Matsutajad

Minu arvutist kotsab valju matsutamist, nohinat ja aeg-ajalt ka ruigeid.
Õigupoolest tuleb hääl kyll siit.

Nõme rott ja lahe rott

See on nõme rott.


Kahtlustasin juba ostes, et ega kõik nii lilleline ei ole kui pakendi peal paistab, aga mul oli kiiresti rotti vaja. Nii oligi: Labteci geniaalseimad ajud on välja nuputanud lahtikeritava kaabliga hiire. Mõte ju vahva, ainult et see on lahtikeritav. Mitte kokkukeritav. Rotimeistrid võinuks panna kuhugi ka nupu, mis juhtme poolile tagasi kerib. Käsitsi võib ka pusserdada, ent tulemus on nässaka välimusega pundar.

Muidu pole viga, töötab kyll, ehkki on minu sepakäte jaoks kole tilluke.


***

See on lahe rott.


Kui põrandale jalutama lasta, kappab mööda tuba. Muidu ronib mööda sind või mässab tekialustes urgudes. Yhel õhtul leidsin kyll padja alt peotäie väikesi vahvaid pabulaid. Kui midagi maitsvat anda, veab selle oma puuri teise serva, enne kui hambad sisse lööb. Kurki eriti ei armasta, see-eest meeldivad rotile sihvkad. Jäätis ka.

Ei mina tea, mis ta nimi on. Pole jutuks tulnud. Arvatavasti Rott.

Miks on kasutajavaenulikkus popp?

Aeg-ajalt levib ysna erinevaid netipaiku mööda katkupisik, mis väänab inimeste mõtted yhes suunas: oi kui hea oleks, kui igayks meie raamatupidamisse oma elukoha, konto- ja kinganumbri, isikukoe ja ämma neiupõlvenime annaks! Vanasti pandi selle jaoks ukseauku kuri valvelauatädi, kes nõudis žurnaali sissekandmist ning passi äraandmist. Nyyd muudetakse lihtsalt saidi funktsionaalsust nii, et seda registreerumata võimalikult vastik (või sootuks võimatu) kasutada oleks.

See on yks põhjus, miks ma uuendatud blog.tr.ee-d ei salli. (Ja ei lingi neile kah, vot.) Sõltuvalt asukohast ja millest igas kasutan ma umbes nelja arvutit, varsti viin oma arvuti ravikuuri ning saan veel viienda asenduseks. Mul ei ole meeleski, mis urrima kohti pidi ma kõik käinud olen, saati siis kõiki salasõnu. Miks pagana pärast pean ma kellelegi oma isikuandmed andma, keda ma usaldan umbes sama palju kui purjus kana? "Pähh ja pöhh," ytles admiral Õllekõht.

Nyyd tuli siis samasuguse vahva mõttega välja Päevaleht. Nende paberlehe veebiversioon koliti eriliselt seksika Flash-monstrumi peale ning seda ei saa suurendatult näha, kuni sa pole ennast sisse loginud. Mul ei ole Päevalehes kasutajat. Miks peaks olema? Ma ei viitsi nende kommentaariumides aega raiskamas käia. Mul on nende leht maale tellitud ja aitab. Milleks nyyd niisugune lollus?

Paraku käib mu tööylesannete hulka aeg-ajalt kohustus kolmest suuremast lehest vaimukaid (ja vaesematel päevadel mitte nii vaimukaid) lauseid otsida. Paberversiooni põhjal. Lehe enda puhul on juba piisavalt nõme, et seal pool ekraani mingite vilkuvate ja hyplevate mardustega on kaetud, hullem aga, et paberlehele pysilinki panna ei saa. Millegipärast ei suuda Lehe veeb normaalselt kypsiseid majandada, nii et iga kord peab paberlehe linki online'i kaudu otsima, kus see yhte veidrasse kohta on tsuratud. Marduseid peletan ma ysna edukalt Adblockiga, lingiga pole paraku midagi teha.

Postimees on neist kolmest ainus, millega on enam-vähem mugav asju ajada. Eks ta vilgub ja ulub ka ning aeg-ajalt uuendab lehte ysna nõmedalt jõulisel kombel (pikka artiklit lugedes kaotab tõber mitu korda järje ära ning viskab lehe taas algusse), aga sellega saab siiski hakkama. EPLi paberlehte ma aga nyyd enam ei näegi. Põhimõtteliselt võiksin ju lehenurgas fyysilist koopiat lapata ja Ctrl-C/Ctrl-V asemel tsitaate käsitsi sisse toksida, ent arukas ajakasutus see kyll pole. Umbes sama tobe kui Aavo Koka kujutlus, et keegi yksnes tema imetabaste kolumnide ning surmakuulutuste pärast lehte tellima hakkab. Muud põhjust kolumni veebis poolikuks jätta ju pole.

Huvitav, kas keegi märkab ka, kui ma Päevalehe tsitaadikobaratest lihtsalt välja jätan?


P.S. Katsusin meenutada mõnd kasutajasõbralikku eestikeelset meediaportaali. Ei oska yhtki nimetada. On mul vilets mälu või ei saa ma mäletada seda, mida pole?

Tonti polnud kodus

Värske Wiredi artikkel räägib jälle Eestist. Sedapuhku kyll vaid pisike nups pealkirja all "We Traced the Cyberwar -- It's Coming From Inside the Country!".

Kui Eesti kevadel Venemaad DDoS-rynnakutes syydistas, tegi Wired sest kõigest ilusa pika loo ning saatis isegi reporteri Venemaale Putini kyberbrigaadi jahtima. Need, kurinahad, ei tahtnud ennast aga kuidagi näole anda.

Nyyd avastas Wired, et Eesti sai röövelliku hordi yhe esindaja siiski kätte, ainult et see polnud yldse Venemaalt. Dmitri Galuškevitš olla hoopis Eestis elav venelane, kes sai kohtuotsusega 17 500 krooni trahvi ja lasti siis minema.

Sama juttu (ja muudki sarnast) refereerib ka tänane Päevaleht.

Nojah, kuidas võtta. Yhest kyljest on paanika muidugi alati hea mõte, teisest kyljest olid rynnakud siiski reaalsed. Kolmandast kyljest on alati hea olla valitsus: lärma ja näita näpuga, palju soovid, ega keegi sind kohtusse ei kaeba.

