Iga kymnes mahalaskmisele!

Punane Hanrahan on blogijale kui taeva õnnistus. Võtad, lappad ja varem või hiljem satud millegi otsa, millest tahaks pikemalt heietada. Maja magab, inimesed, koerad ja potililledki, ise peaksid ka juba ammu magama, kuid istud hoopis yleval ning muudkui klõbistad.

Alustas PH hiljuti yht juttu allkirjakogumisega, lõpetas kollektiivse vastutusega. Oma allkirjaga katsun ikka säästlikult ymber käia, kollektiivne vastutus jäi aga kripeldama.

Kollektiivne vastutus on yks kahtlane asi. Väga ohtlik asi. See võimaldab teha paljud inimesed vastutavaks mõne või isegi yhe tegude eest. Sõltuvalt teost ja karistusest võib see tähendada isegi syydlase karistamata jätmist. Kollektiivne vastutus tõmbab demagoogiat, manipuleerimist ja muud organisatsioonipsyhholoogilist kõntsa igast ilmakaarest ligi nagu sõnnik kärbseid. Miks muidu kasutavad seda meelsasti repressiivorganid nagu vanglad ja sõjavägi, kelle töö eelduseks on tõhus bullshitting?

Igal juhul õigustab kollektiivne vastutus kui kontseptsioon inimeste karistamist selle eest, mida nad teinud pole. Õigussysteemi, mille ontoloogiliseks aluseks on mitte põhjuse ja tagajärje seos, vaid Fortuna tujukus. Parimal juhul on see eksistentsialistlik, halvimal nihilistlik. Mitte Zola, isegi mitte Bentham, vaid Caligula.

Ma olen nõus sellega, et aeg-ajalt peab vastutama yksikisikute otsuste eest organisatsioon kui tervik. Meie ajal on juriidilisest isikust kui kasulikust fiktsioonist saanud monstrum, mille õigused on tihtipeale juba laiemad kui fyysilistel isikutel. Puudub vaid abolitsionistlik liikumine, mis nõuaks juriidiliste ja fyysiliste isikute segregatsiooni lõpetamist ning õigust nendevaheliseks abieluks - ja arvestades näiteks autori- ja pärandiõiguses toimuvat, ei pruugi selline mõte ameeriklastele varsti enam nalja teha. Kui meie eneste loodud koletised niimoodi iseseisvuvad, peavad nad võtma enda kanda ka osa vastutusest me tegude eest. Mis kasu neist muidu on?

Kui Coca-Colas otsustatakse panna Botswanas myydava joogi sisse rotimyrki, peab selle eest vastutama ka korporatsioon kui tervik. Jah, muidugi mitte yksnes organisatsioon. Individuaalne vastutus kipub meil juba ununema; kui riigiametnik saab hakkama sigadusega, kannab kulud tavaliselt asutus, seeläbi riik ehk iga maksumaksja. Loomulikult tuleks selgitada välja konkreetne käkikeeraja ja ta pargitud nahk teistele hoiatuseks seinale riputada. Ent syydi on ka asutus, mille töökultuur võimaldas inimesel niimoodi tegutseda ning mille juhid soss-sepa algselt tööle võtsid.

Ja sellegipoolest on organisatsiooni vastutuse ning kollektiivse vastutuse vahel kuristik, mille põhja naljalt ei paista. Sest väga vähe on organisatsioone, mille kõik liikmed saaksid jälgida ning vetostada kõigi teiste tööd. Mulle ei tule praegu yhtegi meelde ning ma ei usu ka selliste töövõimesse. Kõik vähegi kahtlased mõtted maetaks juba eos kuue jala sygavusele, kuhik mulda ja raske hauakivi kõige otsa. See tähendab aga, et igayhelt ei saa õiglaselt nõuda kõigi eest vastutamist. Ei vastuta tehase liinitööline turundusjuhi vea eest, ei ajalehe kujundaja ajakirjaniku vea eest, ei haigla koristaja kirurgi vea eest. Ei tohi unustada: yhtki organisatsiooni pole olemas ilma inimesteta. Niihästi õigeid kui ka valesid otsuseid teevad inimesed, mitte abstraktsioonid. Seepärast peame suutma neil vahet teha, leida neile nimed ja näod.

Samas: arendadada see teateni "sigaduse eest vastutab kogu kollektiiv, välja arvatud minu sõbrad" on jälle teistpidi totter.