Kas absurd ongi kurjus?

Olin ka kunagi poogen.ee aktiivne liige, kuid ajapikku hakkas õhkkonna sumbumus ja sumbuursus närvidele käima. Nyydseks olen praktiliselt eemale jäänud, astun vaid aeg-ajalt sisse ja arvustan kedagi või õnnistan mõnd õilsat luuleneitsit verise paroodiaga.

Põhimõtteliselt on asutus ju tore. Kirjutamishuvilistel peab ikka mingi koht olema, kuhu yksteist arvustama koguneda. Eks suurem jagu grafomaane jääb sinna pidama (noh, minu maitse järgi jagub neid muidugi Loomingusse ja Vikrisse kah, Värskest Põhust kõnelemata), samas võib sealt kerkida mõni täiesti arvestatav autor. Praegugi uitab poognas ysna mitu inimest, kelle kirjanduslikest võimetest siiralt lugu pean. Tõsi, olen kaotanud võime proosat ja publitsistikat lugeda (vähemalt poogna tasemel, kus yhe võluva kirjatöö kohta tuleb ka ysna mitu keskpärast või hullemat), nii et minu hinnangud piirduvad enam või vähem luulega.

Kahju on sellest, et niisugusest pesast võiks olla rohkem tulu, kui seal tõepoolest toimiks mingi kirjanduslik diskussioon. Paraku on foorumid pahnaga yle ujutatud ning enamik asjalikku juttu kaob läbu alla, nende modereerimist pole aga keegi kaalunudki. Rääkimata muidugi piiramatust tehnilisest ebamugavusest. Enamik inimesi ei aimagi, kui palju häid mõtteid saab tehnikaga ära tappa. Ah, mis ma ikka nurisen, mind see enam ei puuduta (peale igapäevase abstraktse häirituse, kui mõni hea mõte viletsa teostusega untsu keeratakse). Las teevad, mis teevad.

Ehkki ma seda alati päris kurjalt ei mõtlegi, on mu parodeerimisoskus päris toredasti arenenud. Praeguse märkuse ajendaski tähelepanek, et niipea, kui mina kellelegi värsivormis kommentaari kirjutan, kaob luule nagu s...t lehma ihust. Seda peaks systemaatilisemalt kasutama. Tõrjun paremini kui Off sääski.

Mõnikord on kahju ka, näiteks siin oli originaal palju parem kui minu lalin. Tundub, et inimesed eelistavad absurdi kui nähtuse aktsepteerimisele solvumist.
Ei saa hukka mõista, teen seda vist ise ka.

Ebasamas... harrastan ikkagi. Kaasasyndinud absurdiiha?

Ju lapsena armastasin lugeda Laabanit mina,
rroosata rroosasid selavistenalju
ja lapata ehina tapamajataguseid tummakarju
ja toppida suumaniläänesassimere lainetesse nina.

Kui nyyd meenutada Orwelli arvamust Dalist, tähendab see ilmselt, et olen olemuselt kuri.
Nojah, miks ka mitte.