Uusaastaootused

Yht vana lemmikut kylastades avastasin, et tegelikult ma ikkagi ootan uuelt aastalt midagi. Arvasin kyll, et olen igasugustest ootustest, lubadustest ja muust sarnasest pahnast ysna eemal, aga kussa.

Lootust on kyll vähe, ent võib juhtuda, et järgmises aastas on siiski võimalikult vähe suuri asju ning võimalikult palju väikesi. Suured syndmused kipuvad kõike muutma, häirima igayhe elu ja tekitama ebameeldivusi. Väikesed toredad asjad on palju paremad. Nad on vaiksed ja rahulikud.

Tegelikult mulle meeldivad vaikus ja rahu. Paistku siis väljastpoolt mis iganes.

Okasroosike

Aasta lõpuks sobib hästi yks ilus klassikaline muinasjutt.

Noor aadlipreili Talia sai mingil kombel oma kyyne alla linakiu ja suri jalapealt. Jahiretkel mööduv kuningas leidis tema laiba, tundis vastavas kehaosas pakitsust ning - uskudes, et naine on minestanud - asus asja kallale.

Yheksa kuud hiljem syndisid surnud naisel kaksikud. Pyydes rinnast piima saada, imesid nad juhtumisi ka linakiu ta sõrme alt välja ning Talia ärkas ellu. Kui kuningas taas lossi naasis, otsustas ta Talia ja lapsed endaga kaasa võtta.

Paraku ei arvanud kuninganna sellest midagi head. Talle tuli hoopis kaval mõte lasta kaksikud ära kypsetada ning nende isale sööta. Selle käigus jäi ta siiski vahele ja saadeti karistuseks tuleriidale.

Algset versiooni 17. sajandi napollase Giambattista Basile "Pentameronist" refereeriti siin, mina refereerisin omakorda toda refereeringut. Mis siis, kooliõpikutes juhtub seda kogu aeg.
Kas pole armas unejutt?

Korduva tsenseerimise ja mugandamise käigus sai Taliast meile veidi tuttavam uinuv kaunitar.

Sir Edward Burne-Jonesi maal "The Sleeping Beauty".
Laenatud Wikipediast.

Lisamaterjal:
Wikipedia Giambattista Basilest
Wikipedia Okasroosikesest
Pikem jutt muinasjuttude algsetest vormidest

Mida me teame Vabadussõjast?

Oli vaja lyhikest õppefilmi Vabadussõjast, abikoolile.
Läksin Youtube'i, toksisin sisse sõna "Vabadussõda". Tuligi.
Kohe esimene vaste.

Ei mingit liigset jama, ei midagi segast. Ei välisabi, ei keerulisi rahvusvahelisi ega ajaloolisi seoseid, ei Eesti Töörahva Kommuuni, ei Landeswehri sõda, ei pikka ja igavat juttu lahingutest ning rinde liikumisest ega Tartu rahu. Lyhike ja lihtne: punased venelased tulid Eestisse, vabatahtlikud (eestlased?) peksid nad välja. Täpselt abikoolile sobiv ajalookäsitlus, braavo.
Ytleksin isegi, et just nagu abikooli õpilase tehtud.

Ja ega meil pole sellest rohkem vaja teadagi. Milleks elu keeruliseks ajada?
Krabame parem kolm Säästu Kanget, vaatame isamaalist filmi, võtame kuuri alt bemmi ja lähme tiblasid peksma. Teada värk.

Väljas oli pime

Käisime metsas. Mäletatavasti on praegu talv, eks ole. Jõulude ja uue aasta vahe.

Talv, jajah.

Seened. SEENED!

Metsas kasvab muudki.

Kivisisaliku pabulkond.

Puid nägin ka.

Tund aega läbi metsa, soo ja karjamaa.
Päris ära väsisin kohe.

Miks mõni ei mängi Second Life'i

Mõnel pole aega.
Mõnel pole huvi.
Mõnel ei anna arvuti järele.
Ja mõnd segab nõue, et Second Life'i mängimiseks pead olema kolmemõõtmeline.

Mõrvatäis vareseid

Käisin yle saja aasta taas Tinzbelli juures ja leidsin toreda mängu, kus tuleb ingliskeelsete sõnade tähendust mõistatada. Päris raske on, ausalt.
Vähemalt antakse variandid.

Seostub sellega, kuidas lugesin mõne päevaga läbi Neil Gaimani võrratu raamatukese "Neverwhere". Aeg-ajalt pyydsin enda sõnavara rikastada ja tundmatuid sõnu välja otsida. (Taas yle saja aasta. Ammu pole viitsinud.)

Sama kenasti sobiks raamat ilmselt ka Londoni tundmaõppimiseks. Kunagi võtan ette, kui võin kauem arvutis vahtida. Ja Michael Moorcocki "Mother Londoni".

