Lahendagem ajakirjanduseetika kitsaskohad!

Yhes anonyymseks jääda soovivas veebifoorumis kisuvad toimetajad ja reklaamimyyjad teineteistel kõrvu ja karvu peast. Kuidas jõuda selleni, et reklaamiosakonnast ei helistataks iial yhelegi toimetajale soovitusega "kirjuta sellest firmast, see on põnev" (ja myyb reklaami) ega yhelegi firmajuhile soovitusega "reklaami meil, näed, kui ilus lugu meil sust ilmus"?

Kõik tahaksid ju olla puhtad, eetilised ning ryvetamata. Aga siis juhtuvad igasugused inetud lood. Kuidagi ebamugav.

Mulle tuli kyll paar mõtet pähe, mis aitaks astuda pika sammu lahenduse poole.

1. Varjestada sisutootjad reklaamiosakonna eest. Mitte reeta neile toimetajate ja autorite nimesid, telefone, meiliaadresse.
2. Saata järgmiste väljaannete teemad anonyymseis, sõrmejälgedeta ymbrikes.
3. Ehitada reklaamimyyjatele sööklasse eraldi sissepääs ja tõmmata neile ettenähtud laudade ymber politseilint.
4. Teha reklaamirahvale silmatorkav vormirõivas, näiteks erekollane ja triipudega. Või vähemalt kohustada neid kandma selgeid eraldusmärke. Kollane viisnurk sobiks hästi, see on kaugelt nähtav ja äratuntav.

Ei mingeid ebamugavusi. Just business.
Õpime ajaloost.


P.S. Ma tunnen ysna mitut ajakirjanikku, kes blogivad. Tean ka blogivaid reklamiste, aga ei tunne yhtki isiklikult. Miks? Kastisysteem meid ei lahuta, ma pole ju (veel) päris ajakirjanik. Rohkem mulatt kui neeger. Kas nad ei julge? Või ehk siiski blogivad, ainult ei ytle?

Kui oled reklaamirahva seast ja tunned mind isiklikult, ole hea ja ytle. Tahan lihtsalt teada. Pealegi on anonyymsus garanteeritud: olen mitte yksnes uudishimulik, vaid ka hajameelne.