Miks ajakirjanikud inimeste sõna ei kuula

Ajakirjanduseetika saaga jätkub. Epppppu blogis vesteldakse FHMi fotodest, Õhtulehe artiklitest, tekstide kooskõlastamisest allikatega, toimetajate tööst ja muust sellisest, mida igayks suurepäraselt tunneb. Muud ma kommenteerida ei viitsi, aga see toimetamise jutt tundub vajavat pikemat selgitust. Isegi ajakirjanikel on toimetaja ametist tihti kummalised arusaamad, mis siis veel normaalsetest inimestest rääkida.

Ettevaatust, myrgine ajakirjandus.

Et lugude lõppvariante allikatega ei kooskõlastata, on täiesti normaalne ajakirjandustava, mil on rohkem kui yks põhjus. Esiteks ei ole sel juhul päevalehte teha lihtsalt võimalik, teiseks annab see võimaluse mõjutada lehe sisu. Ah et kuidas? No kujutame ette, et lehte planeeritakse keskse loona Tähtsa Kodaniku intervjuu. Või, minugi poolest, jutt poptähekese algavast pornokarjäärist. Tekst käib ajakirjaniku, toimetaja ja allika vahet ringiratast kuni Lõpliku Versioonini. See läheb viimast korda allikale kinnitamiseks... ja kaob. Hea, kui mitte igaveseks. Saab ajakirjanik siis allika lõpuks kätte... ja kuuleb, et ei, nii see asi ikka ei lähe. Kui selliseid kooskõlastajaid on yhel hetkel mitu, kas leht peaks siis ilmumata jääma?

Okei, oletame, et kõik läheb hästi. Allikas on tekstiga nõus. Talle näidatakse pilte, needki sobivad. Toimetaja ja ajakirjanik on õnnelikud, avavad pidulikult väikese alkoholivaba šampanja ning saadavad loo kyljendaja ja keeletoimetaja kätte... Oot-oot, mis keeletoimetaja ja kyljendaja? Ah et pilti kadreeritakse ja toimetatakse alles lehel? Ah et pealkirja suurus on veel paika panemata? Aga siis jääb ju Päris Lõplik Versioon allikal nägemata! Ruttu, kylg printerist välja ja ajakirjanik jooksuga allika juurde! Ja kui allikas nõus pole, läheb kõik ymber tegemisele,

Mina ei ole kylje- ega rubriigitoimetaja, olen keeletoimetaja. Viimane instants enne lehe trykkiminekut, kes peab seadma ka kõige jaburama soga soravasse keelde, parandama kõik mujalt läbipääsenud vead ning augud kirjutajate teadmistes. Meil on rahuliku tsykliga leht, mitte tavaline päevaleht, kyljed jõuavad minuni yks kuni kuus tundi enne trykkiminekut. Enamasti kyll kaks kuni viis. See tähendab, et kui allikas, ajakirjanik ja toimetaja on läbi lasknud keeleliselt vigase või kujundusnõudeid rikkuva pealkirja, pean mina ammu koju läinud toimetaja kodust, klubist või metsarajalt yles otsima ning kooskõlastama uue pealkirja. Kahtlastena näivad nimed ja faktid tuleb yles otsida, vajaduse korral mõni lõik uuesti tõlkida, kärpida kõik nohhid ja möhhid ning vajaduse korral (st iga issanda päev) sõnastada laused ymber nii, et need kujunduses ettenähtud kasti ära täidaksid. Ja kõige selle jooksul on mul laud homse lehe kuhjuvaid kylgi täis.

Kuhu mahub selle paari tunni sees veel ajakirjanike sagimine iga lehes mainitud inimese vahet? Väike kodune näpuharjutus algajatele kirjatsuradele: võta lahti suvaline päevaleht ja kirjuta välja kõik inimesed, keda on seal nimetatud või tsiteeritud. Ja kujuta siis ette, et sa tahad nende kõigiga yhe päeva jooksul vestelda oma tööst, mille pead saama valmis homseks ning mille suhtes igal neist on absoluutne vetoõigus. Tore, mis? Ah et sellist tööd teeks kas või söömata? Õige, söömiseks ei jääks aegagi.

Kui inimene tuleb lagedale eetilise printsiibiga, peab see olema rakendatav universaalselt, mitte yksnes talle ja ta sõpradele. Kui uuriv ajakirjanik iga loo iga allikaga kooskõlastaks, mitu korruptsiooniteemalist artiklit siis Eestis aastas ilmuks? Et kysimus poleks liiga keeruline, annan ka variandid: yks või vähem? Kriipsuta õige alla.