Mõnd meedialahingut ei saagi võita

Raamatuga "No Logo" tuntuks saanud Naomi Kleinil on Päevalehes huvitav jutt. Tema arvates ei piisa kliimamuutuste vastu võitlemiseks isereguleeruvale turumehhanismile lootmisest.

Üks võimalus on edendada poliitikaid ja tehnoloogiaid, mis päästaksid meid sellest katastroofikursist. Ja teine võimalus on arendada hoopis poliitikaid ja tehnoloogiaid, et kaitsta end nende eest, kelle oleme ressursisõdade ja kliimamuutustega raevu ajanud, kaitstes end seega kilbiga nii sõja kui ka kliimamuutuste mõjude eest.

Minu arust jääb tema seletus aga poolikuks selle koha pealt, miks mõni turuosaline panustab kliimamuutuste vastu võitlemisele, mõni hoopis relvadele ja turvasysteemidele.

Loogika on lihtne. Kliimamuutuste vastu võitlejad (kes investeerivad rohelisse energiasse jms) usuvad, et me suudame muutusi pidurdada, kui mitte isegi peatada. Teise seltskonna meelst on aga lahing kaotatud. Tulevik on paratamatult tume ning kyberpungimaailm oma suletud ja valvatud eeslinnadega kesk megalinnade getorajoone ja laatatud maad tuleb sõltumatult meie ponnistustest. Seepärast panustavad nad ellujäämisele selles maailmas. Nii nagu tsivilisatsiooni huku ja feodalismi või anarhia ennustajad koguvad kulda, soola ja seepi, kaevavad varjendeid ning harjutavad ratsutamist ja kaikavõitlust (sest kauaks neid padruneid ikka jätkub, kui uusi teha ei osata).

Kõigil oma loogika. Ja eks Ragnarökiks valmistujate aina kasvavas hulgas on teatud mõttes syydi ka kliimamuutustest rääkijad ning nende juttu levitav meedia. Yhest kyljest on inimeste teadvusse murdmiseks tihti tõepoolest vaja kasutada apokalyptilist retoorikat, teisalt aga veenab see paljusid tõesti vältimatus hukus ning kogu tegutsemise mõttetuses. Äärmuslikumad vastavalt meelelaadile joovad ja söövad nii hästi kui oskavad või hakkavad, valge lina ymber, surnuaia poole roomama.

Kolmandast kyljest vaadates on kliimamuutuste võitlusse juba sisse kirjutatud, et kõige suurema tõenäosusega rabelevad yhed end selle nimel siniseks, teised aga jäävadki neid rõemsasti mõnitama. Kui muutust ei tule, saavad kliimamuutuste eitajad igal juhul ytelda, et neil oli õigus - sõltumata sellest, kas seda ei pidanudki tulema või see hoiti ära ränkade jõupingutustega. Kui tuleb, pole millegi yle arutlejaid niikuinii eriti palju. Ja siis hakatakse ikkagi ytlema, et rabelemisel polnud mõtet, sest näete, ei aidanud ju. Mine võta pärast kinni, kas pingutati vähe või oleks selleta veel hullemini läinud. Kes seda ikka teab.