Iga kymnes mahalaskmisele!

Punane Hanrahan on blogijale kui taeva õnnistus. Võtad, lappad ja varem või hiljem satud millegi otsa, millest tahaks pikemalt heietada. Maja magab, inimesed, koerad ja potililledki, ise peaksid ka juba ammu magama, kuid istud hoopis yleval ning muudkui klõbistad.

Alustas PH hiljuti yht juttu allkirjakogumisega, lõpetas kollektiivse vastutusega. Oma allkirjaga katsun ikka säästlikult ymber käia, kollektiivne vastutus jäi aga kripeldama.

Kollektiivne vastutus on yks kahtlane asi. Väga ohtlik asi. See võimaldab teha paljud inimesed vastutavaks mõne või isegi yhe tegude eest. Sõltuvalt teost ja karistusest võib see tähendada isegi syydlase karistamata jätmist. Kollektiivne vastutus tõmbab demagoogiat, manipuleerimist ja muud organisatsioonipsyhholoogilist kõntsa igast ilmakaarest ligi nagu sõnnik kärbseid. Miks muidu kasutavad seda meelsasti repressiivorganid nagu vanglad ja sõjavägi, kelle töö eelduseks on tõhus bullshitting?

Igal juhul õigustab kollektiivne vastutus kui kontseptsioon inimeste karistamist selle eest, mida nad teinud pole. Õigussysteemi, mille ontoloogiliseks aluseks on mitte põhjuse ja tagajärje seos, vaid Fortuna tujukus. Parimal juhul on see eksistentsialistlik, halvimal nihilistlik. Mitte Zola, isegi mitte Bentham, vaid Caligula.

Ma olen nõus sellega, et aeg-ajalt peab vastutama yksikisikute otsuste eest organisatsioon kui tervik. Meie ajal on juriidilisest isikust kui kasulikust fiktsioonist saanud monstrum, mille õigused on tihtipeale juba laiemad kui fyysilistel isikutel. Puudub vaid abolitsionistlik liikumine, mis nõuaks juriidiliste ja fyysiliste isikute segregatsiooni lõpetamist ning õigust nendevaheliseks abieluks - ja arvestades näiteks autori- ja pärandiõiguses toimuvat, ei pruugi selline mõte ameeriklastele varsti enam nalja teha. Kui meie eneste loodud koletised niimoodi iseseisvuvad, peavad nad võtma enda kanda ka osa vastutusest me tegude eest. Mis kasu neist muidu on?

Kui Coca-Colas otsustatakse panna Botswanas myydava joogi sisse rotimyrki, peab selle eest vastutama ka korporatsioon kui tervik. Jah, muidugi mitte yksnes organisatsioon. Individuaalne vastutus kipub meil juba ununema; kui riigiametnik saab hakkama sigadusega, kannab kulud tavaliselt asutus, seeläbi riik ehk iga maksumaksja. Loomulikult tuleks selgitada välja konkreetne käkikeeraja ja ta pargitud nahk teistele hoiatuseks seinale riputada. Ent syydi on ka asutus, mille töökultuur võimaldas inimesel niimoodi tegutseda ning mille juhid soss-sepa algselt tööle võtsid.

Ja sellegipoolest on organisatsiooni vastutuse ning kollektiivse vastutuse vahel kuristik, mille põhja naljalt ei paista. Sest väga vähe on organisatsioone, mille kõik liikmed saaksid jälgida ning vetostada kõigi teiste tööd. Mulle ei tule praegu yhtegi meelde ning ma ei usu ka selliste töövõimesse. Kõik vähegi kahtlased mõtted maetaks juba eos kuue jala sygavusele, kuhik mulda ja raske hauakivi kõige otsa. See tähendab aga, et igayhelt ei saa õiglaselt nõuda kõigi eest vastutamist. Ei vastuta tehase liinitööline turundusjuhi vea eest, ei ajalehe kujundaja ajakirjaniku vea eest, ei haigla koristaja kirurgi vea eest. Ei tohi unustada: yhtki organisatsiooni pole olemas ilma inimesteta. Niihästi õigeid kui ka valesid otsuseid teevad inimesed, mitte abstraktsioonid. Seepärast peame suutma neil vahet teha, leida neile nimed ja näod.

Samas: arendadada see teateni "sigaduse eest vastutab kogu kollektiiv, välja arvatud minu sõbrad" on jälle teistpidi totter.

Miks ajakirjanikud inimeste sõna ei kuula

Ajakirjanduseetika saaga jätkub. Epppppu blogis vesteldakse FHMi fotodest, Õhtulehe artiklitest, tekstide kooskõlastamisest allikatega, toimetajate tööst ja muust sellisest, mida igayks suurepäraselt tunneb. Muud ma kommenteerida ei viitsi, aga see toimetamise jutt tundub vajavat pikemat selgitust. Isegi ajakirjanikel on toimetaja ametist tihti kummalised arusaamad, mis siis veel normaalsetest inimestest rääkida.

Ettevaatust, myrgine ajakirjandus.

Et lugude lõppvariante allikatega ei kooskõlastata, on täiesti normaalne ajakirjandustava, mil on rohkem kui yks põhjus. Esiteks ei ole sel juhul päevalehte teha lihtsalt võimalik, teiseks annab see võimaluse mõjutada lehe sisu. Ah et kuidas? No kujutame ette, et lehte planeeritakse keskse loona Tähtsa Kodaniku intervjuu. Või, minugi poolest, jutt poptähekese algavast pornokarjäärist. Tekst käib ajakirjaniku, toimetaja ja allika vahet ringiratast kuni Lõpliku Versioonini. See läheb viimast korda allikale kinnitamiseks... ja kaob. Hea, kui mitte igaveseks. Saab ajakirjanik siis allika lõpuks kätte... ja kuuleb, et ei, nii see asi ikka ei lähe. Kui selliseid kooskõlastajaid on yhel hetkel mitu, kas leht peaks siis ilmumata jääma?

Okei, oletame, et kõik läheb hästi. Allikas on tekstiga nõus. Talle näidatakse pilte, needki sobivad. Toimetaja ja ajakirjanik on õnnelikud, avavad pidulikult väikese alkoholivaba šampanja ning saadavad loo kyljendaja ja keeletoimetaja kätte... Oot-oot, mis keeletoimetaja ja kyljendaja? Ah et pilti kadreeritakse ja toimetatakse alles lehel? Ah et pealkirja suurus on veel paika panemata? Aga siis jääb ju Päris Lõplik Versioon allikal nägemata! Ruttu, kylg printerist välja ja ajakirjanik jooksuga allika juurde! Ja kui allikas nõus pole, läheb kõik ymber tegemisele,

Mina ei ole kylje- ega rubriigitoimetaja, olen keeletoimetaja. Viimane instants enne lehe trykkiminekut, kes peab seadma ka kõige jaburama soga soravasse keelde, parandama kõik mujalt läbipääsenud vead ning augud kirjutajate teadmistes. Meil on rahuliku tsykliga leht, mitte tavaline päevaleht, kyljed jõuavad minuni yks kuni kuus tundi enne trykkiminekut. Enamasti kyll kaks kuni viis. See tähendab, et kui allikas, ajakirjanik ja toimetaja on läbi lasknud keeleliselt vigase või kujundusnõudeid rikkuva pealkirja, pean mina ammu koju läinud toimetaja kodust, klubist või metsarajalt yles otsima ning kooskõlastama uue pealkirja. Kahtlastena näivad nimed ja faktid tuleb yles otsida, vajaduse korral mõni lõik uuesti tõlkida, kärpida kõik nohhid ja möhhid ning vajaduse korral (st iga issanda päev) sõnastada laused ymber nii, et need kujunduses ettenähtud kasti ära täidaksid. Ja kõige selle jooksul on mul laud homse lehe kuhjuvaid kylgi täis.

Kuhu mahub selle paari tunni sees veel ajakirjanike sagimine iga lehes mainitud inimese vahet? Väike kodune näpuharjutus algajatele kirjatsuradele: võta lahti suvaline päevaleht ja kirjuta välja kõik inimesed, keda on seal nimetatud või tsiteeritud. Ja kujuta siis ette, et sa tahad nende kõigiga yhe päeva jooksul vestelda oma tööst, mille pead saama valmis homseks ning mille suhtes igal neist on absoluutne vetoõigus. Tore, mis? Ah et sellist tööd teeks kas või söömata? Õige, söömiseks ei jääks aegagi.

Kui inimene tuleb lagedale eetilise printsiibiga, peab see olema rakendatav universaalselt, mitte yksnes talle ja ta sõpradele. Kui uuriv ajakirjanik iga loo iga allikaga kooskõlastaks, mitu korruptsiooniteemalist artiklit siis Eestis aastas ilmuks? Et kysimus poleks liiga keeruline, annan ka variandid: yks või vähem? Kriipsuta õige alla.

Ei kommentaari: ajakirjandus ja eraelu

Eelmise jutu tausta lapates leidsin Metsapiiga blogist Nirti kommentaari, mis pärineb puhtamast ja kaunimast maailmast kui meie oma:

Imelik suhtumine... Kui kahe poole arvamust ei saa, siis ei tohi lugu avaldada ja kõik! Igasugune muu on mõttetute alaarenenud inimeste möla. Kui öeldakse, et "Ei taha kommenteerida!", siis ei taheta kommenteerida ja Lugu ei ole.

Nii väga kui Nirti nõutud printsiip mulle inimeste eraelu puudutavate lugude puhul ka ei meeldiks, ei saa seda ajakirjanduses yldise reeglina rakendada. Miks? Sest järele jääks ainult hambutud lood ilusast elust lillelises õnneriigis.