Kunagi tsiteerin. Praegu kysin hoopis, kas keegi oskab selgitada yhe ingliskeelse väljendi etymoloogiat. Eestikeelse vareseparve yks vaste on nimelt a murder of crows - "mõrv vareseid". Gaiman paistab seda fraasi armastavat, ta kasutas seda ka "Sandmanis". Proovisin yksvahe netist põhjendust otsida, ei leidnud.
Aga mingi loogika peab selle taga ju olema?

Juhtimine organiseeritud kaose meetodil, vol 1

Olen tykk aega mõelnud kirjutada sellisest juhtimisviisist nagu juhtimine organiseeritud kaose meetodil. Ei jõuagi vist kunagi sellega systemaatiliselt tegelda, panen parem pähe tulevad mõtted kohe kirja. Võib-olla tulevad kunagi järgmised vollid ka.

Mõni inimene suisa armastab kaost korraldada. tundub jabur, ent tegelikult on sel ka hulk häid kylgi. Juhib selline kodanik mingit organisatsiooni ja tuleb talle pähe näiteks korraldada yritus, kus võetakse vastu talle meelepärane otsus. Võib-olla pole ta kindel selle läbiminekus, võib-olla on syydi lihtsalt iseloom, tulemus on aga niisugune:

1. Õhtul kell 7 läheb laiali kiri: homme kell 13 on juhatuse vabas vormis arutelu mitmel ebamäärasel teemal.
2. Koguneb suhteliselt vähe inimesi, kuid koos improviseeritud volitustega on neil siiski enamus häältest koos.
3. Võetakse vastu vajalikud otsused.
4. Yritus vormistatakse tagantjärele juhatuse erakorraliseks koosolekuks.

Kui reeglid volitamist ette ei näe, saab selle vähehaaval protokollidesse märkamatult sisse poetada ning pärast toetuda traditsioonile.

Milleks see tsirkus hea on? Esiteks saab läbi suruda kõik, mis pähe tuleb. Teiseks harjuvad inimesed tasapisi sellega, et juhil on alati õigus. Kolmandaks jäävad opositsionäärid otsustamisest kõrvale ning blaseeruvad ajapikku. Neljandaks saab "tulge kõik poole tunni pärast"-tyypi kutseid ignoreerinuid syydistada soovimatuses teha koostööd.

Kasulik nipp, mis?

Kui opositsionääride kallal piisavalt kaua närida, võib neist isegi täiesti lahti saada. Aga see on juba teine jutt.

Linn halli, hall korda!

Kirjatsura käis mõne päeva eest Tallinna linnahallis Alphaville'i kontserdil ning nurises, et maja on hirmrääma jäetud.

Nõustun nurinaga. Kuni Edgar yritab maja kord aastas sõpradele odavalt maha parseldada ja teised ajavad iga kord käe ette, kuna neil on teised sõbrad, ei saa normaalsest kasutamisest ja remondist juttugi olla. Arhitektuuriliselt on maailma põhjapoolseim (?) tsikuraat niikuinii ammu ära lörtsitud - ometi sobinuks see suurepäraselt värvikateks rongkäikudeks ja inimohvriteks. Jorr, ytlen ma kui Eesti Assyrioloogia Seltsi juhatuse liige ja ajan moka rulli. :(

Mis puutub kysimusse "Millal sa viimati linnahallis käisid?", siis ei sattunud minagi sinna oma kakskymmend aastat, ent viimastel aastatel olen paar korda sattunud. Mis pagana muusikal see oligi, kuhu kogu perega kampa läksin? Igastahes Vaarik ja Kaljujärv rokkisid nabani dekolteega sädelevates kostyymides, vahva oli. Ja kõige viimati tutvustasin põnnidele klassikalist muusikat Apocalyptica näitel. Väga õpetlik.

Mis kurat - Edgar Venemaale ylemuste juurde edutada ja maja korda! Ta on seda väärt. Kopterid võivad minu poolest Maarjamäel lebaskleda, seal ruumi kyll. Või kuskil Viimsis. Nendega sõidab niikuinii vähem rahvast kui Kykametsa-Berliini kiirbussis.

Ja edaspidi hakkab linnapea kord aastas halli katusel templikeses kohaliku peapreestrinnaga pyha abielu pyhitsema. Et vili kasvaks, rahvas sigiks ja nii edasi.

Lumehullus, lumelollus

Aripaev.ee levitatav novaator.ee artikkel ytleb:

Pibloktaq on Arktikas elavatel inimestel mõnikord esinev hüsteeriahoog, mille sümptomiteks on samade sõnade mõttetu korrutamine või näiteks alasti mööda lund ringi jooksmine. Ei tea, kas eestlastel esinev saunast lumme või jääauku hüppamine käib sama sündroomi alla.

Google'i otsing annab sõna pibloktaq vasteks 2 juhtu (yks on aiandus.ee ja teine mingi Poola portaal), pibloktoq aga 6110 ja piblokto - 24 800.

Kas oli siis nii keeruline sõna õigesti maha kirjutada?

