Kas hea ajaleht on võimalik?

Viimastel aegadel on paljud inimesed kommenteerinud yht Õhtulehe kirjutist. Ei saa ytelda, et igayks omamoodi. Suurem jagu ikka yhtmoodi. Mõne aja eest leidsin yhe tuttava, kes arvab ka teistmoodi. Aga enam-vähem kõiki mõjutavad siiski samad faktorid: igayhe isiklik, yhel või teisel moel kujunenud arvamus (kollasest) ajakirjandusest ning Eesti filmikunstist, mõnel yksikul ka lähema ringi kuulujutud või isiklikud sidemed yhe või teise osapoolega. Ei ole erilisi faktiuuringuid ja syvitsi lahkamist märganud. Yks lahmib yht-, teine teistpidi. Kes nõuab kollasele meediale saastemaksu (väga mugav asi ajakirjanduse mõjutamiseks, iga demagoogi rõõm), kes kuulutab kõik reklaamiks. Seesama minu tuttav tsenseerib kellegi teise kommentaari, kolmas tulihingeline võitleja järsku tagasihoidlikuks muutudes jälle iseend. (Muuseas, ajakirjanik ei tohiks olla loll. Kes juba kord blogima ronib, võiks tunda ka sellist asja nagu otsingumootorite cache. Kui kirjutatut hiljem kahetsed, siis ära yldse kirjuta - blogi sulgemine ei muuda minevikku. Kuidas see ytelus lendulastud varblase ja yteldud sõna kohta käiski?)

Jalutan, jah, nagu kass ymber palava pudru. Nimme. Ei taha ma seda jama linkida, ei taha ka mulli suuremaks puhuda. Mind huvitab hoopis yleskutse - ja isegi mitte kollase meedia maksustamiseks, vaid millegi positiivse tegemiseks.

Kirjutas Oudekki:

Kuidas oleks, aktiivsed blogijad ja ausad ajakirjanikud, teeks ühe kooperatiivivormis ajakirjandusväljaande? Mittekollase, mittekallutatud ja analüüsiva?

Natuke maad hiljem kysib kukupai aga, mis meetodiga sellist asja vee peal hoidma hakatakse. Kes tellib, kes ostab reklaami? Kust tuleb raha?

Õigupoolest on mittekollane ajakirjandus Eestis täiesti olemas. On ju Horisont, Akadeemia, Eesti Loodus, Teaduste Akadeemia toimetised... Isegi Täheke.

Konkreetse turusegmendiga nišiväljaanded - miks mitte. Kollane värv domineerib vaid universaalses uudisajakirjanduses. Tema võimu alt väljumiseks piisab sellest, kui endale valitakse lugejad, kellel on mingi konkreetne huvi. Kollasus muutub lehele vajalikuks yksnes juhul, kui leht soovib katta võimalikult suure hulga lugejaid. Kollased uudised põhinevad yldinimlikel reaktsioonidel - ja isegi sel viisil ei õnnestu kõiki kirjaoskajaid kätte saada. Suurema osa kyll kui yhegi muu lähenemisega.

Niivõrd kui mina aru saan, huvitab Oudekki-suguseid (omaenese iseloomustuse järgi passib sellesse punti ka kommi-Oliver) just nimelt universaalne uudisleht, seniste päevalehtede konkurent. Niisugust on kolletumata tõepoolest raske ehitada. Samas - mitte võimatu.

Sest mis on mittekollane universaalleht muud kui nišitoode? On mingisugune grupp inimesi, kes kinnitavad, et nemad loeksid huviga just nimelt niisugust. Jah, loomulikult on see ryhm enesemääratluste põhjal suurem kui tegelikult, avalikus enesehinnangus on inimene ikka õilsam, puhtam ja parem. Kes ikka tunnistaks, et ta kollaseid uudiseid loeb, pornot vahib või hommikut pitsi viinaga alustab? Kysimus on selles, kui suur on näivuse ja tõeluse vahe. Kas kogu see õilishingede armee sulab kui kevadine lumi päikeses või leiab tõepoolest hästi tehtud ajakirjandus ka piisavalt lugejaid, et kirjutajate egosid kõditada?

Teen ise yht lehte, mille kuludest suurema osa kannavad tegijad. Ja võin omaenese kogemusest ytelda: tänapäeval pole eduka ajalehe tegemiseks erilist raha vaja. Nagu ikka - nagu alati - on kõige tähtsamad hoopis inimesed. Kuidas luua meeskond? Kuidas inimesi motiveerida? Kuidas jagada kasvav koormus ära nii, et töö saaks tehtud põhitöö kõrvalt ning kõigile jääks aega ka koera jalutamiseks, perega teatris käimiseks, magamiseks ja klaverimänguks?

Kui tegijad on piisavalt taibukad ja innukad, paistab see lehest välja ning leht leiab lugejad. Kui lehest ei nõrgu tylpimust, paraneb ta iga numbriga ning lugejad ei lase ennast ka vigadest häirida - nad teavad, et lehetegijad suudavad õppida ja areneda. Kui inimesi hoida ning lasta neil tegutseda, teevad nad head asja meelsasti tasuta. Kulud tulevad peamiselt lehe pabervariandist. Ja ma ei näe põhjust, miks niisugust, postipapade traditsiooni edasikandmise nimel Tõnissoni tuletungalt viibutavat lehte peaks paberile trykkima. Alustamiseks on internet hea kyll.

Kysimus on muus. Iga niisugune projekt vajab organisaatoreid ja tegijaid. Kui yhe MTY või mis iganes vormis asutuse järele on tõeline vajadus, ei ta siis taeva jää. Kui aga yleskutseid on rohkem kui tegijaid, ei näe ma erilist põhjust uskuda, et ehitamata jäänud õhulossile ka elanikke ja imetlejaid leidunuks. Ehkki ma muidu jutte parimast võimalikest maailmadest ja kõige juhtuva tarvilikkusest tõsiselt ei võta, kehtib teleoloogiline lähenemine niisugustes asjades siiski. Saame näha. Kui keegi ära teeb, usun; kui ei tee, jäävad kõik õhkamised zooloogiliste perverssuste ajalukku kui krokodillipisarad hylge möla taustal.

Inimesed teevad täpselt neid lehti, mida teha ja lugeda tahavad. Ju nad on siis neid väärt.