Ajakirjanduse yks paremaid osi on uuriv ajakirjandus. Iga uuriv lugu häirib kedagi. Kui igayks teab, et tal on võimalus tekitada täielik infosulg lihtsalt kommentaaridest keeldumisega, loobuvad sellest väga vähesed. Ei yhtki lugu korruptsioonist, kuritegevusest või purjus peaga autojuhtimisest. Sest yks osapool "ei taha lehega suhelda".

Iseasi, et ajakirjanik peab tegema vahet, kas jutt on kellegi eraelust või tõelisest avaliku huvi sfäärist. Oma eraelu teemal ei pea ykski inimene tingimata oskama ajakirjanikuga suhelda, kaaludes iga fraasi ja arvestades võimalikke väljajätteid ning konteksti. Minu arvates ka mitte avaliku eluala valinu - on absurdne eeldada, et parlamendiliige, kirjanik või muusik peaks olema kõigile eeskujuks ka oma suguelu ja koduloomakasvatuse poolest. Soov näha ideaalset maailma, kus president on rahva isa ja iga kirikuõpetaja moraali verstapost, ajendab inimesi ignoreerima selle kujutlusega sobimatut. Ja tulemuseks ongi tyypilise skandinaavia autobiograafia kirjeldus väikelinnast, kus korralikud pereisad lähevad õhtul koju, tervitavad naabreid, annavad naisele põsemusi, söövad õhtust ja hakkavad siis keldris lapsi vägistama. Sest kõik on nii kenad inimesed, et häirivaid detaile pole olemas.

Jah, minu seisukoht on radikaalne ning seda keegi naljalt ei jaga. Aga vähemasti eeldatakse juba praegu, et ajakirjanik peab käituma ettevaatlikumalt ja empaatilisemalt inimestega, kellel puudub meediakogemus. Kes seda teeb ja kes mitte, on omaette teema. Ajakirjanduseetika.

Safranrevolutsioon

Ytlesin kyll, et käin oma allkirjaga säästlikult ymber, aga Birma opositsiooni toetavale pöördumisele kirjutasin ikka alla. Nyyd leidsin, et ka P.Hanrahan kutsub rahvast barrikaadidele. No ja õigesti teeb. Ainult et miks on kõik toredad yritused minu tööajal?

Tahtsin ise toimuvast jutustada, ent PH tegi selle töö juba ära. Tsiteerin siis ilmhäbemata:

Esmaspäeval, 1.oktoobril kell 16:00 toimub Toompea lossi ees solidaarsusdemo näitamaks toetust Birma inimestele, kes on praegu võitluses vägivaldse sõjaväelise hunta vastu.

Birmas on olnud 45 aastat sõjaväeline diktatuur. Paik on rikas maagaasist ja naftast, aga see ei tähenda, et elanikkond jõukas oleks. Augustis tõstis valitsus kütuse hindu 500% (!) ja niigi vaesuses virelevale rahvale oli see liig. Mungad otsustasid tänavatele protestima tulla. Alguses oli neid vähe, umbes paarsada, ja nad peksti laiali, kuid nad ei andnud alla ja iga järgmise meeleavaldusega oli neid aina rohkem valitsuse vastu protestimas. Viimased poolteist nädalat on kümned ja sajad tuhanded mungad ja tavainimesed Birmas meelt avaldanud, kuid olukord pole muutunud paremaks, nt täna (27. sept.) tapeti 9 inimest. Öösel tungiti templitesse ja rünnati seal olnud munki. Valitsus kehtestas liikumiskeelu, et proteste ära hoida. Hunta tegevuse on mõistnud hukka nii USA kui ka Euroopa Liit.

Wikipedia ylevaade on siin. Europarlament kutsub kehtestama majandussanktsioone, valitsus tõmbas infosulu kehtestamiseks riigi internetijuhtme seinast välja. Eesti blogideski leidub juba yht-teist.

Nojah, minge siis ilma minuta. Ja kes ei saa, lugege läbi rahvusvaheline pöördumine ning mõelge, ehk liitute nende 200 000 inimesega, kes kolme päeva jooksul sellele alla on kirjutanud. Organisatsioon nimega AVAAZ lubab kolmapäevaks lehekyljesuurust reklaami Financial Timesis ja kus kõik veel. Põhilootus on saada kokku miljon häält, mis võiks mõjutada Hiinat Birma hunta toetamist lõpetama.

Maailm on väike, me ei saa seal toimuvat ignoreerida.
Kes kodust välja ei lähe, sellele tuleb maailm kord koju kätte. Ja siis pole ta selleks valmis.


P.S. Veel poliitikast ja keelest.
Vikipeedia kirjutab:

Riigi nime Euroopa keeltes palus muuta riigi praegune juhtkond, kes 18. juunil 1989 kuulutas riigi ingliskeelseks nimeks Union of Myanmar. ÜRO on nimemuutust tunnustanud. Mõned riigid, sealhulgas USA ja Suurbritannia kasutavad riigi endist nime (inglise keeles Burma), sest nad ei tunnusta sõjaväelist diktatuuri, millelt uus nimi pärineb. Ka riigi demokraatlik opositsioon kasutab endist nime. Paljud inimesed maailmas kasutavad nime "Myanmar", sidumata seda toetusega praegusele režiimile.

Eestikeelne põhinimi oli vahepeal "Myanmar", alates 2006. aasta suvest jälle "Birma".

Ei ole seni eriti märganud, et nimekomisjon poliitikasse sekkuks. Tahaks konkreetset otsust ja põhjendusi näha, aga praegu pole mahti otsida.

Kas hea ajaleht on võimalik?

Viimastel aegadel on paljud inimesed kommenteerinud yht Õhtulehe kirjutist. Ei saa ytelda, et igayks omamoodi. Suurem jagu ikka yhtmoodi. Mõne aja eest leidsin yhe tuttava, kes arvab ka teistmoodi. Aga enam-vähem kõiki mõjutavad siiski samad faktorid: igayhe isiklik, yhel või teisel moel kujunenud arvamus (kollasest) ajakirjandusest ning Eesti filmikunstist, mõnel yksikul ka lähema ringi kuulujutud või isiklikud sidemed yhe või teise osapoolega. Ei ole erilisi faktiuuringuid ja syvitsi lahkamist märganud. Yks lahmib yht-, teine teistpidi. Kes nõuab kollasele meediale saastemaksu (väga mugav asi ajakirjanduse mõjutamiseks, iga demagoogi rõõm), kes kuulutab kõik reklaamiks. Seesama minu tuttav tsenseerib kellegi teise kommentaari, kolmas tulihingeline võitleja järsku tagasihoidlikuks muutudes jälle iseend. (Muuseas, ajakirjanik ei tohiks olla loll. Kes juba kord blogima ronib, võiks tunda ka sellist asja nagu otsingumootorite cache. Kui kirjutatut hiljem kahetsed, siis ära yldse kirjuta - blogi sulgemine ei muuda minevikku. Kuidas see ytelus lendulastud varblase ja yteldud sõna kohta käiski?)

Jalutan, jah, nagu kass ymber palava pudru. Nimme. Ei taha ma seda jama linkida, ei taha ka mulli suuremaks puhuda. Mind huvitab hoopis yleskutse - ja isegi mitte kollase meedia maksustamiseks, vaid millegi positiivse tegemiseks.

Kirjutas Oudekki:

Kuidas oleks, aktiivsed blogijad ja ausad ajakirjanikud, teeks ühe kooperatiivivormis ajakirjandusväljaande? Mittekollase, mittekallutatud ja analüüsiva?

Natuke maad hiljem kysib kukupai aga, mis meetodiga sellist asja vee peal hoidma hakatakse. Kes tellib, kes ostab reklaami? Kust tuleb raha?

Õigupoolest on mittekollane ajakirjandus Eestis täiesti olemas. On ju Horisont, Akadeemia, Eesti Loodus, Teaduste Akadeemia toimetised... Isegi Täheke.

Konkreetse turusegmendiga nišiväljaanded - miks mitte. Kollane värv domineerib vaid universaalses uudisajakirjanduses. Tema võimu alt väljumiseks piisab sellest, kui endale valitakse lugejad, kellel on mingi konkreetne huvi. Kollasus muutub lehele vajalikuks yksnes juhul, kui leht soovib katta võimalikult suure hulga lugejaid. Kollased uudised põhinevad yldinimlikel reaktsioonidel - ja isegi sel viisil ei õnnestu kõiki kirjaoskajaid kätte saada. Suurema osa kyll kui yhegi muu lähenemisega.

Niivõrd kui mina aru saan, huvitab Oudekki-suguseid (omaenese iseloomustuse järgi passib sellesse punti ka kommi-Oliver) just nimelt universaalne uudisleht, seniste päevalehtede konkurent. Niisugust on kolletumata tõepoolest raske ehitada. Samas - mitte võimatu.

Sest mis on mittekollane universaalleht muud kui nišitoode? On mingisugune grupp inimesi, kes kinnitavad, et nemad loeksid huviga just nimelt niisugust. Jah, loomulikult on see ryhm enesemääratluste põhjal suurem kui tegelikult, avalikus enesehinnangus on inimene ikka õilsam, puhtam ja parem. Kes ikka tunnistaks, et ta kollaseid uudiseid loeb, pornot vahib või hommikut pitsi viinaga alustab? Kysimus on selles, kui suur on näivuse ja tõeluse vahe. Kas kogu see õilishingede armee sulab kui kevadine lumi päikeses või leiab tõepoolest hästi tehtud ajakirjandus ka piisavalt lugejaid, et kirjutajate egosid kõditada?