Wikipedia artikkel Piblokto:

Piblokto, Pibloktoq or Arctic hysteria is a condition exclusively appearing in Inuit societies living within the Arctic Circle. Appearing most prevalently in winter, it is considered to be a form of a culture-specific disorder.
Symptoms can include intense "hysteria" (screaming, uncontrolled wild behavior), depression, coprophagia, insensitivity to extreme cold (such as running around in the snow naked), echolalia (senseless repetition of overheard words), and more. This condition is most often seen in dogs and Eskimo women.

Moraal? Ärge raisake oma aega kollasele "teaduslikule" ajakirjandusele. Selle tegijad suudavad harva oma nimegi kirjavigadeta kirjutada. Tulemuseks on tyypiline järjejutt naljakatest valges kitlis mehikestest laadis "Ameerika teadlased leiutasid juustusöömismasina". Milleks faktid või täpsus? Pläma myyb.

Mina ka ei tea, miks Tartu ylikooli tehnoloogiainstituudi egiidi all sellist möga aetakse. Ju pole muud tööd anda, aga palk tahab maksmist.

Kes on ahnem, suur või väike?

Miks maksab tore ajakiri Wired R-Kioskis natuke pealt 80 krooni (oli vist umbes nii), aastas seega kokku - no ytleme 90*12=1080 krooni, aga Eesti Posti kodulehelt KE Ajakirjanduse OÜ kaudu tellides 2265 krooni?

Kumb on pisike ja ahne ja tahab 100% kasumit teenida, imeliku nimega OÜ või Eesti Post? Kahtlased on mõlemad.

P.S. KE kodulehel on hind 2097 krooni. Kurja juur on leitud.

Tellisin USAst, 70 taala.

Mis on yhist Mr Beanil ja Rowan Atkinsonil?

Ah ei oska öelda? Pole viga, Postimees ka ei tea.

Aga lugege ise Elu 24 uudiseid ja võrrelge:
Mr. Bean mõlkis parklas autot (23.12.2007 21:30)
Rowan Atkinson mõlkis parklas autot (24.12.2007 15:25)



Tõesti, tõesti - sinu parem käsi ei pea teadma, mis su pahem käsi teeb.

Asutuse jõulupidu

24 tundi hiljem saabus SMS:

Niisiis. Kultuurikatel. Kohutavalt külm. Toit keskpärane. Soojad suupisted pole ammu enam soojad. Ja külmad on peaaegu jääs. Ma tahan juba koju.

Haigusel on ka omad head kyljed.

Mitte eriti seltskondlik

Kasutan telefoni, sest seda pole keegi otsesõnu ära keelanud.

Pärast seda, kui telefonis Mini Opera 3.0 4.0 vastu vahetasin, on see põhimenyyst kuhugi kadunud ja ma ei oska teda tagasi panna.
Järvamaal ei tööta mu empekas välja otsitud raadiojaamad ning autoscan ei leia uusi.
Proovisin teed teha. Ei jaksa.

Seadsin muusika klappides nii kõvaks kui sain, keerasin nina seina poole ning tunnen end nii s...asti kui oskan.
Ma olen sest valust väsinud.

Elu on lill

Nagu selgus, jäin peale mina, mitte taksojuht.
Kõik ongi korras. Pea peabki valutama. (Selg muidugi ka.)
Ylepinge, stress, silmanärvide ylekoormus, sundasend... ei midagi erilist.
Lihtsalt organism andis yhel hetkel järele.

Lähemail nädalail mängin palju lauamänge ning jalutan värskes õhus.
Arvatavasti väga vähehaaval, alati kellegi käe najal. Praegu ma yle paari minuti igatahes pysti olla ei suuda.

Arvutikeeld paariks nädalaks. Saan palju kirju dikteerida.
Ja maks olla ka läbi.

Joonistage ja kirjutage, kyll ma jaanuari teisel poolel loen.

Vahekokkuvõte

Filosoofia, majandus ja poliitika on minu jaoks põnevad kyll, ent kui asjad lähevad tõeliselt isiklikuks, muutuvad nad ka kaugemast kraamist põnevamaks.

Ma tean, et juhuslikule möödujale ei paku isiklikud sissekanded erilist huvi, aga ma pean seda blogi siin ennekõike iseenda jaoks. Siis tuleb riburada sõpru-tuttavaid ning alles seejärel muu ilmarahvas. Nii et keda ei huvita, jätku tänane päev vahele.

9.10
Eile hommikul kymne ajal jõudsin haiglasse, kaasas kõik vajalik, et hiljem tööle minna. Ei ole mind sinna siiani lastud.
Millest ma siis ilma olen jäänud, mida olen juurde saanud ja mis on endine?

Miinused:
- Laste jõulunäidend, kus mängisid mulle väga oluline hunt ja ka yks põrsake.
- Koosolek koolituskeskuse kodulehe teemal.
- Liivakastimäng.
- Kellegi autasustamine kuskil. Täpselt ei mäleta ja minusse ei puutu.
- Yks öö kodus.
- Telefon. Ja seega võimalus välismaailmaga suhelda. Akut laadida pole kah kusagil, WiFist rääkimata.

