Koolmeistrite esteetilisest arengust

Väikese Nõia veste koolidest, kirjanditest ja õunapuudest tekitas mõne mõtte. Kirjutasin nii pika kommentaari, et kirjatsurade muistset reeglit järgides (kasuta sama teksti nii mitmes kohas ja nii mitme honorari eest, kui saad) kleebin ta ka siia.


***

Koolitraditsioonis on kindlad žanrid, mille eest ei saa panna alla viie, kui õigekiri korras on. Näiteks ilusa lyyrilise, klišeelisi luulelisi epiteete täis sydamliku mõtiskluse eest on piinlik panna viit sellelgi, kellele endale sellised ei meeldi. (Suuremale jaole emakeeleõpetajaist meeldivad, paraku ei lähe neiks tänini mitte alati säravaimad ja parima maitsega filoloogid.) Sest sa ju tead, et õpilane on niisugustega aastaid läbi saanud, temasse on kasvatatud ootus ja teadmine, et nii ongi hea. Egas tema pole systeemis ja kasvatuses syydi. Ta võib vabalt isegi siiras olla. Keegi ei saa kohustada õpilast olema intelligentne.

Mis pattu salata, paar korda kirjutasin ka ise mõne sellise. Aga ainult paar. Rohkem olen (sh ylikooli astudes) lustinud sõnalise tulevärgi ja formaalse eruditsiooniga - kah kerget teed minek, ent siiski pisut teistlaadi. Samas - on selge, et kui ylikooli astuja on lugenud hulgaliselt Ecot ja Masingut ning kogu Ristikivi, ja puistab (näilise?) kergusega tsitaate vähemalt neljas keeles, pole enamikul kirjandihindajaist sellele suurt midagi vastu panna. (Mis sest, et seda kõike on kerge ka teeselda - suurem jagu inimesi ei tule selle pealegi.) Ning sellisele tekstile oleks (formaalsete kriteeriumite korrasolekul muidugi) ohtlik halba hinnet panna isegi siis, kui kadedus ja snobismipõlgus luusse lõikavad, sest kaebduse korral tuleks kõik kohe välja. Lihtsam on minna kergemat teed - nii õpilastel kui ka õpetajatel. Mis sa sealt siis tahad?

Omajagu aastaid tagasi tegi Ekspress mäletatavasti eksperimendi ning söötis kirjanike hinded tuntud ja hinnatud emakeeleõpetajale ette. Olgu konkreetsete hinnetega kuidas on, ega see Mutil ka säravaim päev olnud, aga tolle austatud pedagoogi õõvastavat kirjanduslikku maitset mäletan ma tänini. Kui tahad kindla peale minna, kirjuta lyyriliselt ja kleepuvalt. Selle vastu ei saa ykski.


***

Kirjandite idee pärineb teatavasti Hiinast, kus traditsioonilises vormis kirjatyki põhjal hinnati riigiametisse pyrgija haritust ja väljendusoskust. Paraku pole ma sealseid kuulsaid kirjandeid lugenud, kuid kardetavasti formaliseerus see žanr ysna kiiresti nagu iga kooliga seotud komme. Traditsiooniga tugevalt põimitud žanre on aga võõral ysna raske mõista. Nii et mis seal ikka kahetseda. Sekundaarse pildi kirjandite asendist ja funktsioonist Pu Songlingi aegses Hiinas saab muidugi imetoredast jutukogust "Libarebased ja kooljad".

Säilitan oma romantilise illusiooni ja jätkan uskumist, et sealsetel koolmeistritel oli parem maitse. Usu nimel keeldun ka selgitamast, kuidas kuradi moodi nad seda ylal hoidsid. Ma tõesti ei tea. Pakkuge teie midagi välja.


P.S. Et kellegi õndsad lootused siin kommentaarides kord juba purunesid, hoiatan ette: ei, ma ei ole kibestunud oma halbade kirjandihinnete pärast. Ausalt yteldes ei mäleta, kas ma kooli jooksul yldse mõne kirjandi kolme sain. Kyllap ikka. Mulle lihtsalt ei meeldi autoriteedid, mul on terve rea koolidega mitut laadi halvad kogemused ning ma olen kultuuriline snoob. Esteedinärakas. Tehku paremini, kes julgeb.