Punaroheline sõpruslinn Eesti-Hiina piiril

Mõne aja eest jooksis Eesti lehtedest läbi jutuke sellest, kuidas hiinlased on otsustanud rajada ökolinna ning kui toredaks muutub seeläbi elu rõõmsal Hiinamaal. Vaatasin juba toona, et eufooria ajab inimesed yle mõistlikkuse piiri. Nyyd leidsin veel yhe entusiasti, kes õnnest Hiina ökolinna pärast meelekaotuseni huilgas. Linkima ei hakka, aga hammaste vahele võtan ja saputan kyll.

Entusiasti ajas hõiskama Eero Paloheimo riigikogukylastus. Paloheimo on Soome ökofiil, kes kavandab nyyd hiinlaste ylesandel Pekingi lähedale ökolinna.

Miks Pekingisse...sest Soome ehitus- ja planeerimisbürokraatia osutus selle plaani jaoks liiga tihedaks massiks, millest läbi pressida.

Oo jaa, Hiina byrokraatial oma mõne tuhande aastase kogemusega pole Soomele muidugi midagi vastu panna.

Pigem kiirendab Hiina byrokraatia tööd parteiline otsus. Sest byrokraatia täidab käsku. Soomes, oh häda ja viletsust, pole tõepoolest kõikevalitsevat kommunistlikku parteid.

Olles arutanud nii Eesti kinnisvaraturu seisu kui majandusolusid laiemalt, jõuti arutelu käigus arusaamani, et Euroopa esimese ökolinna asukoht võiks, igatahes, olla Eestis. Kui Pekingi lähedase linnaasukate hulk oleks ca 20 000, siis meil peaks toime tulema nii 5000 ökonaudiga.

Kus on Eestis need 5000 inimest, kes käsu peale senise elu ja töö maha jätaksid ning koliksid kogu perega suletud asumisse, nagu ökolinnad seda juba loomult olema kipuvad? Kapitalismi tingimustes peaks nad ilmselt jaksama ka uue kodu välja osta. Või kehtestame kohustusliku pangalaenu? Kunstlikult rajatud linnad kipuvad tavaliselt olema impeeriumite lõbu, kus Suur Juht annab käsu: "Seie saagu linn!" ning miljonid vudivad kohe käsku täitma. Sotsiaalselt sama destruktiivne tegevus kui muudki tehnokraatlikud suurprojektid, olgu siis BAMi ehitus või Siberi jõgede pööramine.

Tsiteerin vahelduseks EPLi panegyyrikat analoogsele projektile, millega yhines ka RV:

Kujutlege end jalutamas rohelises linnas, kus ühissõidukid liiguvad pea hääletult ja vurab mõni üksik auto. Ja inimesed, kes teile vastu tulevad, naeratavad rahulolevalt – sest miks ei peaks nad olema õnnelikud, kui õhk on puhas ja kõik eluks vajalik toodetakse kodu lähedal. Nad joovad puhastatud vihmavett ja tarbivad orgaanilist toitu, kõik jäägid töödeldakse ümber, et vähendada keskkonnareostust.

EPLi kujutlus kommunistlikust Õnnemaast.

Tundub utoopiline, ent selline linnake rajatakse peagi Hiinasse Jangtse jõe äärde Shanghaist tunnise laevasõidu kaugusele. Kolme aasta pärast hakkavad haruldased linnuliigid, kes on saare oma rännutee peatuskohaks valinud, seda jagama 50 000 elanikuga.

Hunt veel isegi nende lindudega, kes pesi inimestega jagama pannakse. Selle kohta saab igasugust demagoogiat ajada. Aga kysimus "miks ei peaks nad olema õnnelikud?" ajas mul juba esimesel lugemisel juhtme kokku.

Tõepoolest, kes poleks õnnelik, kui mitte yksnes teda, vaid kogu maad juhib Kommunistlik Partei, vaba ja võitmatu, ehe töörahva võim? Sellise riigiga poleks rahul yksnes hull. Sama loogika alusel saadeti ka NSVLi piiril kinnipyytud tihtipeale vaimuhaiglasse.

Eks inime ole ikka selle keskkonna vili, kus ta kasvanud on. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Iseasi, mille keegi sealt kaasa võtab. Mõni, tundub, võttis igatsuse maailma järele, kus käske jagab Juht ning maailm muudetakse paremaks mõttetu mokalaadata ja pööbliga nõu pidamata.

Väikese Juhi Suur Unistus.

Kas roheline mõttelaad tähendab tõesti yksnes ökofašismi?
Ei usu.