Plussid:
+ Õhtune tee ja tervislik kapsapirukas.
+ Juustusai, viil leiba ning kausitäis suppi kartulist, nuudlist ja hakklihast.
+ Kausitäis kaeraputru, võileib ning tass viimaste aastate viletsaimat kohvi.
+ Vaade metsatukale, milles arvatavasti peitub kesklinna surnuaed, teisel pool paistab taamal aga mu töökoht.
+ Aknasse pikeeriv kajakas.
+ Kaks tretti kompuutertomograafi, 100 mg ketonaali (?), rida vereanalyyse, auk selja sees ja veel yht-teist.
+ Olgu see siis eilsest lumbaalpunktsioonist (auk seljas, eks ole) või harjumatust asemest, aga võimatu on mitte yknes leida asendit, kus kogu mu selgroog ei valutaks, vaid ka vähem valusat. Pysti, pikali või pea peal seistes. Muidu vähemalt magakski.

Plussid yletavad miinuseid. Kui tore.

Peavalu on alles.
Ja diagnoosi ei ole ikka veel. Pole ka näha, et tuleks.
Kenal arstipiigal pole mahti mind vaatama tulla kindlasti enne 11, nii et seni ma lihtsalt molutan siin.
Hea õnne korral laseb ta mu välja 13 ja 15 vahel, siis jään ma ilma 13 algavast jõululõunast Olde Hansas ja 15 algavast kylastusajast.
Olen ma siis millegi poolest targem? Ei leia enam põhjust uskuda.


P.S. 11.27
Pluss: valuvaigistist oli seljale abi.
Veel suurem pluss: võib veel nädal aega abi olla.
Kõige suurem pluss: Nokia laadija.
Tunni järel selgub, kas yhe toreda tomograafiuuringu nimel tuleb mul veel viis päeva siin istuda ja oodata või saan vahepeal koju.
Mulle meeldib juba see kysimuseasetus.


P.P.S. Haiglad on muutunud paremaks kui nad olid 20-25 aastat tagasi.
Ehk on asi selles, et ma pole enam lastehaiglas.

Eilse päeva esimese poole veetsin selgitades, mida ma täpselt tegin, kui valu algas. Kes juures oli, mõistab situatsiooni koomikat ja traagikat.

Tulles vestlesime taksojuhiga. Tema lootis, et minuga ikka kõik korras on. Mina lootsin, et asjad ei lõpe päris sellega, et mulle patsutatakse õlale ning öeldakse: teiega on kõik korras, minge koju. Peabki valutama. See tuleb tervisest. Tervis on nimelt nii tugev, et organism ei suuda sellele vastu panna.
Kummal siis õigus oli?

Uus vahva hobi

Mõelda on raske. Kuum tunne kuklas ennustab krampi iga kord, kui end pingutad - olgu siis lihaste või mõistusega.

Mõelda on raske. Ei, see pole täpne - mõelda on valus. Mõtlemine nõuab tahet, valuhirmust läbimurdmist. Ja iga selline katse on taas pingutus, mis toob valu aina lähemale.

Ega ta päriselt lahkugi. Taandub vaid kuhugi kuklasoppi või sellest pisut kõrgemale, luurates kogu aeg taamal, väsitades. Kui pysid väga, väga tasa, jätab ta su ehk rahule, mõnikord mitmekski tunniks. Mõnikord ka ei jäta.

Ja pea tuleb kogu aeg kuhugi toetada. Selle pysti hoidmine on raske ylesanne. Võimalik, kuid mitte kauaks.

Kindlaid meetodeid, tagatisi siiski pole. Iga lubadust saab murda. Kui valu tulla tahab, siis ta tuleb: lõikav, vahe, pulseerides vaheldumisi tugevate ja nõrgemate hoogudena, kiskudes kogu su olemise yhte punkti.

Vedeled maas ja ei jaksa karjuda. Sonid iseenese kuuldes, kuni ka ise sõnadest aru ei saa.

Mida iganes sa ka mõtlesid, see kaob. Kahe käega hoiad vaid pead lõhkemast. Pole ka yhtki punkti, millele vajutamine aitaks. Hinge kinni hoidmine on pelk refleks.

Unest on abi, teadvusetus on rõõm. Aga kuidas selleni jõuda?

Hakkab jälle pihta.


***

Misasi see on? Närvipõletik? Võib-olla. Kui kunagi mõnd arsti näen, kysin. Seni tuleb hakkama saada.

Kuidas kodustada misot?

Aeg-ajalt tulevad kuskilt veidrad retseptid.

kylmutatud valge kalafilee (oli vist pangasius?)
brokkoli (kaks mõõdukas suuruses tutsakat)
sojakaste
Worchestershire'i kaste
purk šampinjoniviile
marineeritud rohelised pipraterad

Kala napis vees hauduma. Mingil hetkel lisada brokkoli ja kastmed. Kui kõik on enam-vähem valmis, šampinjonid ja pipar sinna otsa. (Brokkolivarred on ysna kõvad ja tahavad aega.)

