Erootiline nuga

Sirp kirjutas kunagi Maarja Kangro suust maha:

Su luuletused on kujundi- ja pildiotsingud, väikesed lood. On sul mingi oma mõtteline manifest või eesmärk, milline su luule – või üks kirjutatav luule – peaks olema?

Barthes arvas, et tekst on erootiline objekt: mina arvan ka nii. Ja mulle meeldiks, kui mu tekst oleks vähemalt tehniliselt meeldiv ja hea erootiline objekt. Iha liigub mööda kujundeid, see paneb ta tööle, ja tihti püüan ma teksti kokku panna võimalikult pingestatud ja paindliku haardega piltidest. Tahaksin luua sellist tekstiruumi, kuhu lugeja oleks irriteeritud tagasi tulema, kus ta tunneks end natuke raputatult, aga ikkagi hästi. Ja teksti eri kihtide alt, kas või absurdi alt, võiks aeg-ajalt olla tunda rahulikku, olemist jaatava mõtlemise sõrestikku, mis ei laseks lugejal ära uppuda. See on üks taotlusi, aga ma ei tea, kui hästi see mul on välja tulnud.

Minu jaoks võiks luule olla pigem noalöök: ootamatu, valus, järsk, vältimatu ja luuydini ulatav.

Aga see on ka vaid minu puhtisiklik arvamus.

Võib-olla siis erootiline noalöök, kui väga tahta.