Elämä oo laiffi

Kui viimased nädalad on su tyhjaks lypsnud, ööd ja päevad vahelduvad nagu telefonipostid rongi akende taga (segasevõitu logiseva rytmiga, kiirelt ning yhetaoliselt) ja parastise tööpäeva lõpuks on tööd laual ikka kuhilas, ent sa ise väsimusest koolmas ning omast arust poolenisti tõbine kah, pole midagi paremat kui Apocalyptica kontsert.



Praeguseks on lõpust möödas yle kahe ja poole tunni.
Mu luudes ja veresoontes on muusika ning hambad helisevad.

Egas ma yksi, vedasin põnnidki kaasa. Kõige pisem teatas: "Äge oli." Ylejäänud nahistasid veel pikalt samal lainel, kuni uni nad maha murdis.

Lähen magama ja vaatan unes edasi, kuidas tšellot mängides yles-alla hypatakse, juukseid loobitakse ning pilli väljasirutatud käes pea kohal lehvitatakse. Kontrabassimängijad, tehke järgi. Seda muusikakoolis ei õpetata.

Samasugust rokkimist olen viimasel ajal näinud vaid Kreatiivmootori ja Hortus Musicuse kontserdil.