Vapper keefir

Kuulsin mõne aja eest, kuidas yhes asutuses inimene ära visati. Mis selles ikka nii imelikku on? Mis käib, see kulub. Inimestest tuleb ikka aeg-ajalt vabaneda, ega neil ei saa lasta lõputult koguneda. Elu pole kolikamber. Viskasin ka ise hiljuti yhe minema.

Kas sina tunned kedagi, kes ei oleks yhestki otsast kas või natukenegi katki? Salamisi, kõige sisimas, kus ta seda isegi eitada võib? Uskudes, et ega keegi märka?

Mis siis, kui me oleme kogu asjast valesti aru saanud? Mis siis, kui me elamegi maailmas, kuhu visatakse kõik see, mis on tyhi, purunenud, lootusetult must, rikutud või katki läinud? Isegi kui keegi suudab leida näite, mis siia ei sobi, ei lykka see veel oletust ymber. Vahel satub ju ka prygikasti kummaliselt terveid asju, mis neid ymbritseva kontekstis arusaamatuks jäävad. Kohalikud võivad oma vabast ajast nende ymber koguneda, teooriaid ja religioone luua või mõistmatult põrnitseda. Ega see veel prygikasti olemust muuda.

Niisugune hypotees seletaks mõndagi. Kui järjekordselt avastad kellegi, kes on katki, siis tead: see on nii, sest peabki nii olema. Kõik on korras. Ei ole mõtet muretseda. Sedasi lihtsalt on.

Kui ylearune prygi, kola ja sodi kogu aeg ära visatakse, peab ju olema koht, kuhu see kõik lõpuks jõuab. Siin see ongi.
Tere tulemast ärasse.