Yksilduse tehnikad 2: Kõrgtehnoloogiline mimoos

"Kui sa seinal midagi parandad, ytle ka."
Ma siis ei paranda.

"Enne pealkirja muutmist tuleb toimetajale helistada."
Ma siis ei muuda.

Mis te arvate, miks ma mõnel päeval hommikust õhtuni kõrvaklappe kannan? Armastan hirmsasti muusikat? Eks seda ka. Kuid mitte yksnes seda. Sest siis mind ei ole siin. Või vähemalt pole mind näha; mulle võib vaid juhuslikult otsa põrgata, kui ma ise piisavalt ettevaatlik ei ole. Kõrvaklapid on kyyntest kybar, ainult loodud moodsama tehnoloogia abil. Sa paned selle pähe ja kaod. Kusjuures see töötab ka siis, kui mp3-mängija akud on tyhjad ning ta laeb laua all arvuti varjus.

Jah, need on kõigest hood. Vahel lähevad need yle tunni või kahega, vahel paari päevaga. Vahel võiks arvata, et hea muusikavalik on aidanud yksildusejanul juba yle minna, ent järsk puudutus toob selle jälle tagasi. Võib-olla tugevaminigi kui enne.

Avatud kontor on popperliku avatud yhiskonna yks symboolseid esindusi, surnud mehe saatkond meie igapäevas. See on paik, kus privaatsuse ainus alus ja tagatis on huvipuudus. Suure Venna asemel on palju pisikesi - meist igayks saab selliseks, tahtku ta seda või mitte. Kõik, mida sa teed, on privaatne vaid sedavõrd, kuivõrd su elu või surm kedagi ei huvita. Eraelu ei ole olemas. Meil pole ju ometi midagi varjata? Mkmm, tööaeg on tööaeg, töökoht on töökoht ning töö on koha ja aja mystiline yhendus, mille olemuse me avastame siis, kui võrrandist koha ja aja taandame. Kes ytles, et demokraatia ei või olla totalitaarne? Igatahes mitte Platon.


***

Kui botaanikaaias on ekskursioon, näidatakse ekskursantidele ka Mimosa pudica't, häbelikku mimoosi. Mitu ekskursanti sajast ei puuduta mimoosi, et näha, kuidas ta taimedele sobimatu kiirusega lehed keha ligi tõmbab? Võib-olla yks-kaks, võib-olla mitte sedagi. Delikaatsus on oskus jätta mimoos näppimata. Ja see ei ole eriti populaarne omadus.

Ei, delikaatsus ei sure välja, isegi tänapäeval mitte. See on vaid läinud põranda alla, säilides oma katkendlikus võrgustikus. Mimoosid tunnevad teineteist ära, ehkki vaid kaheldes, riivamisi, kahtlusi eales kontrollimata ja teineteist tylitamata. Milleks? Aimdusest piisab. Neid yhendavad nähtamatud risoomid, samas kui mimoosid ise on iga kevadega aina pisemad ja madalamad.

Maailm muutub aina kiiremaks. Et selles ellu jääda, peavad ka mimoosid olema yha kiiremad. Kuidas muidu jõuaks nad iga puudutuse eest ära liikuda? Yhel hetkel ei ole nad siiski piisavalt kiired.

Ei, ka mimoosid ei sure välja. Nad lihtsalt eralduvad. Mida aeg edasi, seda rohkem on võimalusi ära elada ilma inimestega kokku puutumata. Yhel hetkel näemegi me mimoose yksnes internetis. Ja kui uks maha murtakse, pole seal kedagi. On ainult vaim masinas. Descartes'i metafoorne luul saab sõnahaaval tõeks.


Ära-puuduta-mind-lill.
Eks ole, tema väljanägemises pole ju midagi erilist ega huvitavat? Miks teda siis näppida? Uskuge mind, tema sees ei ole ka.