kogu ylejäänud linnarahvastki: oskus ja vajadus olla yksi.

On mourra seul, kirjutas Pascal. Mis on õige, kui me võtame arvesse, et inimese organism laguneb juba syndides. Me sureme terve elu. Yksi.

Kogukondlik kultuur on tore senikaua, kuni ta pakub inimesele vajaduse korral seltsi ja tuge ning jätab talle selle kõrval ka hingamisruumi. Enamik praegusi kollektiviste arvab, et delikaatsus tähendab tarbetult kallist söögikraami. Vaikusest ei saa nad lihtsalt aru, vaikusevajadusest veel vähem.

Õnneks sobivad linnarahvas ja metsarahvas omavahel paremini kui kumbki neist põllurahvaga, kes on harjunud keset kurja metsa shyamalanilikult kobaras kössitama ning aeg-ajalt seda vaenulikku stiihiat meeleheitlikult põletama ja raadama. Umbes nii, nagu omal ajal said vahel täitsa kenasti läbi pööbel ja absolutistlik kuningavõim, kuna aristokraatia omavoli ei meeldinud kummalegi. Kui kahel inimesel pole ehk ka sygavamat sidet, võib neil ajuti olla mõni yhine huvi.

Metsa huvi on see muidugi ka.
Ja lootus.