Kaotatud aastad

Neljabal pakuti mulle autoliisingut, reede hommikul helistati pensionisambast. Ses mõttes oli tore leida oma postkastist vahelduseks Ylikooli kokkuvõte minu akadeemilisest karjäärist.

Kutsus kohe mälestusi sõrmede vahel veeretama: näe, selle mehega sain hiljem sõbrakski, aga selle saatusest ei tea midagi ja ei tahagi teada... Oi, see sai ka tehtud. Jaaaa, seeeeda eksamit ma määäletaaaan... oijaaa... Selle aine kontrolltöölt tulin veel seinu mööda koju, järgmised kaks nädalat olin kopsupõletikus. Ja seda tööd tegin pohmelliga.

Palju aastaid, palju mälestusi. Paraku on minu mälu veel suhteliselt hea, alma mater on aga juba vanem daam ning tema oma eriti kiita ei anna. Hakatuseks on kogu sel paberil imelik pealkiri: väidetakse, et õppisin algusest peale yht ala. Jama puha, esimesed neli aastat olin hoopis teisel. Praeguse pildi järgi aga paistab, nagu olnuks ma algusest peale yhel õppekaval, tegemata esimesed kolm aastat yhtki eksamit.

Tjah, isegi mu tulemusi kaotades pole haridusmooloki byrokraatidest preestrinnadel jätkunud järjekindlust. Esimesest õppekavast on jäetud järele kaks viimast ainet. Ja nyyd pole mul enam ka kohta, kust kontrollida, ega teisestki õppekavast midagi taskusse poetatud pole. Mäletan ysna selgesti, kuidas esimene kord dekanaadis seletamas käisin: nii ja naa, kokkulepete järgi selle ja tollega pidin saama ained yle tuua. Jaa-jaa, saate kyll, sellega tegeletakse. Andke ainult aega. Kuu hiljem: sama jutt. Poole aasta pärast: no ärge olge nii kannatamatu! Eks mu kogemused ennustasid juba tookord halba.

Lõppkokkuvõttes pole sest muidugi midagi. Et ma kooli ikkagi katki jätsin, ei ole erilist vahet, kas ma mingi eksami tegin või ei. Ise ka enam ei mäleta ning vanemad ained on mattunud kuhugi seljaajju. Aeg-ajalt ujub sygavikest pinnale mõni kummaline olevus, kes ylejäänud ilmapildiga eriliselt ei haaku, aga eks see on suuresti ka kõik. Kyllap ma tean etnograafiast pisut rohkem kui kõik järgmised lennud, kes seda eksamit tegema ei pidanud, kuid mitu oli neid hällityype, mida mult eksamil päriti - ei mäleta. Ja mis ma nendega ikka teeks? Niisama oleks tore teada.

Ent kui kord juba ei tea, siis ei tea. Ja Ylikooli endaga on paraku samamoodi. Kes jaksab vasikaga võidu joosta või haridusasutusse tervet mõistust tuua.


P.S. Õigupoolest pakuti mulle kyll võimalust eksterniks hakata. Aga minu käsi vist enam ei tõuse. Pealegi on õppekavad sedavõrd muutunud, et uusi aineid on rohkem kui vanu, samahästi võiks midagi päris uut õppida. Ehkki ega ma muidugi mõnele muule alale koolipingist tulnutega koos õigekirja õppima kah ei kipu. Mõtlen selle yle aastakese või paar. Mu praeguses elus ei ole kyll kooli jaoks kohta. Miski ei sega õppimist rohkem kui kool.