Personalifirmade veider eetika

Esmabases lehes rääkis yks koolituslugu sihtotsingutest. Selle eufemismiga tähistatakse katseid inimesi yles osta. Kui sinu firmas on mingi koht krooniliselt täitmata, palkad näiteks CV Online'i ja nemad kukuvad konkurentide töötajaid moosima. Lihtne ja nõme.

Asjas endas pole midagi huvitavat. Kui see tegevus tõepoolest kellegi õiglustunnet riivaks, oleks sihtotsingud ammugi keelustatud. Järelikult ei tohiks keegi seda häbeneda. Aga millegipärast häbenevad siiski. Ja vaat', mis välja mõtlevad.

"Meie eetilisus on nii kõrge, et me ei tee oma klientide seas sihtotsingut," kuulutas yhe firma esindaja. Teine teatas, et nad kyll igayht oma kuulutajate seast sihtotsingute nimekirjast välja ei arva, ent neilt on võimalik osta selleks pakett.

Vahva. Ega tsitaadis ei väidetagi, et eetilisus oleks kõrge. See on "nii kõrge, et" ulataks parasjagu yle astuma. Väikese varuga. Aga mis pakettidesse puutub, siis selliseid pakette myydi varem teistes valdkondades päris ohtralt. Oli selline aeg, kus igasse baari või poodi võisid astuda paar tursket Katuse-Karlssonit, kes myysid omanikule paketi, mille ostnud nad oma teenuste sihtgrupist välja arvasid.

Neil oli, näe, jällegi nii kõrge eetilisus.