Eesti Postile pasunasse!

No ja ongi tänahommikune adrenaliinilaks käes. Iseenesest hea, ei pea kohvi jooma. Vihastamise kahjulikkusest sydamele ei räägita pooltki nii palju kui kohvi omast.

Yritad lehte välja anda. Sekeldad autoritega, otsid teemasid, organiseerid fotondust. Viimasel hetkel hyppab keegi alt ära, kyljetoimetaja jääb haigeks, veebitoimetaja koht on ikka vakantne. Keegi kuskil korraldab mingeid idiootlikke intriige, hea veel, et konkurentsi pole. Lugejate kirjadele peaks vastama, aga millal? Kyljendajal käib töö ammu yle jõu.

Noh, vähemalt tryki ja leviga on kõik korras. Levijuht leiab väikese mõnusa asutuse, mis teeb vajaliku arvu eksemplare. Higi ja vaevaga saab kõik see kamp lehe kokku, number veetakse Eesti Posti. Tehakse kokkuvõtteid, planeeritakse uut numbrit.

Möödub kaks nädalat. Uus number hakkab juba kokku saama, lood on kyljel, viimase hetke asjadele on jäetud natuke ruumi. Veel on vaja toimetada keelt, teha yks intervjuu ja muud säärast. Käib kibe askeldamine.

Postkasti tuleb leht.

WTF ehk MIDA KURRRADIT?! Kord kuus ilmuva lehe jaoks on poolekuine hilinemine pool surma. Kaks aastat ei tahtnud numbri otsas istuda või? Kohe näha, et ajudeta kolossi jaoks ei maksa laopind midagi.

Kõige hullem, et sel kretinismi kantsil on monopol. Muidu võiks ju Eesti Posti teenustest loobuda, aga kes siis lehe maale viib? Teeme oma kojukandevõrgu?

Tulebki vist teha. Sest ei millegi eest raha maksta pole ka mõtet.

Loodame postiteenuste turu avamisele. Sest selleks ajaks on Eesti Post oma maine ise nii ära kujundanud, et koer ka ei taha selle kohal jalga tõsta.

KURAT, ma olen VIHANE.


P.S. 25.10 pärastlõunase seisuga ei ole kliendihaldur Veroonika Türner'it viimase kolme päeva jooksul olnud võimalik kätte saada, keegi teine ei tea midagi. Sellises olukorras ei ytle minu sydametunnistus ta nime nettipaneku kohta kyll midagi paha. Kui teaks, paneks koduse aadressi ja foto ka. Koos hoiatusega: kes vähegi saab, hoidku eemale nii temast kui ka Eesti Postist.