Ja ikkagi. Välismaalasi võib asjadest valesti aru saamises syydistada, kuni hääl kähe, ent kogu selle lärmi peale on yks trahvi saanud tudeng kyll niruvõitu kokkuvõte.

Börsimytoloogia

Mida või keda selline pilt meenutab?


Wikipedia väitel näevad Hollandi börsilõngused selles igatahes Batmanit.
Tõepoolest, teatud sarnasus siin on.

Rahva hääl on rumala hääl

Nõiakese juures vaidlevad Nõiake, Oudekki ja Nirti (peamiselt), kas rahvas on rumal või mitte. Ei viitsi seal kommenteerida, tahaks hoopis tänase blogipostituse ära saada ja magama minna. Nii et tsiteerin ja täiendan siin:

pealegi, nii loll ei ole rahvas ometigi, et mitte aru saada, et teda lollitatakse. jälle. korduvalt.

Praktika tõestab vastupidist.

Aga mis puutub "sada krooni kohe või tuhat hiljem"-juttu, siis olen ma loomulikult unustanud, mis oli selle toreda psyhholoogi nimi, kes tegi julmi inimkatseid väikelaste ja kommidega. Yldiselt oli ysna pysiv protsent neid, kes said aru, et kui pool tundi kommi mitte ära syya, siis pärast antakse teine komm juurde. Ja ylejäänud arvasid, et komm on parem kui jutt kahest kommist.

Kui see kõik nyyd poliitikale rakendada, siis ma ei tea ka, kumma otsus õigem on. Lubavad ju kõik ja kõike.


***

Aga yldiselt olen ma näinud suhteliselt lähedalt rohkem poliitikuid (või enda arvates poliitikuid) kui oleksin näha tahtnud. Ja väga vähe selliseid, kes valedetektori all lauset "Rahvas on loll ja närigu muru" tõeseks ei peaks tunnistama. Levib nagu mingi veider tõbi.

Teisest kyljest - ajalugu on hiiglaslik andmemassiiv tõestuseks seisukohale, et inimesed ei ole eriti arukad.
Arva siis midagi, eks ole.

Väikesed jaburad kingitused

Kes ei igatseks endale väikest punase kikkhabemega nuku-Leninit?

Ah et armastad hoopis teatrit? Võta siis Shakespeare!
Teadmishimulistele sobib Einstein, kunstisõpradele Warhol, Dali või Frida Kahlo.
Kirjandushuvilist rõõmustab kindlasti Joyce, feministi aga Virginia Woolf.



Kõik toredast veebipoest Jailbreak Toys.

Jõuluaeg on kyll möödas, aga eks tähtpäevi ole igasuguseid.

Tulevad inimesed ikka veidrate asjade peale.

See on metafoor, eks ole

Et eelmine, võib-olla mõne jaoks liig valuline sissekanne maha matta, pakun leevendust muusikalise vahepalaga.

Eestis on ka poliitilist muusikat tehtud, aga see on enamasti ysna hambutu ja tatine. Olgu siin yks parem näide: Roy Zimmerman, "It's a metaphor, OK?" plaadilt "Homeland".



Leitud Pharyngula juurest. Aitäh.

Lahendagem ajakirjanduseetika kitsaskohad!

Yhes anonyymseks jääda soovivas veebifoorumis kisuvad toimetajad ja reklaamimyyjad teineteistel kõrvu ja karvu peast. Kuidas jõuda selleni, et reklaamiosakonnast ei helistataks iial yhelegi toimetajale soovitusega "kirjuta sellest firmast, see on põnev" (ja myyb reklaami) ega yhelegi firmajuhile soovitusega "reklaami meil, näed, kui ilus lugu meil sust ilmus"?

Kõik tahaksid ju olla puhtad, eetilised ning ryvetamata. Aga siis juhtuvad igasugused inetud lood. Kuidagi ebamugav.

Mulle tuli kyll paar mõtet pähe, mis aitaks astuda pika sammu lahenduse poole.

1. Varjestada sisutootjad reklaamiosakonna eest. Mitte reeta neile toimetajate ja autorite nimesid, telefone, meiliaadresse.
2. Saata järgmiste väljaannete teemad anonyymseis, sõrmejälgedeta ymbrikes.
3. Ehitada reklaamimyyjatele sööklasse eraldi sissepääs ja tõmmata neile ettenähtud laudade ymber politseilint.
4. Teha reklaamirahvale silmatorkav vormirõivas, näiteks erekollane ja triipudega. Või vähemalt kohustada neid kandma selgeid eraldusmärke. Kollane viisnurk sobiks hästi, see on kaugelt nähtav ja äratuntav.

Ei mingeid ebamugavusi. Just business.
Õpime ajaloost.


P.S. Ma tunnen ysna mitut ajakirjanikku, kes blogivad. Tean ka blogivaid reklamiste, aga ei tunne yhtki isiklikult. Miks? Kastisysteem meid ei lahuta, ma pole ju (veel) päris ajakirjanik. Rohkem mulatt kui neeger. Kas nad ei julge? Või ehk siiski blogivad, ainult ei ytle?

Kui oled reklaamirahva seast ja tunned mind isiklikult, ole hea ja ytle. Tahan lihtsalt teada. Pealegi on anonyymsus garanteeritud: olen mitte yksnes uudishimulik, vaid ka hajameelne.

Metsalise kindlustus

"If maksis eelmisel aastal 666 miljoni eest hüvitisi."

Ökoloogilisest realismist

Hanrahan jagab inimesed neljaks nende vaate järgi kliimamuutustele: eufoorikud, hüsteerikud, naiivikud ning realistid.

Lisan sellele jaotusele metodoloogilise täpsustuse: olen ysna mitmekesistes kontekstides märganud, et inimesed nimetavad realistideks tavaliselt neid, kes mõtlevad nii, nagu nad ise.

Nõuab ysna suurt julgust ytelda: ei, mina ei ole realist.
Ei mõtlegi.
Phäh.

