Surm, veri ja kylm

Tartust tulles aeglustus rong veidi pärast Rakket ning jäi siis jõnksuga seisma. Vagunisaatja seletas, et põder jäi ette. Tallinnas tegi keegi noormees piltigi: veduri esiots oli kaetud tumedate plekkidega.


***

Vaatasime rongis filmi. Leidsin Tartu Maximast 12kroonise DVD filmiga "Addiction", mida reklaamiti kaanel Christopher Walkeni (kõrvalosa) ja Lili Taylori (peaosa) pildiga, režissöör Abel Ferrara peideti tagakyljele. Film oli vana kyll, 1995 tehtud, ent seda ma mäletan selgelt, et toona olid värvifilmid juba leiutatud. Järelikult tegi Ferrara ta nimme mustvalge.

Ja hea ongi. Kogu see ketšup oleks muidu domineerima hakanud ning loonud ehk mingi tarantinoliku õhustiku. Samas olid vampiirid ja ohjeldamatu verega lödistamine puhas allegooria. Sest tegelikult oligi film sestsamast, mis pealkirjas seisab: sõltuvusest. Võõrutusest. Tagasilangusest. Valikuvabadusest ja vabast tahtest. Kurjuse ja kurjade vahekorrast. Minu silmale oli see piisavalt filosoofiline, et võiks veel korra või paar vaadata ning analyysida. Polnud filosoofiadoktorandist peategelanna nii butafooriline midagi, et mõtteainet ei jaguks. Minu nähtud vampiirilugudest ehk filosoofilisimgi.

Kena yllatus oli Lili Taylor. Ma teadsin teda nägupidi kyll, kuid mitte nimega. Ja nagu selgus, meenutab ta ypris selgelt yht mu sõpra. Kes tunneb, teab, keda ma mõtlen.




***

Vestlesin täna kylma ja selge taevaga. Ta jutustas mulle aaretest, mis peituvad mu riidekapis ja seisavad kylm... vabandust, pesumasinal. Mustad mõnusad nahkkkindad, esimesed yle aastate, mille vooder ei pudene paari kuuga. Karune halliruuduline sall, pärit... väga vanast ajast ja, tõepoolest, päritud. Minu jaoks yks väga oluline asi. Ning kaabu, mis ootab kyll juba ammu vormimist, sest keegi on seal otsas istunud või maganud.

Tavaliselt käin ma sygiseti kaua särgiväel, kevadeti mantlis ja kaabus, kuni ilm aegamisi minuni jõuab. Tänavu hakkasin isegi varakult kohanema. Ja nyyd on siis selline aeg.