Revolutsioon sööb oma lapsed...

...sest vaid lapsed korraldavad revolutsioone.

Hanrahani juures jätkatakse Väikese Nõia juures alanud väitlust. Alustati kanntatustest, jõuti lauakommete, kultuuri ja eneseväärikuseni. Keegi tytarlaps kirjutab:

Aafrika näljahädalisi aitaks see, kui nad banaanide ja ananasside asemel näiteks vilja kasvataksid. Aga ei, eliidil on vaja Lääne-Euroopasse banaane ja ananasse müüa, siis nad teevad tohutud istandused. Lääne-Euroopa annab selle riigi vaestele toiduabi, et nad päris nälga ei sureks:) Kui Aafrika näljahädalistel oleks enam eneseuhkust, siis nad kukutaksid sellise eliidi, eksole.

Tuli meelde, kuidas mõne aja eest Vene 1917. aasta syndmusi ja neile järgnevat Wikipedias lappasin ja yht-teist põgusalt ka del.icio.use linkidesse kaardistasin. Ysna masendav tegevus. Eriti, kui võrrelda mulle omal ajal koolis õpetatud ajalooga - mida nyyd on paraku juba ysna raske leida. Eesti Töörahva Kommuuni artikli juures Wikipedias on joonistatud täiesti totrate kirjavigadega lipp. Mälu kaob rutem kui me keegi arvatagi oskaks.

Tuli meelde ka Strugatskite suurepärane selleteemaline raamat "Raske on olla jumal".

Inimesed ei muutu naljalt targemaks. Sajast eliidi kukutamisest 99 korral saab kukutajatest ysna ruttu uus eliit. Yhel korral on kukutajad aeglase mõtlemisega ja keegi tõmbab neil naha yle kõrvade.

Revolutsioonide kirjeldusi ei tohiks lõpetada nende võidu hetkel: "...and they lived happily ever after."

Ja seda räägin mina, juba loomu poolest mässaja, vastuvaidleja ja kukutaja. Hmh! Pole paremat irooniat kui eneseiroonia.