Rahvusvaheline ökoterror

Eelmise aasta viimases Vikerkaares räägib Maurice Bloch oma intervjuus muuhulgas nii:

Madagaskari-taolistes kohtades on nüüd arenguekspertide asemele asunud looduskaitsjad, kellel on tohutu võim. Neid motiveerivad üldised ideoloogiad vihmametsade ja ohustatud liikide kaitsmisest, mis näib ju üldiselt hea idee. Tegelikult tähendab see aga, et Madagaskari-taolised paigad muudetakse hiigelsuurteks looduskaitsealadeks. Kogu riik tahetakse muuta rahvuspargiks. Ja looduskaitsjatel on selleks piisavalt võimu, sest riigid nagu Madagaskar on Euroopa ja Põhja-Ameerika maadele väga palju võlgu. Niisiis tegeldakse loodungi all "loodus võlgade vastu" omalaadse väljapressimisega: kui te rajate rohkem looduskaitsealasid, siis teie võlg kustutatakse. Madagaskari valitsus ei saa sellisest pakkumisest keelduda. Valitsusametnikud ja linnaeliit rajavad rõõmuga nii palju looduskaitsealasid, kui võõramaalased tahavad, sest looduskaitsealad toovad riiki eksperte ja eksperdid toovad raha jne.

Kuid kohalikele maainimestele, kes sellest rahast osa ei saa, tähendavad looduspargid seda, et nende maa võetakse neilt ära. Nad ei tohi enam oma maad harida. Kohalikud ütlevad kaunis täpselt, et "maa on läinud ameeriklastele". Külaelanikud näevad oma põldu teispool tara ja oma põllule minnes saavad nad trahvi või pannakse nad vangi, samal ajal kui Ameerika või Euroopa loodusteadlased jalutavad seal nende nähes ringi. See on kohutav olukord.

Madagaskaril töötavad antropoloogid on väga selgelt hukka mõistnud selle, mida seal ökoloogia nimel tehakse. Aga väljaspool antropoloogide kogukonda ei võeta neid kuulda selle pärast, et ökodiskursuse propageerijatel on võimu ja nad on oma õiguses väga kindlad.

Tahaks mõne ökoloogi kommentaari kuulda.

Mõnd meedialahingut ei saagi võita

Raamatuga "No Logo" tuntuks saanud Naomi Kleinil on Päevalehes huvitav jutt. Tema arvates ei piisa kliimamuutuste vastu võitlemiseks isereguleeruvale turumehhanismile lootmisest.

Üks võimalus on edendada poliitikaid ja tehnoloogiaid, mis päästaksid meid sellest katastroofikursist. Ja teine võimalus on arendada hoopis poliitikaid ja tehnoloogiaid, et kaitsta end nende eest, kelle oleme ressursisõdade ja kliimamuutustega raevu ajanud, kaitstes end seega kilbiga nii sõja kui ka kliimamuutuste mõjude eest.

Minu arust jääb tema seletus aga poolikuks selle koha pealt, miks mõni turuosaline panustab kliimamuutuste vastu võitlemisele, mõni hoopis relvadele ja turvasysteemidele.

Loogika on lihtne. Kliimamuutuste vastu võitlejad (kes investeerivad rohelisse energiasse jms) usuvad, et me suudame muutusi pidurdada, kui mitte isegi peatada. Teise seltskonna meelst on aga lahing kaotatud. Tulevik on paratamatult tume ning kyberpungimaailm oma suletud ja valvatud eeslinnadega kesk megalinnade getorajoone ja laatatud maad tuleb sõltumatult meie ponnistustest. Seepärast panustavad nad ellujäämisele selles maailmas. Nii nagu tsivilisatsiooni huku ja feodalismi või anarhia ennustajad koguvad kulda, soola ja seepi, kaevavad varjendeid ning harjutavad ratsutamist ja kaikavõitlust (sest kauaks neid padruneid ikka jätkub, kui uusi teha ei osata).

Kõigil oma loogika. Ja eks Ragnarökiks valmistujate aina kasvavas hulgas on teatud mõttes syydi ka kliimamuutustest rääkijad ning nende juttu levitav meedia. Yhest kyljest on inimeste teadvusse murdmiseks tihti tõepoolest vaja kasutada apokalyptilist retoorikat, teisalt aga veenab see paljusid tõesti vältimatus hukus ning kogu tegutsemise mõttetuses. Äärmuslikumad vastavalt meelelaadile joovad ja söövad nii hästi kui oskavad või hakkavad, valge lina ymber, surnuaia poole roomama.

Kolmandast kyljest vaadates on kliimamuutuste võitlusse juba sisse kirjutatud, et kõige suurema tõenäosusega rabelevad yhed end selle nimel siniseks, teised aga jäävadki neid rõemsasti mõnitama. Kui muutust ei tule, saavad kliimamuutuste eitajad igal juhul ytelda, et neil oli õigus - sõltumata sellest, kas seda ei pidanudki tulema või see hoiti ära ränkade jõupingutustega. Kui tuleb, pole millegi yle arutlejaid niikuinii eriti palju. Ja siis hakatakse ikkagi ytlema, et rabelemisel polnud mõtet, sest näete, ei aidanud ju. Mine võta pärast kinni, kas pingutati vähe või oleks selleta veel hullemini läinud. Kes seda ikka teab.

Kust Super Mario oma nime sai?

Suurem jagu netiga kokku puutunud rahvast teab arvutimängudest pärit mehikest nimega Mario. Nokamyts ja punased tunked, nina all vuntsid - oletatavasti tyypiline itaalia torumees. Aga miks ikkagi Mario?

Kurjad keeled räägivad, et kord aegade alguses istunud Nintendo Ameerika haru yhel koosolekul ja arutlenud, mis nimi panna ootamatult popiks osutunud mängu Donkey Kong kangelasele. Järsku kargas sisse majaperemees ja hakkas hilinenud yyri nõudma. Yyrist vaikib ajalugu, ent pärast olla keegi avastanud ootamatu sarnasuse mängus ringi hyppava itaalia päritolu torumehe ning majaomaniku Mario Segali vahel. Mõeldud-tehtud ning miljonite lemmik ristitigi Marioks.

Vähem klatšimaiguline ylevaade on Wikipedias.

Tase me, bro!

Irve juba kiitis, aga ma kiidan ka: Sinfest.

Kui keegi ei tea, millest jutt, siis selgitus on Wikipedias.

Kymmet sorti pappi

Loen Ragn-Sellsi kodulehelt leitud Exceli-tabelit, mis õpetab sortima koduseid jäätmeid.

Papist munarest on biojääde.
Papist taldrik on olmejääde.
Papist piima- või veinipakk on pakend.

Mingil juhul ei tohi neid aga segi ajada ega panna paberi- ja papikonteinerisse, kuhu kuuluvad näiteks papist tordikarp ning papptoru kempsupaberi rulli seest.

Jõulukuuske ei tohi aga panna mitte kuhugi mujale kui kompostrisse. Ilma kompostrita ärge parem yldse kuuske majja tooge.