Pipraterad on hästi vahvad ja yldse mitte liiga kibedad. Leidsin neid pisikese potsiku kuskilt (Virust?) kymmekonna krooni eest. Kust uusi saaks, ei tea. Kyllap võib need asendada millega iganes.

Tulemus on veider, ent mõnus.


***

Nuputasin eile õhtul omajagu aega, kuidas mugandada jaapani köögi põhimõtteid eesti oludesse. Omajagu keeruline, kuna Eesti on mereriik, mis merega ei suhtle. Kalavalik on poes niru ja kohutavalt kallis, vetikaid me aga ei söögi. Ainus norist lähemal kasvav meretaim on merekapsas. (Või oli see nyyd merikapsas? Kogu aeg lähevad segi.) Miso juures sai mõistus otsa.

Naomi Moriyama ja William Doyle'i suurepärane raamat "Jaapanlannad on noored ja saledad" on eesti keeles kahjuks ysna viletsalt tehtud. Ei tõlkija, toimetaja ega korrektor tunne inglise ega eesti keelt. Ei tea nad, et nimesid ei panda heast peast kursiivi (nt General Electric) ega tunne nad sõna barley. Kui ma ei tea, kuidas on inglise keeles oder, lykkan kursiivi ja asi tahe - milleks lollile sõnaraamat? Olen Pegasuse kirjastuse peale kohe päris kuri.

Aga muidu hea lugemine.

Arvo Sarapuu - mees sukkpykstes

Avastasin kruuda.ee-st toreda uudise.

Täna viisid riigikogu liige Arvo Sarapuu ja linnapea Kersti Sarapuu Järvamaa lasteabikeskuse kasvandikele jõulukingitusi ning andsid lastele üle endapoolsed pühadesoovid.
/---/
Jõulupakid muretses Arvo Sarapuu riigikogu liikme kuluhüvitise eest. "Kuluhüvitis ei pea minema ainult bensiinipaaki või auto ja korteri liisingmaksetesse. On ka palju paremaid lahendusi, mida selle eest teha," kinnitas ta.

Heategevus maksumaksja raha eest? Võtame riigikassast suvaliseks muuks otstarbeks ettenähtud raha ja esitleme seda isikliku kingitusena? Huvitav mõte. Kõlab nii, nagu riigikogu liige Arvo Sarapuu oleks Robin Hood, kes röövis rikastelt raha ja viis vaestele. Ega seda ei sobi nyyd tagasi kysida ka.

Järgmine kord võiks sihtida juba kõrgemale ja viia pidulikult lastekodule kingitusi näiteks kaitse-eelarve eest. Mis tähendab "pole ette nähtud"? Mees sukkpykstes ei hooli pabereist, vaid seisab õigluse ja vabaduse eest!

Vereimejad teibasse! ehk Panganduse ABC

Yhel tundmatuks jääda soovival maal yhes tundmatuks jääda soovivas listis kuulutas yks siinkohal tundmatuks jääv kodanik:

Ühispank teatas järjekordselt baasintressi tõstmisest. Me võime rajada rööprahasid, vabastades end liigkasuvõtjaliku maailma haardest – aga kuidas tulla toime sisult ebaseadusliku laenuintressi tõstmisega – kuna selle eest pole hoiatatud, sest see pole ette teada; kusjuures panga enda poolt pakutav "piirmäär" läheb vaat et veel kallimaks maksma. Miks peab laenuvõtja kandma pankade poolt võetud riske? Kas toimuv tähendab, et pangaimpeeriumil on plaanis etendada "majanduskriisi", et vahetada laenatud "õhk" reaalse kinnisvara vastu?

Kui palju on Eestis täna neid, kes enam ei ole võimelised tagasi maksma lakke tõstetud eluasemelaenu – ja seeläbi röövitakse lihtsalt paljaks?

Me võime muidugi sõimata ennast selle eest, et pole teadnud ega taibanud rajada nt ühistupankasid, intressivabu pankasid jms.

Esimene asi oleks avalikustada see "salakaval mehhanism", kuidas vähemus enamuse arvelt suurt raha teeb. Rockefeller olla väljendanud mõtet, et kui inimesed teaksid, mida pangad tegelikult teevad, hakkaksid nad otsemaid mässama. Tundub, justkui oleksime uuesti muutunud pärisorjadeks, kellelt saaba koorida kolm nahka – ainult ahelad on kaasaegselt ilusamad. Ma küll ei ole veel lugenud Bill Bonneri ja Addisson Wiggiimi "Võlaimpeeriumit" (mis arvatavasti mõneti ka sellest), aga ehk oskaks siinolijaist keegi kommenteerida, kustmaalt läheb piir, kuhuni justkui peame nõustuma "paratamatusega" ja kustpeale on aeg alustada massilist "vastupanuliikumist".

P.S. Mu teada on Keskerakond ainus, kes pakkunud seaduseelnõud eluasemelaenajate riigipoolseks kaitseks.

Kirjaviis muutmata.

