Maaletoojad

Viimase Vikri (1-2/2007) intervjuust Raoul Kurvitzaga jäi mulle silma yks pisike lõik:

90ndatel luges Ryhm T tollases Eestis uudseid ja põnevaid autoreid nagu Deleuze ja Guattari /-/. Nyyd /-/ su mõjutajad on Merleau-Ponty ja Lacan.

Sama numbri lõpus aeleb Tiit Hennoste mõnuga isatapus - ei maksa häbeneda, patritsiid on väärikas publitsistikažanr - ning torgib van Dijki kõrval teisigi, kõneldes "foucault'likust udust"; järgmises artiklis teatab Epp Annus, et "Bourdieu terminoloogia kasutamine paneb kyll ainult õlgu kehitama".

Miks pagana pärast tormab eesti kultuurirahvas aina iga pyhvlikarja uhkeks tegeva robinaga kord yht, kord teist fyysiliselt või vaimselt surnud tegelast avastama, just nagu oleks järjekordse bulgaroprantsuse või hungaroameerika kultuuriteoreetiku teosed just nyydsama ilmunud, trykisoojad ning ei iial kusagil kriitilist vastuvõttu leidnud? Mis mõte sel on, kui me iseend perifitseerime? Tõmbame endale Prantsuse 1950. aasta ajalehed pähe ning istume siis, myts nagu tuutu ninani peas, juba ilmumispäevaks pehkinud kolumnide uustrykkide virna otsas.

Ehh, kultuuriheerosed...