Kellelegi tegi selle tabeli koostamine palju nalja - või on ta lootusetult juhm ja huumorimeeleta inimene, keda yhelgi juhul ei tohiks teiste elu korraldama lasta.

Minge te, mehed, ka õige...

Päevapudemed

Vahel rikub pisike ja totter asi märksa rohkem tuju kui miski suur ja oluline. Lähed sööma ja poetad toidusappa minnes ajalehe kohvikulauale, märgiks: see on sinu koht. Tagasi tulles avastad, et keegi on juba selle kõrvale istunud. Tahad siis oma lehte võtta, kodanik mölakas pistab aga pröökama, et see on tema oma, ise tõi kaasa. Tore. Ja kuhu siis minu leht jäi? Laual vedelev on veel täpselt samast kohast lahti ka, kust ise jätsid. Peksa sellistele, jorrr.


***

Tiritamm kapituleerus tolkinistide ees ja muutis Bilbo Paunaste tagasi Bagginsiks. Ei tea, kust neil vahepeal see loll mõte tuli; Eragonist ju Arteid või Hamletist Kylakest ei tehta. Jääb ainult oodata, millal Maire Aunastest saab Maire Aggins.

***

Lootsin loo eile ära lõpetada, aga koju jõudes olin surnud. Võhma ei ole enam.

Yhes listis kiidetakse mahetootmist ja unistatakse ajast, mil kogu Eesti põllundus sellele yle läheb. Ainult et yks räägib, kuidas mahedaks saab ka nii hakata, et hind ei tõuse. Teine, et mahedalt toodad kyll vähem, ent see-eest saab kogu toodangu palju kallimalt Euroopasse maha myya. Vahva ja tore, kuid kõike seda ju korraga ei saa!

Maheduse vastu pole mul midagi, igati kena asi. Aga kui minu rahakott hinnatõusule ka vastu peab, siis nii palju ma ikka ymberringi toimuvast tean, et kõik seda sugugi samahästi ei talu. Kui kampaaniaga suudetaksegi põllumajandus myrinaga ära mahestada, kas Eesti tootjad myyvad siis oma kauba põhiliselt väljamaale ja eestlane hakkab rohkem riisi sööma?

Arvestades inflatsiooni, tarbijahinnaindeksi tõusu ning toidu ja biokytuste konkureerimisega samale põllumaale (millest ajakirjanduses juba väike paanika on tõusnud), see plaan kyll populaarseks ei saa. Kui keegi selle mingi imega läbi surubki, hakatakse mahestajaid tõenäoliselt "mahejätisteks" kutsuma.

Oleks armas, kui roheliste tehnokraatlik tiib vahel ka tarbija peale mõtleks. Eriti selle tarbija peale, kes saab vähem palka kui nemad. Samas - tehnokraatidelt empaatiat oodata on ka kuidagi... totter.

Mõis jagab laskmata Karu nahka

Kes ei teadnud, et Jyri Mõis on loll, tõstku käsi.

Aitäh. Ei olnud eriti palju jäsemeid. Teie kaks tagumises nurgas, võite käed alla lasta.

Rääkis ta Tallinna linnapeana või ka hiljem mida tahes, täna Mõis igatahes yletas ennast.

Armin Karu tytre röövimiskatset kommenteerides kuulutas kivipallur Jyrka: kes ise seiklusi ei otsi, sellega midagi säärast nagu tytre röövimine ei juhtu ka.

Ehk siis: paras! Said nyyd! Istu parem kodus koti peal nagu mina.

Kui keegi peaks kunagi Mõisa auto varastama, rahakoti näppama või talle pimedas peksa andma, kas ta ka siis leiab, et on ise syydi?

Tõeline empaatiapärl.

Tap-tap-tap, härra Hani, nagu kirjutati kunagi Miki-Hiire koomiksis. Ootame nyyd, millal toob Mõis Eestisse esimese Darwini auhinna. Praeguse järgi hinnates ei lähegi kaua, kuni lollus talle endale letaalseks muutub.


P.S. Nende äraneetud kaakide pärast pidin ma täna uue juhtkirja kirjutama ja jäin rongist maha. Mõisaga yhte kongi tuleks nad panna, et kurat neid kõiki võtaks. Ja enne mitte välja lasta, kui Mõisa nõmedus nad mõlemad enesetapule ajab. Kyll nad siis kahetsevad. Grrrrrr. Raisk.

Kaardid metroos ja poliitikas

"When he had first arrived, he had found London huge, odd, fundamentally incomprehensible, with only the Tube map, that elegant multicoloured topographical display of Underground railway lines and stations, giving it any semblance of order. Gradually he realized that the Tube map was a handy fiction that made life easier, but bore no resemblance to the reality of the shape of the city above: like belonging to a political party, he thought once, proudly, and then, having tried to explain the resemblance between the Tube map and politics, at a party, to a cluster of bewildered strangers, he had decided in the future to leave political comment to others."

Neil Gaiman, "Neverwhere"

Minu arust suurepärane võrdlus.

Avalik ja õiguslik

Yhe tundmatuks jääda sooviva MTY listis tekkis hiljuti arutelu: kas mingid dokumendid tuleks avalikustada või piisab sellest, et organisatsioonis on revisjonitoimkond? Kui kõiki pabereid uurivad niigi asjakohased isikud, kas ei võikski seda nende hooleks jätta? Igasugused jamad on ju asjapulkade vastutada ning lihtinimesed ei pea millegi pärast muretsema.

Paraku pole asi nii lihtne - just nagu enamik maailma asju. Et ma ei peaks kõike mitu korda selgitama, kirjutan parem siia.


***

Inimesed arvavad vahel, et kui on revisjonitoimkond, siis pole avalikustamist vaja. Aga revisjonil on omad eripärad.

Esiteks, revisjon tegeleb kontrollimisega, kas kõik vastab seadusele, põhikirjale, eeskirjale ja muule säärasele.

Iga juhtkond töötab teatud määral blankoveksliga. Kõike ei saa ette näha ja reguleerida. Mis pole aga keelatud, on lubatud.

Näide.
Oletame, et hypoteetiline juhatuseliige Albert Kägu ostab 16 000 krooni eest 10 kuldsulepead. Kui kellelgi tekib kysimusi, vastab ta, et need läksid tänuks MTY sponsoritele.