Ei, ega ma ise ka korporatsioone armasta. Olen nende suhtel ylimalt kahtlustav, kuna sealtkadu levib usinasti mõtteviis, et karja inimeste kokkuajamisel saadakse midagi enamat kui needsamad inimesed. Õigupoolest võib see saadus neist tähtsamgi olla ja kahtlemata elab ta kõik oma liikmed yle. Järelikult on sellisel yleinimlikul hiiul õigus yksikinimesi laiaks tallata.

Loomulikult ei mõtle kõigi korporatsioonide kõik töötajad ja omanikud päevad läbi yksnes nii. Aga seesugused puhtfilosoofilised vead kipuvad me mõtlemist kraavi kallutama. Kui teha endale puuslik ja hakata teda seejärel kummardama, saadaksegi tulemuseks kummalised laused nagu "Meie asutuse filosoofia on...", "Meie korporatsiooni huvitab..." või "Meie firma arvab, et..." Midagi ta ei arva. Arvavad inimesed. Ja nende seas on alati võimalik kindlaks teha, kes neist väidetavaga nõus on ning kes mitte. Selline uuring võib vahel yllatavaid tulemusi anda. Ja siis selgub, et Kuldnaine ise ei räägigi, keegi puges lihtsalt ta selja taha.


***

Siiski on vahel veider näha, kui vähe mõistavad pealtnäha arukad inimesed majandusest, Mitte, et ma ise mingi ekspert oleks, kuid ametist jääb ometi yht-teist kylge.

Millest elab pank? Mitmesugustest asjadest. Kindlasti ka teenustasudest ja muudest harrastustest (jah, teenustasud võiks Eestis märksa madalamad olla), aga peamine on siiski raha myyk. Täpsemalt: raha edasimyyk ehk vahendamine. Pank laenab raha sisse, makstes selle pealt natuke madalamat intressi, ja laenab selle siis välja, makstes selle pealt natukee kõrgemat intressi. Kui sisselaenatava raha intress tõuseb, tuleb tõsta ka väljalaenatava raha intressi. Nii lihtne ongi.

Kust pank raha laenab? Mingil määral muidugi inimeste käest. Seepärast võib ka kindel olla, et kui pangad yksteise võidu hoiuste pealt makstavaid intresse tõstavad, tõusevad ka inimestele antavate laenude intressid. Suurme jagu raha tuleb aga pankadevaheliselt turult. Kui Rootsi emapank saab raha odavamalt sisse laenata, jagab selle Eesti filiaal ka podavamaid laene. Ja vastupidi. Nii et kui intress tõuseb, sõltub see kuritihti mitte õnnetust tellerist teispool letti (kes on kahtlemata juudinärakas ja hirmus vereimejast kaabakas), vaid Euroopa Keskpangast ning olukorrast rahvusvahelistel finantsturgudel. Mis on viimasel ajal vilets.


***

Yhistegelik pangandus on tore, olen igati selle poolt. Oma kyla pank on suurepärane seltsielu vorm. Samas ei ole selline yhistegevus pooltki nii lilleline, kui pealtpoolt tundub.

Enne usaldusväärse pisipanganduse traditsiooni juurdumist kulub vähemasti paar aastakymmet, mille jooksul pisipankade järele valvamine on tõsine valu ja vaev. Meil oli yksvahe juba hulk pisipanku. Enamasti sattusid värsked pankurid raha lõhnast eufooriasse ning ostsid endale kymme tuhat kullast kempsupotti. Seejärel läks pisipank pankrotti ning suur pank ostis pisikese yles. Vähesed inimesed on raha suhtes immuunsed.

Pealegi sõltuvad ka pisipankade laenutingimused nende raha allikast. Kui pank saab kogu raha kylarahva säästudest, peab kylarahval neid õite palju olema või saab pank ysna pisike. Kui rahvas oma raha kylapanka viib, ootab ta enamasti paremat intressi kui suures pangas makstakse. Noh, natuke võib ju läheduse ja tutvuse poolest järele anda, aga mitte eriti palju ega kauaks.

See tähendab, et ka pangast välja antava raha eest tuleb rohkem kysida kui suurpangas. Kulud on ju lõppeks kontori kohta samad kui suurpangal, palka tuleb maksta ja elektrit ja yyri, samas ei jaotu keskasutuse kulud ja litsentsid ja muu säärane sugugi viiesaja kontori peale laiali. Nii et protsentuaalselt on kulud kõrgemad ja sealtki ei anna eriti kokku hoida. Mis tähendab, et isegi pankadevaheliselt turult raha saades pole erilist lootust megakorporatsiooni yle trumbata. Õnneks seda seal väikepankadele väga ei pakutagi, pole neil ju vara ega renomeed, millega laenu tagada. Suurpangast kõrgemat laenuintressi kysides võib aga kylarahva seas menu säilitada vaid juhul, kui laenu antakse neil, kes seda mujalt ei saa. Järelikult on suurem ka risk näha raha samavõrd kui oma kõrvu. Mitte just väga paljutõotav ärimudel.


