Ääremärkused iseendale

Kas luulet peaks kommenteerima?

Yhest kyljest: igal autoril, igal kirjutajal on oma tekstiga isiklik suhe. Ta pöörab selles tähelepanu teistele asjadel, loeb sellesse teistsugused rytmid ja rõhud, konnotatsioonid ja allusioonid kui ykski ta lugejaist. Või: ykski teine ta lugejaist.

Teisest kyljest: kui luuletust pole yhelgi tasandil võimalik mõista ilma autori pika seletuse, kätega vehkimise ja grimassideta, on see vilets luuletus. Jah, loomulikult on olemas mystika. Jah, loomulikult on olemas syrrealism, subrealism, kryptilisuse tuhat tasandit, peite- ja pettemängud, sõnavarjud ja -peeglid ning mis kurat kõik veel. Ent mingil esmasel puhttekstuaalsel pinnal peavad nad lugejaga ometi suhtlema. Ja nad kõnelevadki meiega kujundite, piltide, võrdkujude abil. Kui tekst sedagi ei suuda, pole temaga midagi pihta hakata.

Kõige rõvedam lahendus on loomulikult joonealused märkused lehekylje all. Tekstisisesed suludki saab hea tahtmise korral nihestada, koe sisse riimida, võõristusefektiga eneseiroonilisse või paroodilisse võtmesse seada, viidata keskaegsete autorite kohati balzacilikule (a propos, kas ei sarnane see kahtlaselt 'basiilikule'?) kombele teksti vahemärkustega pikkida nagu kyylikut kyyslauguga - ent mida võiks teha joonealustega? Joonistada nende ymber lillekesed? Brrr.

Tekstitagused märkused raamatu lõpus ei ole palju paremad, pealegi on need lugemise käigus täiesti kasutud. Kes neid ikka pidevalt lapata viitsib, eriti kui seal lehekylgi ja pealkirju korralikult juures pole.

Kas luuletaja võiks kirjutada oma kogumikule saatesõna? Ma pean silmas mitte elulooylevaadet kolmandas isikus ("Tänavu 60aastaseks saanud Eesti rahvuspoeet syndis töölise ja teenistuja perekonnas. Maailmakirjanduse varasalve jäädvustas ta ennast viieaastaselt, kirjutades lauaplaadi alla esimese rea tulevasest poeemist "Juku on loll". Laud on pandud publikule vaatamiseks välja poeedi kortermuuseumis."), vaid teksti kommentaare elavale raamatule, mille autor pole veel klassikuks surnud. See ongi ehk kõige selgepiirilisem, kõige vähem sekkuv ja pealetykkiv lahendus. Suurel osal tekste kirjutavatest inimestest on õpetlikke kogemusi, kui kummalistel viisidel nende sõnu saab mõista. Soov väärtõlgendustest kõige hullemaid tõrjuda on ju täiesti arusaadav. Pealegi seisab niisugune lugemisõpetus raamatust kui niisugusest ysna lahus, soovi korral saab selle ka fyysiliselt eraldada.

Ja ometi häiriks mind seegi. Ei ole Eco ammu enam ainus, kes korrutab: kirjandus synnib teksti ja lugeja kokkupuutes, autori ja lugeja koostöös. Õige jutt. Jah, raamatud on igasuguseid tõlgendusi. Mõni neist teravmeelne, mõni masendavalt juhm, mõni autori omale sarnasem, mõni sellest kaugem. Ka yhe inimese lugemiskorrad erinevad, autorigi omad. Mis õiget ja valet siin siis on? Mis mõtet on teha ettekirjutusi või tõmmata piire?

Iseenda tekstide põhjal kirjutatud kriitikakogumik oleks sellegipoolest huvitav eksperiment. Kyllap mõni kivisildnik selle ykskord ära teeb.