Kas revisjonil on sellega midagi peale hakata? Ei ole - sõltumata sellest, kas niisugune kulutus mõnele revisjonistile isiklikult meeldib või ei. Kui juhatuse liikmel on õigus niisugusi väljaminekuid teha ning puudub kohustus neid kuidagi dokumenteerida, ei pea kuskil olema isegi nimekirja, kes olid need kymme tänatud sponsorit või kuidas nad välja valiti. Kui sulepäid ei ole, järelikult on nad ära kingitud. Ja kõik.

Teiseks, revisjon tegeleb dokumentidega.

Ta saab tugineda ainult dokumenteeritud tõendusmaterjalile, mis tagab, et probleemile tähelepanu juhtimise korral ei ohverdata hoopis revidenti. Suulisest infost ja õigeaegselt kadunud dokumentidest pole abi.

Näide.
Kujutleme, et väljamõeldud juhatuseliige Joosep Siga kuulutab, et organisatsiooni arvele laekunud raha on antud talle isiklikult. Seepärast võib ta seda kulutada oma äranägemise järgi. Kui ta pole kohtulikult karistatud või muul viisil ise oma usaldusväärsust kahtluse alla seadnud, pole teistel juhatuse liikmetel loomulikult alust teda mitte uskuda. Kujutleme ka, et hiljem vestleb keegi annetuse tegijaga ning too ytleb, et ei tea Joosep Sea väitest midagi - raha on antud kogu yhise ettevõtmise tarbeks.

Kas see puudutab kuidagi revisjoni? Ei puuduta. Yhest kyljest on tegemist pelga folklooriga - vestlus ei ole dokument ning kui kysimus ka avalikkuse ette jõuab, võib alati väita, et see on laim. Pealegi ei ole sponsor tõenäoliselt huvitatud aja raiskamisest kellegi jagelustele ning ei kommenteeri asja kuidagi. Teisest kyljest ei keela seadus ega põhikiri valetamist. Juriidiliselt on kõik korrektne.


***

Aeg-ajalt ei asenda revideerimine avalikustamist, nii nagu kohtusysteem ei asenda ajakirjandust. Jah, mõnikord tullakse virisema, et ajakirjandus mõistab syytuid inimesi syydi. Alles hiljuti vingus Savisaar pressikonverentsil, et ei taha yldse ajakirjandusega suhelda. Igati mõistetav - hoolimata ähvardustest laimu eest kohtusse kaevata julgeb enamik lehti aeg-ajalt hylge möla mitte kuulata ning ytelda, et pätt on pätt ja kaabakas on kaabakas sõltumata sellest, kas nad tehnilistel põhjustel kohtust pääsesid või ei.

Kõikvõimalikud revisjonid, auditid ja kontrollid saavad vaid kontrollida dokumenteeritud tegude vastavust fikseeritud reeglitele. Avalikustamine annab aga inimestele võimaluse väljendada valimistel oma arvamust nende suhtes, kes on piisavalt kavalad, et seaduste vahelt läbi pugedes karistamatult sigatseda.

Kui piisavalt paljudel on ka siis ykskõik - nagu näiteks enamikul tallinlastest -, on nad oma valitsejaid väärt.


P.S. Tegelikult askeldasin terve päeva hoopis suviste reisipiltide kallal. Kui mõne õhtu veel neile kulutan, saan ehk kunagi oma reisikirja valmis. Ehkki kuhu ma selle siis panen, ei tea.

Mälu hajub: anatoomiline detail

Protsessis vesteldi mõne päeva eest veristest piltidest lehes ja ajakirjanduslikust jõhkrusest.

Yks asjaosalisi viitas 1997. aastal Ekspressis ilmunud Tiit Hennoste artiklile "Laibamyyjate vastu". Tsitaat, arvatavasti ebatäpne, oli selline: "...eetilised lehed avaldavad verepilte vaid juhul, kui fotol on sündmused, mille sotsiaalne (rõhutan, sotsiaalne) ja ajalooline väärtus on nii suur, et neid tuleb dokumenteerida, et pildist saadav šokk oleks õigustatud."

Tekitas huvi. Otsisin netist artiklit. Tutkit. Oli ainult pisut Ekspressis ilmunud vastukaja, seegi yhes Ylikooli andmebaasis ning inimvaenulikus html-formaadis.

Ma ei tea, miks Eesti lehed, ykski riiklik asutus ega vabatahtlik yhendus ei vaevu säilitama Eesti ajakirjandust internetis. (Kirjandust muidugi samuti mitte, aga see on teine teema.) Iga aastaga pöördub aina enam inimesi mingi teema kohta infot otsides internetti, mitte ei vantsi raamatukokku, et asuda seal hea õnne peale aastakymnete kõrgust lehevirna lappama. Aina enamate jaoks on tähtsaimad igapäevased töövahendid on Google ja Wikipedia, mitte Eesti Entsyklopeedia ammugi aegunud köiterida ja riiulitäis hädiseid sõnastikke. Kas sellest on tõesti nii raske aru saada?

Nii nagu ilu- ja ajalookirjandus, on ka ajalehed osa meie avalikust mälust. Kahjuks on see mälu ysna lyhike. Kymne aasta tagune minevik vajub juba me alateadvusse.

Olen tegelnud aastaid minevikuga, mis ulatub nelja-viie tuhande aasta taha, aeg-ajalt pyydnud saada aimu ka vanemast. Vabatahtlik mälukaotus, enese juhmistamine ärritab mind. Ma saan aru selle toimemehhanismidest ja motiividest, ent mul pole vähimatki kavatsust sellesse mõistvalt suhtuda. Mis kuradi pärast ma peakski?

Alustada tuleb ikka pisiasjadest. Lõikasin kaks leitud artiklit loetavasse formaati ja riputan nad siia lõppu. Ehk kulub kellelegi praeguse laibafotodiskussiooni juurde taustamaterjaliks ära. Kui me ei mäleta, mida me varem rääkinud oleme, jäämegi samu asju ringiratast kordama. Yleyldine skleroos. Ja kõik anekdoodid on alati uued...


***

TV 3 filmib laipu andumusega

Tarmo Vahter

Samal teemal
"Vägivalla ihupiltnik" (EE 11. aprill) "Laibamüüjate vastu" (EE 18. aprill) "Tallinna kriminalist süüdistab ajakirjanikke jälgede rikkumises" (EE 18. aprill)

"Kas tõesti lööb mõne joodikuraipe surm ühiskonnas rohkem laineid kui Tiit Vähi korteriafäär?!" TV 3 politseisaate toimetaja Ain Allas on hämmelduses oma töö üle puhkenud diskussioonist. Miljonär Tiiu Silvese endine ja Valvekoondise tänane müügiosakonna juhataja teenib leivalisa õnnetult surma saanud inimeste näitamisega.