Teen ise yht lehte, mille kuludest suurema osa kannavad tegijad. Ja võin omaenese kogemusest ytelda: tänapäeval pole eduka ajalehe tegemiseks erilist raha vaja. Nagu ikka - nagu alati - on kõige tähtsamad hoopis inimesed. Kuidas luua meeskond? Kuidas inimesi motiveerida? Kuidas jagada kasvav koormus ära nii, et töö saaks tehtud põhitöö kõrvalt ning kõigile jääks aega ka koera jalutamiseks, perega teatris käimiseks, magamiseks ja klaverimänguks?

Kui tegijad on piisavalt taibukad ja innukad, paistab see lehest välja ning leht leiab lugejad. Kui lehest ei nõrgu tylpimust, paraneb ta iga numbriga ning lugejad ei lase ennast ka vigadest häirida - nad teavad, et lehetegijad suudavad õppida ja areneda. Kui inimesi hoida ning lasta neil tegutseda, teevad nad head asja meelsasti tasuta. Kulud tulevad peamiselt lehe pabervariandist. Ja ma ei näe põhjust, miks niisugust, postipapade traditsiooni edasikandmise nimel Tõnissoni tuletungalt viibutavat lehte peaks paberile trykkima. Alustamiseks on internet hea kyll.

Kysimus on muus. Iga niisugune projekt vajab organisaatoreid ja tegijaid. Kui yhe MTY või mis iganes vormis asutuse järele on tõeline vajadus, ei ta siis taeva jää. Kui aga yleskutseid on rohkem kui tegijaid, ei näe ma erilist põhjust uskuda, et ehitamata jäänud õhulossile ka elanikke ja imetlejaid leidunuks. Ehkki ma muidu jutte parimast võimalikest maailmadest ja kõige juhtuva tarvilikkusest tõsiselt ei võta, kehtib teleoloogiline lähenemine niisugustes asjades siiski. Saame näha. Kui keegi ära teeb, usun; kui ei tee, jäävad kõik õhkamised zooloogiliste perverssuste ajalukku kui krokodillipisarad hylge möla taustal.

Inimesed teevad täpselt neid lehti, mida teha ja lugeda tahavad. Ju nad on siis neid väärt.

Erootiline nuga

Sirp kirjutas kunagi Maarja Kangro suust maha:

Su luuletused on kujundi- ja pildiotsingud, väikesed lood. On sul mingi oma mõtteline manifest või eesmärk, milline su luule – või üks kirjutatav luule – peaks olema?

Barthes arvas, et tekst on erootiline objekt: mina arvan ka nii. Ja mulle meeldiks, kui mu tekst oleks vähemalt tehniliselt meeldiv ja hea erootiline objekt. Iha liigub mööda kujundeid, see paneb ta tööle, ja tihti püüan ma teksti kokku panna võimalikult pingestatud ja paindliku haardega piltidest. Tahaksin luua sellist tekstiruumi, kuhu lugeja oleks irriteeritud tagasi tulema, kus ta tunneks end natuke raputatult, aga ikkagi hästi. Ja teksti eri kihtide alt, kas või absurdi alt, võiks aeg-ajalt olla tunda rahulikku, olemist jaatava mõtlemise sõrestikku, mis ei laseks lugejal ära uppuda. See on üks taotlusi, aga ma ei tea, kui hästi see mul on välja tulnud.

Minu jaoks võiks luule olla pigem noalöök: ootamatu, valus, järsk, vältimatu ja luuydini ulatav.

Aga see on ka vaid minu puhtisiklik arvamus.

Võib-olla siis erootiline noalöök, kui väga tahta.

Viimaste päevade leide

Travellers. Teise nimega Tinkers. Ma ei teagi, kuidas seda rahvast eesti keeles nimetatakse. Nad rändavad mööda Iirimaad ja Suurbritanniat, nende keel pärineb nii iiri kui veel mitmest muust keelest (ja sel on mitu ysna erinevat haru, yks näiteks šelta), Briti valitsus peab neid rahvaks ja Iiri oma mitte ning erinevalt mu endagi vanast eksiarvamusest ei ole nad mustlased.


***

Siiliseen. Hericium erinaceus (perekonnanimi on muutlik). Ei ole leidnud, on tal eestikeelne nimi või ei. Maailma seened pole nendega pooltki nii hästi varustatud kui võiks.


***

Maisirääk - corn crank. Eestlaste jaoks siiski rukkirääk. (Jah, ma tean, et corn ei ole tingimata mais, aga nii tuleb ilusam tõlge.)


***

Eikellegimaa. Nomans Land on saar USAs, Massachusettsi kylje all. Suure osa 20. sajandist oli seal sõjaväepolygoon, sestap on saar nyyd kylastajaile suletud. Kummalisel kombel leiti just sealt eelmise sajandi alguses väidetav Leif Erikssoni ruunikivi. Kivi ise on kyll korduvalt võltsinguks tunnistatud, kuid enamasti fotode alusel, otseste arheoloogiliste uuringuteta. Wikipedia andmeil käis seal alles 1993. aastal kohaliku muinsuskaitseameti ekspeditsioon, tulemusi pole mainitud.

Samas lähedal on ka Nonamesseti saar (hea kujutlusvõimega tõlgituna "Nimepõle"). Veider kartograafia sealkandis.

Fyysilised meemid

Inimene, kui skeptiline tahes, on oma loomuselt kergesti mõjutatav.

Vaatasin tunamullu veinifilmi "Sideways". Arvasin ka varem, et joon veini, aga siis ma alles hakkasin seda tegema. Pinot Noir meeldib mulle samuti.

Nyyd vaatasin yhel õhtul Jarmuschi võluvat filmi "Coffee and Cigarettes". Žanrilt siis ilmselt kohvi- ja sigaretifilm. Peagi tekkis tunne, et jooks tassi kohvi ja teeks yhe suitsu. Kuna ma olen maha jätnud, eks ole, siis ju võib. Tahtejõu asi.

Lollakas. Mine magama, öö on.


P.S. Kogutud lingid:
* Jarmusch
* "Coffee and Cigarettes"

Mu sõber, su sõnad on liiga selged, sa ei suuda mõista neid

Yks ilus tõlkekommentaar siit.

"Your Aldmeris has the correct words, but they cannot be properly misinterpreted."

Tõesti, tõesti, lõputu tarkuse ja imede allikas on Morrowind.

Ääremärkused iseendale

Kas luulet peaks kommenteerima?

Yhest kyljest: igal autoril, igal kirjutajal on oma tekstiga isiklik suhe. Ta pöörab selles tähelepanu teistele asjadel, loeb sellesse teistsugused rytmid ja rõhud, konnotatsioonid ja allusioonid kui ykski ta lugejaist. Või: ykski teine ta lugejaist.

Teisest kyljest: kui luuletust pole yhelgi tasandil võimalik mõista ilma autori pika seletuse, kätega vehkimise ja grimassideta, on see vilets luuletus. Jah, loomulikult on olemas mystika. Jah, loomulikult on olemas syrrealism, subrealism, kryptilisuse tuhat tasandit, peite- ja pettemängud, sõnavarjud ja -peeglid ning mis kurat kõik veel. Ent mingil esmasel puhttekstuaalsel pinnal peavad nad lugejaga ometi suhtlema. Ja nad kõnelevadki meiega kujundite, piltide, võrdkujude abil. Kui tekst sedagi ei suuda, pole temaga midagi pihta hakata.

Kõige rõvedam lahendus on loomulikult joonealused märkused lehekylje all. Tekstisisesed suludki saab hea tahtmise korral nihestada, koe sisse riimida, võõristusefektiga eneseiroonilisse või paroodilisse võtmesse seada, viidata keskaegsete autorite kohati balzacilikule (a propos, kas ei sarnane see kahtlaselt 'basiilikule'?) kombele teksti vahemärkustega pikkida nagu kyylikut kyyslauguga - ent mida võiks teha joonealustega? Joonistada nende ymber lillekesed? Brrr.

Tekstitagused märkused raamatu lõpus ei ole palju paremad, pealegi on need lugemise käigus täiesti kasutud. Kes neid ikka pidevalt lapata viitsib, eriti kui seal lehekylgi ja pealkirju korralikult juures pole.

Kas luuletaja võiks kirjutada oma kogumikule saatesõna? Ma pean silmas mitte elulooylevaadet kolmandas isikus ("Tänavu 60aastaseks saanud Eesti rahvuspoeet syndis töölise ja teenistuja perekonnas. Maailmakirjanduse varasalve jäädvustas ta ennast viieaastaselt, kirjutades lauaplaadi alla esimese rea tulevasest poeemist "Juku on loll". Laud on pandud publikule vaatamiseks välja poeedi kortermuuseumis."), vaid teksti kommentaare elavale raamatule, mille autor pole veel klassikuks surnud. See ongi ehk kõige selgepiirilisem, kõige vähem sekkuv ja pealetykkiv lahendus. Suurel osal tekste kirjutavatest inimestest on õpetlikke kogemusi, kui kummalistel viisidel nende sõnu saab mõista. Soov väärtõlgendustest kõige hullemaid tõrjuda on ju täiesti arusaadav. Pealegi seisab niisugune lugemisõpetus raamatust kui niisugusest ysna lahus, soovi korral saab selle ka fyysiliselt eraldada.

Ja ometi häiriks mind seegi. Ei ole Eco ammu enam ainus, kes korrutab: kirjandus synnib teksti ja lugeja kokkupuutes, autori ja lugeja koostöös. Õige jutt. Jah, raamatud on igasuguseid tõlgendusi. Mõni neist teravmeelne, mõni masendavalt juhm, mõni autori omale sarnasem, mõni sellest kaugem. Ka yhe inimese lugemiskorrad erinevad, autorigi omad. Mis õiget ja valet siin siis on? Mis mõtet on teha ettekirjutusi või tõmmata piire?