***

Ei ole ma sugugi suurpankade poolt ja väikepankade vastu. Kuid proletariaadi diktatuuri ning kogu raha ymberjagamist on lihtsam välja kuulutada kui mõelda, mida seejärel edasi teha. Revolutsioonid lõpevad tihti verise pummelungiga, yleyldise pohmaka ajal haarab aga võimu keegi, kellele seda varem yldse anda ei mõeldud. Yldse, mõelda on tore. Palju kasulikum kui rusikaga vehkida, karjuda ja sylge habemesse pritsida. See viimane harrastus on pealegi ebahygieeniline.

Parandame mineviku puudujääke

Kummalistel põhjustel sattusin Virumaa Teataja 2003. aasta artiklile "Eesti, islam ja Euroopa Liit", milles teoloog Raine Linnas refereerib (ja napilt ka kommenteerib) toonase politoloogi ja nyydse Päevalehe autori Ravil Khair Al-Dini artiklit 2000. aasta Akadeemias. Veider teema muidugi, hakata kommenteerima 4 aastat tagasi 3 aastat hiljaks jäänud kommentaari. Filosoofid on ikka veel aeglasemad kui teoloogid. Aga mis teha, kui yks sealne lõik alles nyyd silma jäi:

...üheks sallimatuse põhjuseks moslemite suhtes on see, et kristlikus õpetuses pole öeldud midagi head islami ega prohvet Muhamedi kohta...

Ma ei tea, kumb mainituist selle tähelepaneku sõnastas, aga kahtlemata kõneleb tõde nende suude läbi. Kristlus ei kommenteeri tõepoolest islamit, nii nagu ka Platon ei kommenteerinud Nietzschet. Kas pole see tõeline sigadus? Ega meil muud siis yle jäägi kui vead ära parandada: las läheb piibel ymberkirjutamisele ja Platonile jagatakse Raekoja platsil kakskymmend pedagoogilist kepihoopi.

Analyytikud ja tentsikud

Ootamatul kombel läksid tunaeilsed lootused täide ja lugu Vene parlamendivalimistest õnnestus kokku kirjutada. Värvi ja metafooride pealt ma kokku ei hoidnud, aga Vene saatkond kah ei protesteerinud. Ju oleks võinud krõbedamgi olla.

Senine lärm ja lustipidu oli muidugi pelk uvertyyr, etendus ise tuleb järgmisel aastal. Senise suhteliselt yhtse hinnangu taustal oli täna huvitav lugeda ka teistsuguseid arvamusi.

Igor Taro ennustas Postimehes, et Putini taandumisega presidenditoolilt on ka tema ajastu möödas ning troonile tõuseb järgmine isevalitseja. Iseenesest vahva hypotees. Paraku eeldab see esitatud kujul, et Putin on eile syndinud ja ise olukorda ei hooma. Pigem on tema asendamine ehk võimalik juhul, kui ta on vaid kellegi teise käpiknukk. Ent vaevalt oleks Putini hypoteetiline peremees siis lubanud käivitada sellist isikukultust.

Seppiku Ain aga avaldas suisa arvamust, et Yhtsele Venemaale tuleks õnne soovida. Tõsi, midagi muud olnukski talt imelik oodata, on vaene mees ju Edgari tentsik ja Edgar omakorda Vene kohalik satraap. Mis tal siis yle jääb, amet selline - kui kõik saapad on läikima löödud, võib truualamlikkuse eest, myts kramplikult pihku surutud, kiidulaulu laulda. Nii et yhinegem kooriga: palju õnne, Vladimir Vladimirovitš, edukalt võltsitud valimiste puhul! Pikka iga ja et ykski vaenlane ei jaksaks Teile vastu seista, et Te kullipilgu ees tolmu variseksid tolmu nii Tatari, Mongoli, Hiina kui ka Eesti fašistide alatu hord!

P.S. Töö käigus kogunenud lingid.

Mis praegu toimub

Vaatan toredat filmi "Lions for Lambs". Meryl Streep ja puha. Ei ole jah nii vinge, kui võinuks olla, aga paha ka mitte. Sõda terrori vastu ja vaprad leheneegrid. Kas kuskil on ka mõni retrospektiiv "Kymme paremat filmi ajakirjandusest"? Vaataksin täitsa huviga. Palju Al Pacinot.


***

Panin filmi hetkeks seisma, sest akna tagant paistis ilutulestik. Kuidas inimesed yldse seebikarbiga ööd pildistavad? Mul ei tule kuidagi välja, aknaraamid on heledamad kui tänavalambid ja lambid heledamad kui majad ja majad heledamad kui taevas ja...

Näe, nii:


***

Pärast pildistamist eksisin kuidagi Aja bloggi, kus ta kurdab, et Brysseli eurokoridorides pole WiFit, yksnes tšehhi võrgu najal sai oma kirjad teele saata.