Igaks saateks politseireporterite keeles "tipplugusid" (värskeid laipu ja valerahategijaid) ei jätku. Läinud neljapäeval näitas Politseinädal Allase intervjuud välimuse järgi Dante põrgust pärit alkohoolikuga. Kaks korda ilmusid suures plaanis ekraanile naisterahvaks osutunud inimvare verised igemed.

"Vaatasin, et issand kui huvitav!" on "Politseinädala" autojuht-operaator-toimetaja Peeter Võsa tulemusega rahul. Kui prügiinimene suitsu tõmbas, oli noormees juba võtteks valmis. "Suitsu küljes oli ila!"

"Verised kaadrid hoiatavad noori"

Politseireporterid on ärritunud Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõu Tiit Hennoste protestist veriste piltide avaldamise vastu. "Me lihtsalt näitame, kuidas inimesed elavad. Midagi erilist me ei taotle. Mida rahvas nõuab, seda peab ta saama," ütleb Peeter Võsa.

Kalle Mihkels on kajastanud televisioonis kuritegevust 23 aastat. "Poolt ja vastu" toimetaja oli ta 17 aastat, seejärel tegi ta saadet 01 02 03. Nüüd müüb päeval Škodasid ja otsib harjumusest õhtuses Tallinnas materjali "Politseinädala" jaoks.

Ta usub, et veriste kaadrite näitamises on õpetlik iva: "Steven Seagal kakleb oma filmides hirmsat moodi. Pärast on tal suunurgas ainult üks verepiisk. Elus on asi palju hullem. Võib-olla hoiab meie saadete vaatamine noori vägivallast tagasi."

Mihkelsile on eredalt mällu sööbinud tema kaameramehe töö Põhja-Eesti Panga osakonnajuhataja mõrvakohal. "Operaator filmis, kuidas kiirabiarst avas surnu silma. See kaader näitas, kui kole on surm. Sellise plaani saab operaator kord elus."

Mihkels möönab, et tapetu omastele see ilmselt ei meeldinud. Samas on mõnede hukkunute sugulased politseisaates näidatud kaadreid koduvideoteegi jaoks ümber võtnud: "Need on ju omamoodi matusefotod, ainult ilustamata."

Kalle Mihkelsi eetikakoodeks

Vastuseks Tiit Hennoste kriitikale loeb Kalle Mihkels üles oma reeglid.

"Kannatava inimese suhtes olen pieteeditundeline. Kui Meelis Laod möödunud aastal tulistati, katsime eetrisse läinud klipis tema näo kinni. Lao väike poeg nägi seda vaadet ja küsis, miks sel onul nii valus on. Ta ei saanud aru, et see on tema isa."

Mihkels ei tee ilma inimese loata ühtegi intervjuud. "Filmida võib siis, kui inimene ei ütle operaatorile "ei". Nõukogude ajal öeldi mulle, et üks mees ei taha minuga rääkida, aga me sunnime teda. Mina polnud nõus. Selles ametis saab pidada vastu ainult raudse aususega."

Kui vanglast vabanenud mehed Mihkelsile tänaval vastu juhtuvad, annavad nad talle terekäe.

"Ma ei lähe sündmuskohale politsei loata. Ma ei filmi vägistamise ohvreid.
Ealeski ei näita ma laste laipu, kuigi selleks oli võimalus nii Pala bussiõnnetuse kui mõne tulekahju puhul.
Scooteri kontserdilt politseisse viidud purjus noortel katsime peale näo kinni ka ülakeha. Et neid riiete järgi ära ei tuntaks," ütleb Mihkels.

Tema kolleegid pole nii rangete tõekspidamistega. Eelmisel nädalal näitasid nad televaatajale, kuidas narkouimas vene poiss asfaldile oksendas.

Kuritegevuse langus raskendab tööd

Kalle Mihkels oleks huvitatud lisaks politseikroonikale uuriva ajakirjanduse tegemisest: "See nõuab aga palju aega ja raha."

1993. aastal sai juba ühe-kahe õhtuga saatetäie materjali. Praegu tuleb TV 3 politseireporteritel iga öö väljas olla, et nädalas 2 x 30 minutit kokku saada. Kuritegevus on vähenenud ja saadete tegemine keerulisemaks muutunud.

Kodus telekat vaadates keerab Mihkels tihti pildi CNNi pealt ära. Ta ei kannata vaadata, kuidas kärbsed söövad vigaseid Somaalia lapsi. "Mul on madal valulävi."

Veel kord laibamüüjatest
Tiit Hennoste
Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõud

Samal teemal
"Vägivalla ihupiltnik" (EE 11. aprill) "Laibamüüjate vastu" (EE 18. aprill) "Tallinna kriminalist süüdistab ajakirjanikke jälgede rikkumises" (EE 18. aprill) "TV 3 filmib laipu andumusega" (EE 25. aprill)

Tõeks osutusid mu kõige hullemad ootused.

Esiteks. Loole järgnes peaaegu täielik vaikus. Mõned telefonikõned tuttavatelt toimetajatelt küll. Lisaks eraviisil minuni jõudnud teated mõnest inimesest, kes kuskil seltskonnas kas poolt või vastu sõna võtnud. Mingi tühine laibapilt selle taustal, kui riigi juhtkond mässib ennast järjest tihedamasse korruptsioonivõrku, on ilmselt nii tühine asi, et ei tasuks mainimistki. Mõned vastused siiski eelmises Ekspressis olid. Ja need omakorda tekitasid minus küsimusi.

Esiteks, kas saab kuritegevuse vastu, kui seda rohkem näidata? Ei saa. Kas antakse rohkem raha kuritegevuse vastu võitlemiseks, kui kuritegusid rohkem näidata? Ei. Kuritegevuse vastu võitlemine ja selleks raha hankimine käib demokraatlikus riigis teistmoodi. Ja jääbki käima.
Näiteks käib see läbi kooli ja kasvatuse. Just seal kasvatatakse inimesesse seaduskuulekus, mis ei luba tal ka kurjategijana üle teatud piiride minna. Ja siit pole mul vist vaja kaugele arutada õpetajate palkade jms poole. Riik soosib otseselt ja selgelt just sealtkaudu kuritegevuse ja jõhkruse kasvu. Ja teeb seda teadlikult, ja juba mitu aastat.