Iseenda tekstide põhjal kirjutatud kriitikakogumik oleks sellegipoolest huvitav eksperiment. Kyllap mõni kivisildnik selle ykskord ära teeb.

IT ja poliitika

Vahelduse mõttes ei räägi ma yldse IT käsitlemisest poliitilistes programmides ja arengukavades, vaid viitan hoopis toredale rakendusele:

Google 2007 Australian Federal Election

Usinad inimesed on joonistanud kaardi koos kõikvõimaliku poliitilise infoga ringkondade kaupa: kes on kust praegu valitud, kes on kandidaadid, mis partei kus valitseb... kõik sedasorti asjad. Valimised on segane värk, hea, kui kogu vajalik info on kenasti silme ees.

Parteide valimisvideod on säetud usinasti Youtube'i kanaleiks, nii et kui midagi uut lisandub, saab kõik sealtkaudu kätte. Uudised on jagatud RSS-voogudeks, nii et enda riidrisse saab kleepida nii kodukandi kui ka yleaustraalsed teated, soovi korral ka yksikute parlamendiliikmete või valimistrendide kohta. Igati asjalik värk.

Kõige toredam on aga, et niisuguse portaali ehitamiseks ei pea yldse Google'is töötama. Piisab ainult pealehakkamisest.

Meil on ajalehed midagi yritanud, ent kõik nende portaalid on sama kasutajavaenulikud kui lehtede veebiväljaanded ise. Hädised pealegi ning multimeedia kasutamisest on meie lehetegijail ysna veider arusaam.

Kui yks erakond võtaks kätte ja midagi sellist enda kodulehe kylge ehitaks, saaks nad auhinnaks igavese hulga kylastajaid ning ka ajakirjanike tähelepanu. Kyllap see end juba valimistel tunda annaks. Märksa parem asi kui parv bloge, mis algavad kuu ja lõpevad päev enne valimisi.

Miks ma niisuguse portaali syndi Eestis ikkagi ei usu?

Mina, Poola kuningas

Pisuke tähelepanek organisatsioonipsyhholoogiast.

Mõnel pool ongi kombeks kasutada eneseirooniliselt pompöösseid ametinimetusi. Kui pisikeses osayhingus on suuradmiral, feldmarssal ja pontifex maximus, on seal tõenäoliselt mõnus seltskond ja lõbus töötada.

Mõnes organisatsioonis toimub sama aga ilma igasuguse eneseirooniata. Peasekretär, kel pole yht ilma pea-ta sekretäri; osakondade või byroode juhatajad, toimkondade või projektide juhid, kes kedagi ei juhi; toimetajad, kes ei toimeta; koordinaatorid, kes ei koordineeri; direktorid, kel pole yhtki alluvat... Enamasti on see märk, et miski on mäda.

Võõras vyrst, kes elab Prantsusmaal

Eile õhtul sattusin telekast nägema toreda kostyymidraama "Kaelakee afäär" sabaosa. Suurepärased näitlejad, kostyymid ja muu säärane. Uurisin täna natuke ajaloolist tausta - ka autentsuse pärast ei saa kurta.

Ei, see ei ole see kaelakee, mida teie mõtlesite. Ma ise arvasin ka nii, kuni filmi taha maha istusin. Tundub, et Prantsuse kuningakojal ei vedanud yldse kaeltega.

Lyhidalt yteldes tegi 1784.-85. aastal tytarlaps nimega Jeanne de Valois, krahvinna de la Motte koos paari asjaosalisega toonasele Strasbourgi kardinalile Louis René Édouard de Rohanile selgeks, et kuninganna Marie Antoinette ihkab yht kaelakeed, mida kuningas Louis XVI talle siiski ei luba. Kardinal ostis selle ära ja saatis omast arust kuningannale, sulid lippasid aga Londonisse ja myysid kee tykikaupa laiali. Lõpuks tuli lugu siiski päevavalgele ja ehkki pead otsesõnu ei lennanud, oli jama suur.

Uurisin tegelaste taustu ja leidsin paljugi põnevat. Muu hulgas jäi aga Väike-Britanniast pärineva Rohani koja kohta silma, et 17.-18. sajandil kandsid nad tiitlit Prince Étranger habitué en France. Huvitav, mida see tähendada võiks?

Kardinal Rohan.

P.S. Jah, see Rohan ongi seesama, kust Tolkien oma Rohanile nime sai. Õigupoolest pani Rohani kojale aluse Conan Meriadoc, kellest Tolkien tegi kääbiku ja Howard barbari, keda mängis nyydne California kuberner.

P.P.S. Veel linke.
Filmi "The Affair of the Necklace" (2001) IMDB kirje.
Filmi "Designing Affair: The Making of 'Affair of the Necklace'" (2001) IMDB kirje.
Krahv Cagliostrot mänginud Christopher Walkeni IMDB kirje.
Marie Antoinette'i mänginud Joely Richardsoni IMDB kirje. Mina ajasin ta Anne Heche'iga segi. No on ju kuidagi sarnased?
Kardinal Rohani mänginud väärika ueilslase Jonathan Pryce'i IMDB kirje. Kes teda mujalt ei tea, siis "Kariibi mere piraatide" peategelanna isa, Inglise kuberner Weatherby Swann. Sai 1980 Laurence Olivier' nimelise auhinna selle eest, et mängis nii Hamletit kui ka ta isa vaimu. Tõeline vana kooli näitleja.
Suurepärane animeseriaal "Versailles' roos" ("Rose of Versailles") samast ajast ja kandist. Näidati kunagi Eestiski, tean vähemalt yht selle ysna tulist fänni.

P.P.P.S. Unustasin jätta siia lingi, mida algusest peale tahtsin. Niisiis: korjasin kaelakeelingid deliciousesse. Uurigu, keda huvitab.

Pressiteade: katk ja tööpakkumine

Homsest olen ametlikult haige.
Kodus, haiguslehe ja antibiootidega.
Kellel on minuga mingeid asju ajada, kirjutage.

Yhtlasi otsitakse lehe koolituskeskusse koordinaatorit, kes on sisuliselt midagi myygijuhi sarnast. Peab olema arukas, systemaatiline, kirjaliku väljendusoskusega ja mitte liiga pessimistlik. Mitte midagi minusugust. Palga eest saab syya, aeg-ajalt juua ka. Kontaktandmed on koolituskeskuse kodulehel.

Eelmised kaks lõiku ei ole omavahel seotud.
Ei usu? Mina ka mitte. Aga nii see ometi on.

Ekstrakt greipfruudiseemnetest

Nädal algab omapäraselt.

Mina jäingi tõbiseks ja Robert Jordan suri päris ära.
Pronto räägib pisut pikemalt, mis ta mammutsarjast saab. (Võin ytelda, et loodetavasti ikka saab.) Mina väljendan yksnes kurbdust kõigi asjaolude yle, säälhulgas selgi puhul, et kodinatega Tartust tulles leidsin korteriukse taga, et võtmed reisisid hoopis Järvamaale. Sinna läks ka mu lootus haarata õlule soe mantel.

Töö kuhjub, uputan ta meega piparmynditeesse. Mingid veidrad tilgad on ka, nagu pealkirjas nimetatud.

Jordanist on ikka kahju kyll. Suurepärane fantast oli.
Blood and bloody ashes!

Meega tee ja šokolaad

Jätkan tehniliste märkmetega.

Minu käest saab Dorpat hea toidu eest yhe tärni juurde. Lõunane lammas oli suurepärane, härg kuuldavasti sama hää, hommikusöök aga vastas mu keele mälestustele ja palvetele. Lao omalt poolt praeseened ja verikäkk kõrvale ning tulemuseks on full Irish. Kui kehakaal kõrvale jätta, yhildub see minuga täielikult. Ja kel iiripäraseid söömakalduvusi pole, võib oma sydant ja magu puuviljakompotiga rõõmustada.

Aga kylalistele pole siin ikkagi yhtki tooli pakkuda. Või mis kylalistele, endalegi ei jagu. Mis loogika ytleb inimestele, et kui kaheinimesetoas on kaks inimest ja yks neist istub toolil, peab teine tingimata kempsus kykkima? Maailm on mõistatusi täis.

Toas tee joomisega on nigu on (nirusti on), see-eest jagatakse hotelli all restoranis suurepärast rohelist teed. Kaht sorti. (Ei, valget kahjuks ei ole.) Ja koogid ei ole teps mitte halvemad. Mina avastasin poole lõuna pealt, et hakkan tasakesi tõbistuma ning kann kuuma teed meega päästis mu elunatukese pahura saatuse kyysist. Muidu ma mett eriti ei armasta, ent tõbedega sobib ta hästi. Märja peaga ringi lippamine samuti.

Ei tea, kas neid on palju, kellel massaaživann kõrvad lukku ja pea ringi käima ajab? Istusin pärast minutikese vanniserval ja tõmbasin hinge. Muidu oli mõnus. Peaks yhe koju hankima, kui kunagi nii palju vaba pinda tekib.