Mul tuli seepeale mõte, et Brysselile wifit myya oleks siis perspektiivikas äriidee. Alustuseks võiks eestlased oma piravõrgu yles panna ja seda nurgatagustes diilida ("Kule, näe, vaata, mul siin hõlma all on lapakas wifi! Äge, mis? Tahad ka? Hmmm... Mis sul seal portfellis on?"), hiljem rohke pistise ja Welcome-to-Estonia toel mingi legaliseerimisprotsessi läbi teha.


***

Vene(maa)lased "valivad" parlamenti. Jajah. Hea meelega teeks sellest homse loo, aga tõenäolisemalt tuleb mõni Eesti uudis peale. Ma olen keskmisest lugejast (ja ajakirjanikust) ka märksa välismaahuvilisem, ses mõttes ei kajasta muidugi reaalset meediaruumi. Ega loetavust.

Samas: kui me sedasorti uudistele kah tähelepanu ei pööra, on järgnev meile igati paras. Mitte, et eestlased syndmuste kulgu oluliselt mõjutada saaks.

Ja kui Marko Mihkelson uriseb, et "Putini võit on Venemaa kaotus" ja "Venemaa autoritaarsed režiimid ei saa lihtsalt olla jätkusuutlikud", siis "on meile ajalugu korduvalt õpetanud" ka, et esiteks ei sega jätkusuutmatus Venemaad kõigi teiste elu pea peale keeramast, teiseks ei kao Venemaa ise kuhugi (ning ka viimase mölaka suudab yldrahvalik mälukaotus puhtaks pesta) ning kolmandaks huvitab isevalitsejat suhteliselt vähe, mis tuleb peale tema surma, kui seda ennast annab piisavalt kauaks edasi lykata - olgu näiteks siis Stalin või Groznõi.

Jääme siis ootama ja vaatame senikaua filmi.

Messias tuleb Läänest, maisitõlvik pihus

Yhes listis kukkus kodanik, kellest ma seda kuidagi oodanud poleks, taevani ylistama Ron Pauli. Ootamatult sellepärast, et fänn ise esineb tavaliselt vaimsuseotsijana, kel on ka passis Kirliani stiilis aurafoto, aga tema kumiir on ysna tavaline libertaar. Käib nelja aasta takka hobi korras presidendivalimistel ja jääb hääletustel kuhugi ääremaadele, nime poolest kuulub Vabariiklikku Parteisse.

Ron Paul usub, et vabaturg parandab kõik haavad, kaasa arvatud ökoloogilised probleemid. ("If there is man-made pollution, it might be in China and I know I'm not willing to tax you or send troops over there to close down plants.") Muuhulgas soovitab astuda välja YROst ja NATOst ning yldse tegeleda rohkem oma asjadega. Mis aga kõige tähtsam ning igale ameeriklasele sydamelähedasem: mitte mingil juhul ei tohi tõsta makse. Ega muid olulisi probleeme polegi.

Ja siis tuleb eelviidatud kodanik, langeb põlvili ja kisendab yle terve listi: "Tema nimi olgu kiidetud!" (Täpne tsitaat, ehkki meenutab rohkem me idanaabri valimisi.) Hõiskab:

See, mis täna on "marginaalne", "ebanormaalne" - on homme norm.
/---/Ron Paul on siin lihtsalt sümbol - ta pole enam üksik esimene pääsuke. Isegi kui temaga peaks midagi "juhtuma", on kohe platsis kümneid uusi vajadusi niisama tundlikult tajuvaid juhte. Ja see muudabki olukorra mu meelest "reformatiivseks" või isegi "revolutsiooniliseks".
/---/
Nii et on tore, kui Ron Paul kuulub "marginaalide" elitaarsesse, ajalugu ja kultuuri loovasse klanni. Sest nemad on homsed Kuningad. Nende kaudu läheb elu edasi. Kuidas täpsemalt, seda vaatame õige pea.

Nojah, see'p see oht ongi, et "on kohe platsis kümneid uusi vajadusi
niisama tundlikult tajuvaid juhte" ja "nemad on homsed Kuningad". Sest siis on meil:
1) isolatsionistlik USA, kes usub, et muuilma probleemid ei ole tema
omad ning Adam Smith lahendab kõik mured;
2) omavahel jagelev Euroopa, kes ei suuda yhtainsatki
kiirreageerimisyksust kokku saada ja usub, et USA teda kaitseb;
3) hambaid teritav Venemaa Rahva Isa juhtimise all, kes usub, et
Venemaa on Issandast pyhitsetud messias;
4) kahe eelmise vahel Eesti, kes usub, et teda kaitseb Euroopa, kes
usub, et teda kaitseb Ameerika, kes usub, et ta tegeleb nyyd natuke
aega yksnes maisikasvatusega ja vaatab õhtuti päikeseloojangut.
"A recipe for disaster," ytleks needsamad ameeriklased.

Kaitsku kõik jumalad ja hea õnn vähemalt meid endid niisuguse
"tundlikkuse" eest.


P.S. Wulff-Morgenthaleriga annab ka kõike illustreerida.