Teine probleem. Pea kõik väidavad, et laibad müüvad küll (Küllike Rooväli: praktikas nõutakse piltnikult ikka vaid verd. Toomas Lepp: inimestel on soov verd näha. Peeter Võsa: Mida rahvas nõuab, seda peab ta ka saama).

Aga mitte see pole keskne. Keskne on eetiline küsimus, kas on lubatud müüa kõike ja hankida raha igasuguste võtetega. Keskne on küsimus isikuvabadustest ja õigustest inimestel, kel on õnn nendele piltidele jääda.

Ja veel, Toomas Lepp teatab, et tema ise neid õudusi vaadata ei taha.

Kas sellest peab järeldama, et Toomas Lepp ei olegi inimene, vaid poolingel, kes on maa peale saadetud inimeste esmaseid vajadusi rahuldama? See eneste ja teiste vastandus ajab öökima. Ja näitab tegelikult just sedasama, mida ma väitsin: raha! andke raha!

Eriti huvitav on Kalle Mihkelsi vastuste rida. Praktiliselt kõigi tema eetikareeglitega saab ainult nõus olla.

Ainus küsimus jääb, miks telesaated siis neid reegleid tavaliselt ei järgi. Ja kui Mihkels ise järgib, siis miks teised seda ei tee? Miks teles pole kõigile kehtestatud ühiseid eetikareegleid. Igas korralikus lehes ja telejaamas mujal maailmas on need olemas, ja just selliste probleemide lahendamiseks.

Aga see selleks. Selle otsa põrutab Mihkels järsku hoopis teisest rauast. Ta räägib, kuidas operaator filmis kaadrit, kus arst avab surnu silmi ja teatab siis järsku: sellise kaadri saab operaator vaid kord elus.

Nii Võsa kui Mihkels peaksid ilmselt olema üliõnnelikud sel juhul, kui keegi näiteks neile rautatud kontsaga näkku lööb ja keegi kolmas selle koos laialipritsivate hammaste ja ajuga üles võtab ning siis eesti rahvale näitab. Sest teist korda sellist kaadrit ei saa.
Teist korda saab ainult kaadri nende laipadest, mille võiks siis sugulastele saata, koduvideoteegi jaoks. Ikkagi omamoodi matusefoto. (Seda müügiideed tasuks ju kaaluda. Oleks võimas teenus.)

P.S. Mitte sõnagi pole ma kuulnud ega lugenud sellelt organilt, kes nimetab ennast Avaliku Sõna Nõukoguks. Mulle on jäänud arusaamine, et just see organ on kutsutud ja seatud ajakirjanduse eetikaküsimustega tegelema. Aga ilmselt ma eksisin.

Autoriõigused kuuluvad, mõistagi Eesti Ekspressile ja autoritele või kellele iganes.

Tänane koomiksitsitaat

Lucifer, 47:12

"--so much shit is gonna hit, it'll have to be continued on the next fan."

Revolutsioon sööb oma lapsed...

...sest vaid lapsed korraldavad revolutsioone.

Hanrahani juures jätkatakse Väikese Nõia juures alanud väitlust. Alustati kanntatustest, jõuti lauakommete, kultuuri ja eneseväärikuseni. Keegi tytarlaps kirjutab:

Aafrika näljahädalisi aitaks see, kui nad banaanide ja ananasside asemel näiteks vilja kasvataksid. Aga ei, eliidil on vaja Lääne-Euroopasse banaane ja ananasse müüa, siis nad teevad tohutud istandused. Lääne-Euroopa annab selle riigi vaestele toiduabi, et nad päris nälga ei sureks:) Kui Aafrika näljahädalistel oleks enam eneseuhkust, siis nad kukutaksid sellise eliidi, eksole.

Tuli meelde, kuidas mõne aja eest Vene 1917. aasta syndmusi ja neile järgnevat Wikipedias lappasin ja yht-teist põgusalt ka del.icio.use linkidesse kaardistasin. Ysna masendav tegevus. Eriti, kui võrrelda mulle omal ajal koolis õpetatud ajalooga - mida nyyd on paraku juba ysna raske leida. Eesti Töörahva Kommuuni artikli juures Wikipedias on joonistatud täiesti totrate kirjavigadega lipp. Mälu kaob rutem kui me keegi arvatagi oskaks.

Tuli meelde ka Strugatskite suurepärane selleteemaline raamat "Raske on olla jumal".

Inimesed ei muutu naljalt targemaks. Sajast eliidi kukutamisest 99 korral saab kukutajatest ysna ruttu uus eliit. Yhel korral on kukutajad aeglase mõtlemisega ja keegi tõmbab neil naha yle kõrvade.

Revolutsioonide kirjeldusi ei tohiks lõpetada nende võidu hetkel: "...and they lived happily ever after."

Ja seda räägin mina, juba loomu poolest mässaja, vastuvaidleja ja kukutaja. Hmh! Pole paremat irooniat kui eneseiroonia.

Eesti raamatu hädaorg

Väikese nõia juures on märul lahti. Kas raamat peab olema odav või kallis, ilus või kole, paks või kõhn, eesti- või võõrakeelne? Ei viitsinud seal kommenteerida, panen oma mõtted ja sõimu parem siia.

Eks kõik need asjad ole mitme otsaga.

Tegin just yhe Päevalehe raamatu lahti ja hakkasin otsast lugema. 1933. aastal ilmunud tõlkeid on igasuguseid, aga mitte kõik neist ei kannata ilma toimetamata uuesti välja anda. Ja minu poolest võib see raamat ka viis krooni rohkem maksta, kui ta selle eest toimetatud saab - rohkem kui viiekas eksemplari pealt ei täi ykski kirjastus niikuinii keeletoimetajale maksta.

Sama käib kujunduse kohta. Tipptegijate hindu ei oska ytelda, aga raamatule viisaka väljanägemise joonistamine ta hinda kyll oluliselt ei tõsta. Enamik kirjastajaid, kes raamatut kujundada ei täi, pyyavad ka kõik muud tööd iseoma suguseltsiga ära teha. Mis see toimetamine siis ära ei ole? Emakeele hinne oli kolm, sellest peaks jaguma kyll ja veel. Ja kui joonistada ei oska, teeme kaanele kriipsujuku.