Veel uusi teadmisi: šokolaad kõlbab ka välispidiseks tarvitamiseks. Ehkki ma ise ajakirjanik ei ole, hakkas uudishimu kohe vaevama, tyytasin vaest tytarlast päris pikalt. Massaažišokolaadi tuuakse Itaaliast viiekiloste ämbritega, sealt kaalutakse tykke sada grammi inimese kohta. Kui on suurem masseeritav (massant? massient?), saab ikka sama palju, vaid mandliõli pannakse rohkem. Õli peab nii või teisiti olema, paljas šokolaad imbuks pooridesse ja kasu poleks midagi. See-eest pole massaažišokolaadis suhkrut, kõik puhta mõru. Tean omast käest, proovisin salamisi keelega järele. Aga isegi pärast kahekordset dušši ja rohket õunageeli lõhnad ikkagi nagu õunašokolaad, aroomipilveke ymber ning paarisaja meetri jagu lõhnarada taga.
Allergikuile ei soovita, muidu jällegi igati mõnus ja nahkamööda.

Tehniliste detailide kokkuvõte? Pärast pidulikku yritust on igati arukas jätta joomapidu ja syldisöömine ära ning korraldada midagi mõnusat iseendale. Las sõbrad-sugulased saavad ise kuidagi hakkama.

Nojah, järjekordne päevikusissekanne, mis enamikule lugejaist midagi ei ytle. Kui igav oli, tulge homme tagasi.

Päeva tehniline pool

Vastupidiselt eelmises sissekandes mainitud söögikohale on Tartu Hansatall ypriski mõnus paik. Söötsime tosina inimest igati mõistliku raha eest ja laud oli täis nagu äke. Jäägid pakkisime kaasa, neist peetakse veel yks pidu. Kui mitte kaks.

Jupike interjööri.

Tiigi tänava maja on natuke vähem õdus, kuid iseenesest meeldiv. Ja ajab kogu aeg totralt itsitama. Olemine oli nii jabur, et see paistab ka kõigilt piltidelt. Ja neid oli palju.

Kingitus.

Mulle peavarju pakkunud hotellidest kõige vahvam on Ardmore'i hotell Dublinis. Napilt jääb maha Jurys Inn Belfastis. Tartus suhteliselt värskelt avatud Dorpat ei saa ligilähedalegi. Eesti hotelildest ei ootaks, et kogu internet tuleb tuppa kaabliga. Ja mis siis, kui kaheinimesetoas on kaks inimest, kummalgi oma lapakas kaasas? Iiri hotellides ja B&Bdes on kombeks, et tuppa jäetakse veekeedukann, tassid, tee- ja kohvipakid, valge ja pruun suhkur ning piimapakikesed. Siin saab teed õhtul yheksani tuppa tellida, restoran on aga reserveeritud. Ja kaheinimesevoodit asendab kaks yheinimesevoodit. Yldiselt - on hullematki nähtud. Kyll me ta yle elame.

Veel yks pildimeenutus päevast.

Fotograaf.

Aeglaste mõtete linn

Tartu kaubamaja teisel korrusel on pisike itaalia kohvik, kus koogitykki, kohvi ja klaasi veini tuleb oodata täpselt pool tundi. :(

P.S. Täpsustuseks: mitte kook, vaid quiche. Kylm. Ma oleks oodanud, et nad ta selle aja peale vähemalt soojaks ajavad.

Aga siis ta poleks sobinud kylma espresso seltskonda.

Kiri Jõuluvanalt

Armas Tikker!

Tänan toreda ja sydantliigutava kirja eest. Selline asi teeb meile kõigile siin Jõuluvana kontoris rõõmu. Kena on teada, et ka kõige pisemad kingitused saajatel meeles pysivad.

Et Sa väga hea laps oled olnud, tean ma Su blogi põhjal juba päris hästi. Jõuluvana asi on ikka kõigil silm peal hoida.

Jõuluajale mõeldes tuleb tunnistada, et kuuskede, kommide ja joogipoolisega on kõik korras, aga pikkadest poistest on sel aastal nappus käes. Kuuldavasti on Sul kyll endalgi mõned. Äkki sooviksid sel aastal hoopis pikka tydrukut? On Sul ehk hoopis muid soove? Kirjuta ikka aegsasti Jõuluvanale, siis teavad päkapikud kingid varakult valmis seada.

Tervitusi Põhjanabalt!

Sinu
Jõuluvana

Sygiseleegia

Sygis.

Lehed lähevad alguses värviliseks, siis tõmbuvad krimpsu ja langevad maha.

Mul on ka yks leht. Pyyan vaadata, et sellega nii ei juhtuks.

Kysimust arutatakse, pintslid ja värvipotid peos.

Mis on Rundlal humanismiga pistmist?

Ulmeguru lingib Runnelit.
Ma lingin siis ka.
Ja tsiteerin.

Vähemused on ülimuslik jõud ja sina, normaalne kristlane, ei tohi midagi öelda.

Nyyd me siis teame, kes on normaalne ja kes ei ole. Ehk on ebanormaalne.

Samal ajal piiratakse kirjanduses humanistlikke ilminguid, naerdakse neid, kes vana humanistliku traditsiooni alla käivad.

Me kõik oleme mingit pidi vähemuses: lyhikesed, pikad, blondid, punapead, rohelised, punased, valged, mustad, pimedad, neurootilised, flegmaatilised, tummad, luuletajad, keevitajad... Võib ka sedapidi ytelda: humanism selles seisnebki, et neist yht normaalseks ja teisi ebanormaalseteks ei kuulutata.

Homsed uudised

Ekspress Grupp leidis eile kadunud tuhatkond aktsionäri laua ja baarikapi vahelt

Kruuda: ma võin iga ettevõtte pankrotti lasta! Vat selline mees olen mina!

Laatre: ma olen kymne aasta pärast töötu!

Kilk: ma oleks trikoovooru raudselt kinni pannud!

Playtechi poisid palgati tõstma Eesti kohta e-valitsuse pingereas

Kuidas Blogtree'st sai Ratetree

NB! Selle postituse esilehele saamiseks saada SMS kujul TR TOP ***** numbrile 13013 (25 kr.)
Esilehele läheb tasuline postitis kuni 12 tunniks. Korraga näidatakse üldise top-i hulgas kolme viimast SMS teel saadetud postitust - kui 12 h jooksul on lisatud rohkem kui 3 postitust, siis vanemad liiguvad eest ära.

...ja tekstide nägemiseks tuleb veel yks yleliigne korda klõpsida, et lame reklaamtekst eest ära kaoks.

Tuleb ikkagi Google Readeriga piirduda ja yldse rohkem võõramaiseid bloge lugeda. Eesti omadest leiab niikuinii harva midagi uut ja huvitavat ning vanad ja huvitavad on mul juba riidris, ma ainult ei loe neid piisavalt sageli.

Mis ses paha on, kui saekaatrid kinni pannakse?

Homses lehes on tore artikkel "Saeveskeid ootab sulgemine" Tiit Rainerti sulest. Sealt on näha, kelle huve teenib praegune keskkonna- ehk ehitusminister, teda toetades aga ka peaminister Ansip.

Laenan paar mahlasemat tsitaati toimetamata versioonist. (Lehes endas pikemalt ja paremini.)

Eesti Metsatööstuse Liit (EMTL) ennustab oma ülevaates, et saabuval sügisel on oodata väiksemate ja keskmiste puidutööstusettevõtete sulgemise lainet.
/---/
Tänavu suveks on EMTL andmetel olukord puidutööstuses veelgi halvenenud. Põhjuseks on oma metsade mittemajandamine ning alates maist on Venemaalt puiduimport raudteeblokaadi tõttu tõsiselt pärsitud. Venemaa on kehtestanud ka eksporttollid ümarpuidule ja 2009. aastaks tõusevad need veelgi, st palgi import Venemaalt lõppeb.
/---/
Talijärv /---/ selgitab, et Eestis on metsa üle 2,2 miljoni ha, millest raiuda võiks 12 miljonit tm. Raiume aga ainult kuus miljonit tm. "Kui arvestada metsaressursi olemit, on puidutööstus Eestis vägagi perspektiivikas ettevõtmine," nendib ta.

Huvitaval kombel pole ei ministriherra ise ega ka tema isandad metsatöösturite seast kordagi vaadanud Euraasia kaardile. Seda isegi põgusalt silmitsedes võinuks nad avastada yllatava tõsiasja: Venemaa on Eestist suurem. Koguni nii palju suurem, et Eesti metsast ei jätkuks Venemaa puidutarnete kompenseerimiseks kuigi kauaks. Ja arvestades, et Venemaa on tunnistanud, et neil pole mingit kavatsust poputada Eesti sadamaid rahaga, mille nad võivad maksta omaenda sadamatele, ei maksa ka puiduvoogude taastumist oodates põnevusest kyysi närida. Kyyned saavad otsa.

Ansipi kommentaarist RMK juhi vallandamisele on näha, et tema arusaamade järgi määrab inimese ja looduse vahekorra Mitšurini juhtlause: "Meie ei pea ootama looduselt armuande!" Loodus on majandusressursside kogum, millest kybemegi kasitamata jätmine on kuritegelik. Ah et mets ei kasva nii ruttu, kui seda lõigatakse? Mis siis, kasvab miski muu! Istutame kuuskede asemele, noh, näiteks bambust. Või kaevame yldse maa yles. Mulla saame eksportida hollandlaste tulbikasvandustesse, killustikust ehitame teid, kõik selle alla jääv liigitub samuti maavaradeks ning elanikud asustame Tallinnasse. Progress tuleb nii, mis myhiseb. Mis tähendab "jätkusuutlik majandus"? Mis te sellega mõtlete - "majandusharud, mis ei põhine loodusressursside väljaveol"? Mis innovatsioon? Mis teadmispõhine majandus? Kaevata ja raiuda on vaja! Kirvest ja labidat!

