Pahad lood

Viru keskuses oli tore koht nimega Air. Žanri poolest lounge ehk lesila. Vaikne, rahulik, mitte eriti suure, kuid siiski meeldiva toidu- ja joogivalikuga. Rohkem istumis- ja vestlemis- kui söögi- või joogikoht.

Airi põhiline võlu seisneski selles, et seal enamasti eriti kedagi ei olnud. Suurem jagu inimesi ei pannud ta olemasolu tähelegi, kuni seda neile spetsiaalselt ei juhatatud. Asus ta otse Viru keskuse kinopoolse sissekäigu kohal, seinte poolest kyllaltki akvaariumis, aga kuna keegi seda ei näinud, ei muutunud klaasseinad häirivaks. Vaikne muusika lubas igal ajal omavahel rääkida - ja selliseid kohti on Tallinnas vastikult vähe. Konfidentsiaalsete või ka lihtsalt tasaste vestluste jaoks pole ses pyrjelite linnas kuigi palju paiku.

Nojah, nyyd on siis yks vähem. Kuuldavasti on Õhu asemele tehtud sushibaar, mis informandi sõnul nägevat välja nagu söökla. Kirjeldaja, kes armastab sushit samavõrd kui minagi, tuli sealt asja lähemalt uurimata tagurpidi välja.

Kahju. Kogu mu sympaatia juures sushi vastu on see ometigi kaotus. Linn on suur, ent inimestele mõeldud ruumi napib.


***

Käisin Tartus vanaema vaatamas. Ta kukkus aprillis koledasti, haiglas pandi reieluu kylge hunnik rauda ning alles juunis sai haiglast välja. Nyyd rääkis kõige muu jutu seas sellest, kuidas talt kysiti, kas ta ise ka oma kukkumisi lugenud on - noh, statistika mõttes. "Ega ma siis statistika pärast ei kukkunud!" Kuus korda, jajah, viimase paari aastakymne peale.

Uksest välja tulles libisesin ise trepil ja lendasin jäätunud betoonile seliti. Tundus kyll, et ei saanud viga, võtsin matsu kyynarnukkidega vastu. Muidu oleks selgroog läinud. Nyyd aga ei saa järske liigutusi teha, ringutada ja voodis kylge keerata on põrgulikult valus - sabakondi põrutasin ära.
Hea, et mul on istuv töö, mitte lamav.


P.S. Kui mul on meeles, panen hiljem siia ka paar illustratsiooni.