Beowulf

Aeg-ajalt käänatakse kõik su kahtlused ja ootused pea peale.

Peatselt (23.11) Eestissegi jõudvast "Beowulfi" filmist ei ole ma suuremat oodanud. Ega ma yksikasju eriti ei mäleta, aga selle režissöör Robert Zemeckis pole mulle just alati meeldinud ("Death Becomes Her" oli kena, aga "Back to the Future" triloogia miljardi fänni hulka ma tõesti ei kuulu) ning viimastel aastatel on Hollywoodis olnud kombeks ajaloo- ja myydifilmid ära käkkida.

Nyyd leidsin aga Neil Gaimani blogist sissekande, kus ta räägib selle esilinastusest... stsenaristina. Nojah. Gaiman meeldib mulle kyll, isegi väga. "Sandman" on mu arvutis just praegu pooleli ning kättesattunud raamatud olid ka toredad. (Ehkki "Ameerika jumalad" on minu arvates ikkagi liiga pikk.) Mine tea, ehk on siis filmgi parem kui olen oodanud. Näha tahan seda niikuinii.

Yks huvitavamaid lõike ta blogiloos oli aga see:

Incidentally, I think the educational pack done for Beowulf is simply wrong. Part of the point of the Beowulf movie that Roger and I wrote is the places it diverges from the story of Beowulf, and the ways it explores the relationship between a person and a story about a person. I don't think they should be putting the stuff we made up on material intended for schools -- it seems like a way of justifiably irritating teachers, who have enough to put up with when they try to teach Beowulf without us making their lives harder. It would have been much more interesting to have put up either the original, or one that talked about the differences -- I'd absolutely encourage high schoolers to see our version and talk about what changed and why.

Tõesti, tihtipeale kipub olema nii, et õpetajad saadavad või viivad õpilased raamatu lugemise asemel filmi vaatama. Enamasti on see lihtsalt rumaluse tunnus. Suurem jagu raamatupõhiseid filme ei korda kogu raamatu sisu, enamik mängib sellega või joonistab oma versioone. Ja tihtipeale on need mõeldud inimestele, kes on raamatut juba lugenud.

Ma ei nurise, kui film seatakse raamatu kõrvale, nii et inimene näeb nii nende kahe sarnasust kui ka erinevust. Aga paraku piirdub suur osa kirjandusõpetajaist minu kogemust mööda niikuinii nyrimeelse ymberjutustamisega ning raamatu iva on nende meelest see, mis seal toimub - tähtis on syžee, kõik muu jookseb mööda kylge maha kui vesi õlitatud hane seljast. Miks sellised yldse kirjandust õpetavad, jääb arusaamatuks. Ju nad peavad millestki ära elama ning vilets õpetaja on sama hea amet kui vilets lypsja, stjuardess või sekretär.

Ärge teie nii tehke, eks.


P.S. Nagu mul viimasel ajal kombeks, lingid.