Ei maksa Ansipit syydistada, eks see ole ka Eesti metsatööstuse maailmapilt. Mets tähendab teadupärast laudu. Lauad jagunevad kahte liiki: servatud ja servamata (uuemal ajal rasked saada ja kallimad). Laudade eest maksavad lollid välismaalased raha. Mis mõttes - mis nad nendega edasi teevad? Kust meie seda teadma peaks? Ja ei tahagi teada! Loll oled või, lauad ju syya ei kõlba. Eestlane oskab puid maha lõigata ja tykeldada, see passib meile majanduseks kyll! Meie esiisad on seda aastatuhandeid teinud midagi nutikamat leiutamata ja nyyd tahad sina, konn, neist targem olla?!

Milleks meile mets, kui me saame veel kymme või kakskymmend aastat saekaatreid ylal pidada? Milleks mingile mõttetule kylarahvale põhjavesi, kui nende eluasemete alt saab ometigi kuldaväärt killustikku? Kas need totrad vigisejad ometi ei mõista, et nad on yhiskonna arengul ja progressil, saate aru, PROG-RES-SIL, põiki ees?


P.S. Neile, kes pole Ansipi tsitaati lugenud ja ei saa aru, miks ma lärman, lõiguke valitsuse hiljutiselt pressikonverentsilt.

Viljar Rääsk, BNS
Kas peaminister ei pea probleemiks seda, et RMK on lasknud raisku 60 tuhat ha riigimetsa?

Andrus Ansip
Kindlasti pean. Kui see on nii, siis on see väga suur probleem ja väga suur kahju, mis on riigile tekitatud. Raiemahtude üle on Eestis vaieldud päris pikalt. /---/

Metsa puhul spetsialistid, eksperdid ütlevad, et mets on raieküps, tuleks raiuda ja siis tulevad teised targad, kes ütlevad, et mis sest, et raieküps, aga las ta küpseb veel natukene. Ei, ta ei küpse veel, ta hakkab mädanema otsast, ta läheb raisku. Siis ütleme, niisuguse rohelise ilmavaatega inimestena, et see on loodus, las ta mädaneb. Siis saavad sitikad seal kuskil pesa endale teha ja siis tulevad linnukesed, kes saavad sitikaid nokkida, et olemegi hästi rohelised siin kõik, mis sest, et 60 tuhat ha või 600 tuhat ha väärtuslikku materjali läheb raisku. Nii et, ega see mustvalge teema ei ole, et me saame metsa suhtuda ainult kui majandamise objekti. Kindlasti on metsal ka muud aspektid olulised, kuid ignoreerida majandamise aspekti metsas, on kindlasti kuritegelik. Ma ei tea väga palju sellest 60 tuhandest hektarist, mis väidetavalt on lastud raisku minna, kuid printsiibis kogu ühiskondlikku ressurssi, mis meil siin riigis on, ühiskondlikku vara, tuleb kõige efektiivsemalt kasutada. Me peame heaperemehelikult suhtuma ka metsaressurssi.

Riigikontroll on teinud ka oma kontrollreidi ja oma järeldused esitanud, me kõik teame, et äriühingute või sihtasutuse nõukogu liikmed vastutavad oma halbade otsustega ühingutele tekitatud kahjude eest solidaarselt ka oma isikliku varaga. Täpselt samuti vastutavad nad ka otsustamatuse eest, mille tagajärjel on tekkinud kahju, solidaarselt oma isikliku varaga. Ju on meie uurimisorganitel mida uurida. Aitäh!

Mobiiliarvustus: Nokia E60

Viimasel ajal on mult ysna mitu inimest kysinud, millist mobiilimudelit ma kasutan, mis on selle head ja vead ning kas julgen seda ka neile soovitada. Kirjutasin neile sellise jutu. Panen ta kergelt mudituna siiagi, ehk tuleb veel kellelegi kasuks.

Nägin kunagi meie tehnotoimetajat Ennu keksimas mööda toimetust, kaks telefoni näpus. Yht ei mäleta, teine oli Nokia E60. Kiitis seda umbes nagu ahv uut banaani: maitset, lõhna, tekstuuri, nahkse koore mahedat siledust... Ei, see meenutab juba Ardo autoarvustusi. Nojah, vahet pole. Igatahes - E nagu Enterprise. Äriklassi mudel, seepärast ka kaamerata, seda asendab pikk joru tehnilisi võimalusi.

Mõne aja pärast läks mul mobiili tarvis. Olin igati margi säilitamise poolt, Nokia menyydega olen harjunud ja ymber õppida ei viitsi. Rääkimata laadimisest jms. Tingimata oli vaja, et sellega saaks yle neti aktsiate liikumist jälgida ning kirju vahetada. Liiga kallist ka ei tahtnud: 10K ei kipu andma midagi, mida 5K eest ei saaks. Miks siis mitte E60?

Sissejuhatus läbi, tekst ise.

Vead?

Kohati tuleb rebuutida nagu arvutit. Aga mitte liiga tihti. Vahel harva (paar korda aastas) lihtsalt hangub ja vahel ei võta muidu netti taha. Tarkvarapool on mobiilidel veel segasevõitu (Eestis muidugi mõõtmatult parem kui mujal) ning sellest ei tea ykski mobiilimyyja midagi, tuleb ise infot otsida. Leiab kah, Hinnavaatluse foorumid, Nokia koduleht ja Google abiks.

Mälukaardipesaga on olnud jamu, ehkki ega seda praktiliselt vaja kah lähe. Mõnda kaarti ei tahtnud ära tunda. Yldiselt on nii, nagu vana arvutiga, millele järsku ilge latakas vint sisse äsatakse - ruumi on nii palju, et jaks läheb selle haldusele ära ning tööks ei jäägi. Aga ega teda vaja lähe, backup ja failivedu töötabki paremini Bluetoothi või juhtme kaudu (mul kipub juhe ka logisema).

Telefonimenyydes on häirivaid pisiasju, aga kui Wordiga võrrelda, siis märksa vähem. Ja Wordi kasutame ju kõik, eks ole. Ehkki mõni nupp võiks teises kohas olla.

Kaamerat ei ole. Vahel võid puudust tunda, kui oled harjunud. Mina ei tunne.

Mikker lindistab miskipärast minuti kaupa. Väga loll omadus, mingi tarkvaraline piirang. Hea tahtmisega leiab kindlasti softi, mis sellest yle saab; mul pole vaja olnud. Yldiselt on diktofon siiski parem.

Head?

On sinihammas, WiFi (ei ole suutnud ära taltsutada ja head nõu ei anna ka keegi; pole muidugi yliväga tahtnud ka), GPRS ja mis kõik veel. Suurepäraselt yhildub Gmailiga ja enamiku Google'i rakendusi saab tööle panna ka siis, kui ametlikult ei lubata midagi (keerad selle koha kinni, kus näitab, et on mobiil ja OperaMini, mitte arvuti ja Firefox vms; tegelikult kõik ikkagi funkab). Mälukasutus on vaba, st korja aadresse, kuni täis saab. Ja selleks täiesti piisab. Mul on kymmekond mp3-faili ka peal, neid eriti palju mälukaardita kyll ei mahu.

Kõnekvaliteedist jms ma rääkima ei hakka, sest see pole lihtsalt teema. Pole millestki rääkida, kõik töötab.

Rahulolutestid näitavad, et mersuomanikud on vähem rahul kui sapakaomanikud. Mersuomanikele ei meeldi nimelt see mootorist kostev pinin, kui gaasi põhja lykkad. Sapakas on aga väga hea masin, ainult karbuss kukub pidevalt kyljest ja tuleb traadiga kinni siduda. Aga muidu on väga hea masin.

Analoogia täiesti olemas.


P.S. Mainimata jäi, et probleemide korral tuleb pöörduda Nokiate ametlikku remonti, milleks on mingi pisike firma kuskil pärapõrgus, kel pole võrgus mingeid lahtiolekuaegu ega sinna jõudmise õpetust, yksnes telefon. Pole viitsinud nendega jamada, isiklik kogemus puudub.

Tulge kõik sööma ja saagu teid palju!

Järjekordne kantseliitlik pressikas ytles, iga lause miskipärast eraldi lõigus:

Rohelised kutsuvad lähiajal kokku riigikogus esindamata erakondade ümarlaua sooviga selgitada väikeste poliitiliste vabaühenduste probleeme ja soove riigipoolsele rahastamisele. Erakonna Eestimaa Rohelised (EER) juhatus leidis eile, et poliitilistele vabaühendustele tuleb anda võimalus end teostada võimalikult võrdsetel alustel. On oluline, et kui poliitiliste ideede kogumiga on liitnud erakonnajagu inimesi, on see toetamist vääriv tegevus. Ka erakonnad ning nende tegevus on osa kodanikuühiskonnast ja seetõttu ei vääri toetamist pelgalt riigikokku jõudnud. Peetakse loomulikuks, et toetust saavad nii väikestes spordiklubides harjutajad kui suurvõistlustel osalejad. Sama peaks kehtima ka kodanike poliitilise aktiivsuse toetamise kohta.

EER juhatus asus seisukohale, et madal valimisaktiivsus võib osaliselt olla seotud asjaoluga, et poliitilist tegevust peetakse ühiskonnas elitaarseks ning arvatakse, et selle harrastamine eeldab juba olemasoleva poliitilise ning majandusliku võimuga läbi saamist. Roheliste hinnangul vajab meie ühiskond demokraatia vaesumise vältimiseks poliitilise aktiivsuse toetamist. Rikkalikum poliitiline maastik ja uute ideede rohkus üldiselt oleks ühiskonnale selgeks kasuks.