Olen jah vana, paks ja laisk, aga töö võiks teha hästi või tegemata jätta. Ja tänapäeval on igasugu lahendusi, mis võimaldavad raamatu omahinda mõistlikuna hoida. Print-on-demand näiteks.

Samas on selge, et masstiraažis tuleb tykihind odavam ja inglis-, vene- või isegi kreekakeelse turu mõistes massi ei tule Eestis kunagi. Suure turu õnnistus ja needus: tee ykskõik kui vilets raamat, aga kui sa seda igas Venemaa linnas ka kolm tykki maha myyd, oled ikka rikkam kui Eesti klassik.

Mis puutub suurte keelte rõõmu teha alguses kõvade ja seejärel pehmete kaantega trykk, siis kuni Eesti trykikojad hinnapoliitikat oluliselt ei muuda, ei tule ka selle kombe ylevõtmine kõne alla. Nii väikestes tiraažides ei tasu lihtsalt ära. Sama käib kordustrykkide kohta: kirjastaja peab olema kindel, et kogu trykist lahti saab. Siin on kyll mõned erandid. Näiteks suudavad oma reklaamikanalitega kirjastused vahel maha myya isegi raamatu, mille vanemat trykki veel poest saada on. Keegi lihtsalt ei märka seda, kuni pasunaga kõrva ei karjuta. Ning Sallode ja Everite biograafiate majandustõusu aegseist myyginumbreist ei ole Eesti kirjastajad veel aru saanud. Aga need on tõesti erandid.

Eks tiraaž on ka yks asi, mis eestikeelsed tõlked kalliks teeb. Sinna otsa veel valgete inimeste mõõdus autoritasud (sest tõlkeraamatu autor elab enamasti mõnel kallimal maal) ning tõlkija palk. (Millega suur osa kirjastusi kyll nii häbemataselt koonerdab, et mina ei võta enam yhtki tõlketööd raha pärast ette - kui tõlkimise asemel päevad läbi õlut juua ja taara ära viia, on kah kuusissetulek suurem.) Enamasti tuleb odavam osta ingliskeelne raamat Ameerikast. Vahel olen mõne eestikeelse ka nimme ostnud, kui on väga hea tõlge. Aga ega eriti ei raatsi. Objektiivsed põhjused, mis parata.

Raamatute illustreeerimine on tõesti kallis. Ja ikkagi on mul kahju, et see kunst välja surema kipub. Ilusat ja hästi tehtud raamatut, millel on ees- ja järelsõnad, kenad pildid, hästi loetavad šriftid ja korralik materjal, on rõõm peos hoida. Siis võib neid riiulis kas või vähem olla. Ja ma ei hakka sellest yldse rääkimagi, et kolmsada aastat tehtud raamatud näevad praeguseks paremad välja kui saja aasta tagused ning nood omakorda paremad kui kymneaastased.

Omaette kysimus on see, et Eesti meediaruum on kah pisike. Väga mitut raamatut korraga reklaamida ei saa, siis ei kosta ykski välja. Nii elavadki kõige priskemini need kirjastused, kel on oma reklaamikanal - nagu ylalnimetatud EE, EPL ja ÄP. Ime, et Postimehel oma raamatusarja pole. Maalehel vähemalt on.

Teistpidi võttes ei raatsi suurem jagu kirjastajaid niikuinii reklaami alla raha panna. Kes peale eelnimetatute veel vähegi tõsiseltvõetavaid kampaaniaid teinud on? Tänapäev tuleb meelde, ehk on paar veel. Ja kõik. Ometi nõuab yhe raamatu sihtgrupini viimine vaid natuke nuputamist, aja- ja jõukulu. Ei ole selles nii keerulist midagi, tänapäeval on igasuguseid turundustrikke. Aga millegi uuega eksperimenteerida eriti ei juleta, kindlam on jätta oma kopikas välja käimata ka siis, kui see rubla sisse tooks. Vanal viisil saab ju ka - eriti praegu, kui rahval raha nagu muda.

Ja tõepoolest, kui edetabelites seilavad raamatud konfutsianistlikust filosoofiast, siis ei mõista inimesed oma rahaga midagi peale hakata. Alles mullu või tunamullu oli yks selline. Mina olen Hiina mõtteloo eksami ära teinud ja ikkagi ei mäleta selle nime; mida teeb sellega normaalne inime? Lööb naelaga seina, et oleks ilus vaadata. Noh, ehk on meil paar põlvkonda hiljem vähemalt trobikond haritud konfutsianiste.

Uus aasta viis ajakirjaniku laualt õlle

Logisin ennast korraks töökoha intranetti ja kohe vahtis vastu algava aasta esimene Suur Uudis: Leht on nimelt otsustanud, et rohkem keegi yhegi allika kulul kuhugi ei sõida. Varem olid tehno- ja autotoimetajatele teatud erandid lubatud, nyyd aga mõõdetakse kõigile syndsuse ja puhtuse nimel yhe puuga.

Intranetis läks kohe arutelu lahti: kui reisida ei toha ja lõunat välja teha ammugi, kas peaks siis ka saadetud kingipakid tagasi kupatama? Alles enne mu haiglasseminekut tuli börsitoimetusse EMT-lt jõulukorvike suurepärase juustuvaliku, kypsiste-pähklite ning hea punase veiniga. Kõik sumisesid ylemuse laua ymber kut mesilassylem. No aga kuhu see siis kõlbab? Ajakirjanik ep ole mitte mesimumm, et värvib endale kuldsed triibud kõhu peale ja võibki lillekeste vahel lennelda. Ei, neeger, sealhulgas ka leheneeger peab oma leiba palehigis teenima, nuuti ja kasteeti maitsta saama ning suhkruroopuhmaste varjus oma ahelaid kõlistama.

Mis sinna parata - et kõik oleks korras ja kunnaline, moodu- ja säädupärane, klapib börsirahvas aasta alguse puhul raha kokku ja läkitab EMT-le korvitäie Emmentali ning Põltsamaa Kuldset. Igayhelt võimete piires, eks ole. Ega me nyyd nii palju ka palka saa. Ja pered on ja koduloomad ja lastele ostetava banaani jaoks peab ka raha jätma.

Ja autotoimetaja kirjutab järgmise loo sellest, kuidas sõbralt laenatud 1986. aasta Ladaga sõita oli. Ma loeks kohe päris huviga.

Ei, õige otsus. Põhimõtteliselt. Ainult naljakas.