"Eestis on kogukondadel oluline ajalooline ning kultuuriline mõju. Ka väikesed erakonnad on omamoodi kogukonnad ja poliitilise esindatuse ulatust ning kvaliteeti ei saa mõõta vaid riigikogu võrgusilmade läbimõõduga: kes sees ja kes väljas," ütles EER eestkõneleja kogukonna küsimustes Mikk Sarv. Nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis algab sisuline suhtlus ärakuulamisest ja kaasaegse meediaäri maailmas tähendab ärakuulamine paratamatult rahakulutust. "Ka riigikogust väljajäänutele ja sinna alles pürgijaile peaks riik looma märkimisväärselt paremad majanduslikumad tingimused. Toimivad ju kõik erakonnad eelkõige siinse ühiskonna huvides," lausus Sarv, lisades, et vaimult suureks saame vaid siis, kui igakülgselt toetame omaalgatust ning mõtterikkust.

Aga vaat' seda juttu mina ei osta.

Enamik Eesti erakondi on tõepoolest pigem kogukonnad kui poliitilised organisatsioonid. Neil puudub tegelik ideoloogia, on vaid ryhm inimesi, kes on mitmesugustel segastel põhjustel kokku sattunud. Kas te tahate ytelda, et Keskerakonnal või Reformierakonnal on mingid pysivad poliitilised vaated? Muhvigi. On vaid paar pysima jäänud, tekstist teksti korduvat retoorilist fraasi, mille järgmine kampaaniameister ymber võib teha ning mis ei kohusta millekski, kui kasulikum on talitada loosungile vastupidiselt. Jah, on mõned erandid. KaDetid on silmapaistvalt kristlikud. Aga aeg-ajalt on seda ka Res Publica äramyydamatud ja mõned Isamaa teise suurusjärgu tähed. On's neil mingit olemuslikku vahet? Iseseisvusparteis vahetub kõik, jääb ainult Euroopa-suunaline räusk. Kuid need on anglosaksi poosid, mitte ideoloogia. Rohelistel on ylejäänutega võrreldes mingi koherentsus, ehkki nendegi seas liigub ypris erinevaid arusaamu rohelusest, ning ehkki roheliste programm on märksa parem kui erakonna alguspäevadel, sarnaneb see tänini lapitekile. Yldiselt on Eesti poliitika siiski yks amorfne oportunistlik mass. Kas Põllumeeste Kogu esindab kuidagi eriliselt põllumehi - vana ja kogenud talumehe Mart Nikluse juhtimisel? või Rahvaliit rahvast?

On suurte parteidega kuidas on, neil on siiski juba harjumusest mingi toimiv asjakorraldus. Enamikku pisiparteisid yhendavad seevastu võimetus isegi oma liikmete yle arvet pidada ning pyyded sellest impotentsusest kasu lõigata. Kartusest langeda allapoole erakondadelt nõutud 1000 liikme piiri ei uuendata enda andmeid äriregistris või saadetakse sinna yha uuesti sama vana andmebaas. Liikmeid ei häirita kontaktandmete kysimisega, sest muidu võib neile ehk meenuda, et nad on parteis. Äkki astuvad välja? Ega Põllumeeste Kogu saakski kellestki kokku-lahku käia muidu kui organisatsioonina, yksikliikmeilt avaldusi nõudes selguks, kui väheseid ninamehed tegelikult esindavad. Eesti Demokraatlikul Parteil on registris täpselt 1000 liiget. Kõlab usutavalt? Ei ole nõuete j.o.k.k.-laadis täitmiseks täis punnitatud? No loodame siis, et ykski ära ei sure.

Ja te tahate sellistele raha jagama hakata? Tegelikult pole kuigi keeruline korjata kokku tuhat inimest eesmärgi nimel saada aastas näiteks 300 000 krooni. Lootes vabatahtlikule raamatupidajale ja asjaajajale, võime jagada lihtsalt 300 krooni nina peale. Pole just palju, aga abiks ikka. Kui palju meil siis erakondi tekib?

Mõtterikkust tekitavad filosoofid, mitte poliitikud.

Kui palju maksab usk?

Jupike homset lehte:

Oktoobris toimuval noortekonverentsil Lahe Koolipäev “Millesse me usume?” jagavad noortega enda teadmisi ja kogemusi moest, enesekindlusest, usust ja paljust muust huvitavast Aivar Mäe, Mihkel Mattisen, Jaan Tätte, Ester Kannelmäe, Priit Hõbemägi, Ingrid Tähismaa, Jaan J. Leppik ja Jaanus Rohumaa.

Üritusel osaleda soovijatel tuleb lunastada konverentsile pääsemiseks 900kroonine pääse.

Tule taevas appi!

Selle raha eest peavad nad kõik kyll nii laulma kui ka tantsima. Ja tehku õhus spagaati ka!

Minge Tartusse Kreatiivmootorit vaatama

Kogu muu sekeldamise kõrval olen täiesti unustanud
* ytelda asjassepuutuvatele inimestele, et Kreatiivmootori esimese ametliku plaadi arvustus oHpuu sulest ilmus juba 17. augusti Puhkepäevas ja on netis siin;
* ytelda asjassepuutumatutele inimestele näiteks siinsamaski, et Kreatiivmootoril ilmus täiesti ametlik plaat. Plaadi nimi on "Irratsionaalne" (mis siis veel, eks ole?) ja firma nimi Odessa. Google ytleb, et seda myyakse näiteks siin 179 ja siin 189 eegu eest.

Unustasin õigel ajal ytelda ka seda, et Kreatiivmootor esineb vähem kui 20 tunni pärast ehk siis homme, neljapäeval, 6. septembril 2007 Tartus. Nagu ytles uudiskiri juba ammuammu:

Kreatiivmootori järgmine laiv toimub juba 6. septembril ehk sel neljapäeval Tartus klubis Rock&Roll (Tiigi 67a). Tegemist on meie albumi esitluskontserdiga, kus külalisteks Zuuluis&Ideala ning Autharktos. Üritus algab ca kl 21. Tagatipuks esineb Ben Frost oma kummastava projektiga "6 guitars", milles osaleb kuus Eesti kitarristi.

Laivide järjestus:
1. Zuuluis&Ideala
2. Autharktos
3. Kreatiivmootor
4. Ben Frost&Co

Vt http://www.eclectica.ee/

Kahju, et ma ise minna ei saa. Minge teie.

Kui ma leian Kr------m----ri kohta veel mõne lingi ja meeles on, poetan Deliciousesse.

Hamba vastu hammas, juhhei!

Mida kõike internetiavarustest ei leia!

Ajaleht: http://www.epl.ee – äärmiselt nauditavalt kirjutatud ning vaheda vaimukusega maitsestatud leht, mille pidaja suudab ka kõige väiksema olmeepisoodi kirjelduse kirjanduslikuks teoseks muuta. Leht Mõtlevale Inimesele.

"Tädad teid sydabest," ytles Bilbo.

Yksilduse tehnikad 2: Kõrgtehnoloogiline mimoos

"Kui sa seinal midagi parandad, ytle ka."
Ma siis ei paranda.

"Enne pealkirja muutmist tuleb toimetajale helistada."
Ma siis ei muuda.

Mis te arvate, miks ma mõnel päeval hommikust õhtuni kõrvaklappe kannan? Armastan hirmsasti muusikat? Eks seda ka. Kuid mitte yksnes seda. Sest siis mind ei ole siin. Või vähemalt pole mind näha; mulle võib vaid juhuslikult otsa põrgata, kui ma ise piisavalt ettevaatlik ei ole. Kõrvaklapid on kyyntest kybar, ainult loodud moodsama tehnoloogia abil. Sa paned selle pähe ja kaod. Kusjuures see töötab ka siis, kui mp3-mängija akud on tyhjad ning ta laeb laua all arvuti varjus.

Jah, need on kõigest hood. Vahel lähevad need yle tunni või kahega, vahel paari päevaga. Vahel võiks arvata, et hea muusikavalik on aidanud yksildusejanul juba yle minna, ent järsk puudutus toob selle jälle tagasi. Võib-olla tugevaminigi kui enne.

Avatud kontor on popperliku avatud yhiskonna yks symboolseid esindusi, surnud mehe saatkond meie igapäevas. See on paik, kus privaatsuse ainus alus ja tagatis on huvipuudus. Suure Venna asemel on palju pisikesi - meist igayks saab selliseks, tahtku ta seda või mitte. Kõik, mida sa teed, on privaatne vaid sedavõrd, kuivõrd su elu või surm kedagi ei huvita. Eraelu ei ole olemas. Meil pole ju ometi midagi varjata? Mkmm, tööaeg on tööaeg, töökoht on töökoht ning töö on koha ja aja mystiline yhendus, mille olemuse me avastame siis, kui võrrandist koha ja aja taandame. Kes ytles, et demokraatia ei või olla totalitaarne? Igatahes mitte Platon.


***

Kui botaanikaaias on ekskursioon, näidatakse ekskursantidele ka Mimosa pudica't, häbelikku mimoosi. Mitu ekskursanti sajast ei puuduta mimoosi, et näha, kuidas ta taimedele sobimatu kiirusega lehed keha ligi tõmbab? Võib-olla yks-kaks, võib-olla mitte sedagi. Delikaatsus on oskus jätta mimoos näppimata. Ja see ei ole eriti populaarne omadus.

Ei, delikaatsus ei sure välja, isegi tänapäeval mitte. See on vaid läinud põranda alla, säilides oma katkendlikus võrgustikus. Mimoosid tunnevad teineteist ära, ehkki vaid kaheldes, riivamisi, kahtlusi eales kontrollimata ja teineteist tylitamata. Milleks? Aimdusest piisab. Neid yhendavad nähtamatud risoomid, samas kui mimoosid ise on iga kevadega aina pisemad ja madalamad.

Maailm muutub aina kiiremaks. Et selles ellu jääda, peavad ka mimoosid olema yha kiiremad. Kuidas muidu jõuaks nad iga puudutuse eest ära liikuda? Yhel hetkel ei ole nad siiski piisavalt kiired.

Ei, ka mimoosid ei sure välja. Nad lihtsalt eralduvad. Mida aeg edasi, seda rohkem on võimalusi ära elada ilma inimestega kokku puutumata. Yhel hetkel näemegi me mimoose yksnes internetis. Ja kui uks maha murtakse, pole seal kedagi. On ainult vaim masinas. Descartes'i metafoorne luul saab sõnahaaval tõeks.


Ära-puuduta-mind-lill.
Eks ole, tema väljanägemises pole ju midagi erilist ega huvitavat? Miks teda siis näppida? Uskuge mind, tema sees ei ole ka.

Koolmeistrite esteetilisest arengust

Väikese Nõia veste koolidest, kirjanditest ja õunapuudest tekitas mõne mõtte. Kirjutasin nii pika kommentaari, et kirjatsurade muistset reeglit järgides (kasuta sama teksti nii mitmes kohas ja nii mitme honorari eest, kui saad) kleebin ta ka siia.


***

Koolitraditsioonis on kindlad žanrid, mille eest ei saa panna alla viie, kui õigekiri korras on. Näiteks ilusa lyyrilise, klišeelisi luulelisi epiteete täis sydamliku mõtiskluse eest on piinlik panna viit sellelgi, kellele endale sellised ei meeldi. (Suuremale jaole emakeeleõpetajaist meeldivad, paraku ei lähe neiks tänini mitte alati säravaimad ja parima maitsega filoloogid.) Sest sa ju tead, et õpilane on niisugustega aastaid läbi saanud, temasse on kasvatatud ootus ja teadmine, et nii ongi hea. Egas tema pole systeemis ja kasvatuses syydi. Ta võib vabalt isegi siiras olla. Keegi ei saa kohustada õpilast olema intelligentne.

Mis pattu salata, paar korda kirjutasin ka ise mõne sellise. Aga ainult paar. Rohkem olen (sh ylikooli astudes) lustinud sõnalise tulevärgi ja formaalse eruditsiooniga - kah kerget teed minek, ent siiski pisut teistlaadi. Samas - on selge, et kui ylikooli astuja on lugenud hulgaliselt Ecot ja Masingut ning kogu Ristikivi, ja puistab (näilise?) kergusega tsitaate vähemalt neljas keeles, pole enamikul kirjandihindajaist sellele suurt midagi vastu panna. (Mis sest, et seda kõike on kerge ka teeselda - suurem jagu inimesi ei tule selle pealegi.) Ning sellisele tekstile oleks (formaalsete kriteeriumite korrasolekul muidugi) ohtlik halba hinnet panna isegi siis, kui kadedus ja snobismipõlgus luusse lõikavad, sest kaebduse korral tuleks kõik kohe välja. Lihtsam on minna kergemat teed - nii õpilastel kui ka õpetajatel. Mis sa sealt siis tahad?

Omajagu aastaid tagasi tegi Ekspress mäletatavasti eksperimendi ning söötis kirjanike hinded tuntud ja hinnatud emakeeleõpetajale ette. Olgu konkreetsete hinnetega kuidas on, ega see Mutil ka säravaim päev olnud, aga tolle austatud pedagoogi õõvastavat kirjanduslikku maitset mäletan ma tänini. Kui tahad kindla peale minna, kirjuta lyyriliselt ja kleepuvalt. Selle vastu ei saa ykski.


***

Kirjandite idee pärineb teatavasti Hiinast, kus traditsioonilises vormis kirjatyki põhjal hinnati riigiametisse pyrgija haritust ja väljendusoskust. Paraku pole ma sealseid kuulsaid kirjandeid lugenud, kuid kardetavasti formaliseerus see žanr ysna kiiresti nagu iga kooliga seotud komme. Traditsiooniga tugevalt põimitud žanre on aga võõral ysna raske mõista. Nii et mis seal ikka kahetseda. Sekundaarse pildi kirjandite asendist ja funktsioonist Pu Songlingi aegses Hiinas saab muidugi imetoredast jutukogust "Libarebased ja kooljad".

Säilitan oma romantilise illusiooni ja jätkan uskumist, et sealsetel koolmeistritel oli parem maitse. Usu nimel keeldun ka selgitamast, kuidas kuradi moodi nad seda ylal hoidsid. Ma tõesti ei tea. Pakkuge teie midagi välja.


P.S. Et kellegi õndsad lootused siin kommentaarides kord juba purunesid, hoiatan ette: ei, ma ei ole kibestunud oma halbade kirjandihinnete pärast. Ausalt yteldes ei mäleta, kas ma kooli jooksul yldse mõne kirjandi kolme sain. Kyllap ikka. Mulle lihtsalt ei meeldi autoriteedid, mul on terve rea koolidega mitut laadi halvad kogemused ning ma olen kultuuriline snoob. Esteedinärakas. Tehku paremini, kes julgeb.

Iirlase toit

Leidsin ettesöödetavate kylgede vahelises augus pool tundi ja lippasin toimetuse lähedasse baari söögiotsinguile. Tellisin midagi kiiruga ära ja istusin maha toitu ootama. Ringi vahtides jäi silma suur silt leti peal: "Iirlase toit". Ega inimene ju suuri kirju näe.

Tuli maadam praega. Kysisin talt, misasi see iirlase toit on. "Noh... liha. Ja kõik." - "Mis liha?" Iirimaal olid kõik kohad lambaid täis, sekka pakuti vahel peekonit kah. "No... liha on... liha." - "Ei, ma mõtlen, mis looma liha?" - "Seafilee."

Nyyd ma siis tean, mida iirlased tegelikult kodus söövad, kui keegi ei näe. Kakssada grammi seafileed. Ja kõik.

Mis kasu on sõpradest? Ma mõtlen - muusikaliselt?

Yks hea sõber vanast ajast saadab mulle vahel ikka muusikalinke. Nendega on siis natuke häda, sest minul pole töö juures võimalust netist muusikat kuulata ning kodus ei pruugi alati meeles olla. Vahel ta kysib, et kas mul oli mahti või meeles vaadata ja kas mulle meeldis.

No meeldis ikka, miks poleks pidanud meeldima. Panen paar viimast linki siia ka:
Ingrid Michaelson
Elijah Bossenbroek
Imogen Heap

Oleks meil kõigil rohkem selliseid sõpru.

Iirimaa kuulsaid poegi, vol 2: Turlough O'Carolan

Jätkan varem alustatud teemat ning eneselegi ootamatult ikka muusikaga.

Sattusin mõne aja eest taas Hortus Musicuse kontserdile. Seekord oli see tõepoolest sattumine, sest kuigi ansambli taseme järgi võiks arvata vastupidist, pole neil kuskil korralikku kodulehte, rääkimata võimalusest liituda mingi listi või hoiatussysteemiga. Nii et komistasin nende otsa, otsides pileteid hiinlaste tantsuetendusele "Purpurne bambus".

Kontsert oli tore ja paik ka. Ma ei mäleta, millal viimati Tallinna raekotta sattusin. Arvatavasti kaheksakymnendatel. Viimasel hetkel näppasin kava ja hakkasin seda esimese loo ajal sirvima. Nähes nime Turlough O'Carolan, tekkis kohe kysimus: ei tea, kas see võiks iirlane olla? Muusika andis vastuse. Oli jah.

Turlough O'Carolan ehk Wikipedia andmeil Turlough Carolan ehk Toirdhealbhach Ó Cearbhalláin (1670-1738) oli pime rändav harfimängija ja laulja, viimane suurtest iiri vana traditsiooni harfimängijatest. Mõni peab teda Iirimaa rahvusheliloojaks - niivõrd kui sellised tiitlid midagi tähendavad. Vana pärimuse harfimängijaid elas kyll veel 1792. aastalgi, kui kymme neist kogunesid Belfasti Harfipeole, kuid pole teada, et mõni neist oleks enam ise lugusid loonud. Ja ka Carolani syydistatakse mandri klassikalise muusika mõjude harfimuusikasse laskmises.
Turlough O'Carolan, pilt laenatud Wikipediast.
(Panen pärast tagasi.)

O'Carolan oli kylatohtri poeg. 18aastaselt jäi ta rõugete tagajärjel pimedaks ja õppis kolm aastat harfi. Seejärel asus ta maad mööda rändama ning jätkas seda veel viiskymmend aastat. Kirjutas ta nii laule kui harfipalasid, tihti konkreetsetest inimestest. Paraku pole paljud lood säilinud tervikuna ning suurem jagu sõnu on yldse kaotsis. Eks sellegipärast, et O'Carolanilt on teada vaid yks ingliskeelne laul, kõik teised olid iiri keeles. Esimest korda avaldati ta muusikat juba eluajal, 1726, ent suurem jagu kirjutati yles siiski hiljem rahva seast kogutuna. Täielik kogu ilmus alles 1958.

Popp on O'Carolan siiamaani, tema viise on mänginud siinmailgi tuntud The Dubliners ja The Chieftains. Ka võrgukylgedest pole puudust. Siin on kõik ta teadaolevad 227 viisi kitarrile säetud, siin on lihtsalt fännileht elu, laulde ja audiofailidega. Ja siin on otsing Youtube'is, kokku 48 videot. Tema järgi on nime saanud isegi yks Hispaania folkbänd:


P.S. Näputäie linke leiab ka siit.
Delicious on vahel suisa kasulik.