Mälu hajub: anatoomiline detail

Protsessis vesteldi mõne päeva eest veristest piltidest lehes ja ajakirjanduslikust jõhkrusest.

Yks asjaosalisi viitas 1997. aastal Ekspressis ilmunud Tiit Hennoste artiklile "Laibamyyjate vastu". Tsitaat, arvatavasti ebatäpne, oli selline: "...eetilised lehed avaldavad verepilte vaid juhul, kui fotol on sündmused, mille sotsiaalne (rõhutan, sotsiaalne) ja ajalooline väärtus on nii suur, et neid tuleb dokumenteerida, et pildist saadav šokk oleks õigustatud."

Tekitas huvi. Otsisin netist artiklit. Tutkit. Oli ainult pisut Ekspressis ilmunud vastukaja, seegi yhes Ylikooli andmebaasis ning inimvaenulikus html-formaadis.

Ma ei tea, miks Eesti lehed, ykski riiklik asutus ega vabatahtlik yhendus ei vaevu säilitama Eesti ajakirjandust internetis. (Kirjandust muidugi samuti mitte, aga see on teine teema.) Iga aastaga pöördub aina enam inimesi mingi teema kohta infot otsides internetti, mitte ei vantsi raamatukokku, et asuda seal hea õnne peale aastakymnete kõrgust lehevirna lappama. Aina enamate jaoks on tähtsaimad igapäevased töövahendid on Google ja Wikipedia, mitte Eesti Entsyklopeedia ammugi aegunud köiterida ja riiulitäis hädiseid sõnastikke. Kas sellest on tõesti nii raske aru saada?

Nii nagu ilu- ja ajalookirjandus, on ka ajalehed osa meie avalikust mälust. Kahjuks on see mälu ysna lyhike. Kymne aasta tagune minevik vajub juba me alateadvusse.

Olen tegelnud aastaid minevikuga, mis ulatub nelja-viie tuhande aasta taha, aeg-ajalt pyydnud saada aimu ka vanemast. Vabatahtlik mälukaotus, enese juhmistamine ärritab mind. Ma saan aru selle toimemehhanismidest ja motiividest, ent mul pole vähimatki kavatsust sellesse mõistvalt suhtuda. Mis kuradi pärast ma peakski?

Alustada tuleb ikka pisiasjadest. Lõikasin kaks leitud artiklit loetavasse formaati ja riputan nad siia lõppu. Ehk kulub kellelegi praeguse laibafotodiskussiooni juurde taustamaterjaliks ära. Kui me ei mäleta, mida me varem rääkinud oleme, jäämegi samu asju ringiratast kordama. Yleyldine skleroos. Ja kõik anekdoodid on alati uued...


***

TV 3 filmib laipu andumusega

Tarmo Vahter

Samal teemal
"Vägivalla ihupiltnik" (EE 11. aprill) "Laibamüüjate vastu" (EE 18. aprill) "Tallinna kriminalist süüdistab ajakirjanikke jälgede rikkumises" (EE 18. aprill)

"Kas tõesti lööb mõne joodikuraipe surm ühiskonnas rohkem laineid kui Tiit Vähi korteriafäär?!" TV 3 politseisaate toimetaja Ain Allas on hämmelduses oma töö üle puhkenud diskussioonist. Miljonär Tiiu Silvese endine ja Valvekoondise tänane müügiosakonna juhataja teenib leivalisa õnnetult surma saanud inimeste näitamisega.

Igaks saateks politseireporterite keeles "tipplugusid" (värskeid laipu ja valerahategijaid) ei jätku. Läinud neljapäeval näitas Politseinädal Allase intervjuud välimuse järgi Dante põrgust pärit alkohoolikuga. Kaks korda ilmusid suures plaanis ekraanile naisterahvaks osutunud inimvare verised igemed.

"Vaatasin, et issand kui huvitav!" on "Politseinädala" autojuht-operaator-toimetaja Peeter Võsa tulemusega rahul. Kui prügiinimene suitsu tõmbas, oli noormees juba võtteks valmis. "Suitsu küljes oli ila!"

"Verised kaadrid hoiatavad noori"

Politseireporterid on ärritunud Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõu Tiit Hennoste protestist veriste piltide avaldamise vastu. "Me lihtsalt näitame, kuidas inimesed elavad. Midagi erilist me ei taotle. Mida rahvas nõuab, seda peab ta saama," ütleb Peeter Võsa.

Kalle Mihkels on kajastanud televisioonis kuritegevust 23 aastat. "Poolt ja vastu" toimetaja oli ta 17 aastat, seejärel tegi ta saadet 01 02 03. Nüüd müüb päeval Škodasid ja otsib harjumusest õhtuses Tallinnas materjali "Politseinädala" jaoks.

Ta usub, et veriste kaadrite näitamises on õpetlik iva: "Steven Seagal kakleb oma filmides hirmsat moodi. Pärast on tal suunurgas ainult üks verepiisk. Elus on asi palju hullem. Võib-olla hoiab meie saadete vaatamine noori vägivallast tagasi."

Mihkelsile on eredalt mällu sööbinud tema kaameramehe töö Põhja-Eesti Panga osakonnajuhataja mõrvakohal. "Operaator filmis, kuidas kiirabiarst avas surnu silma. See kaader näitas, kui kole on surm. Sellise plaani saab operaator kord elus."

Mihkels möönab, et tapetu omastele see ilmselt ei meeldinud. Samas on mõnede hukkunute sugulased politseisaates näidatud kaadreid koduvideoteegi jaoks ümber võtnud: "Need on ju omamoodi matusefotod, ainult ilustamata."

Kalle Mihkelsi eetikakoodeks

Vastuseks Tiit Hennoste kriitikale loeb Kalle Mihkels üles oma reeglid.

"Kannatava inimese suhtes olen pieteeditundeline. Kui Meelis Laod möödunud aastal tulistati, katsime eetrisse läinud klipis tema näo kinni. Lao väike poeg nägi seda vaadet ja küsis, miks sel onul nii valus on. Ta ei saanud aru, et see on tema isa."

Mihkels ei tee ilma inimese loata ühtegi intervjuud. "Filmida võib siis, kui inimene ei ütle operaatorile "ei". Nõukogude ajal öeldi mulle, et üks mees ei taha minuga rääkida, aga me sunnime teda. Mina polnud nõus. Selles ametis saab pidada vastu ainult raudse aususega."

Kui vanglast vabanenud mehed Mihkelsile tänaval vastu juhtuvad, annavad nad talle terekäe.

"Ma ei lähe sündmuskohale politsei loata. Ma ei filmi vägistamise ohvreid.
Ealeski ei näita ma laste laipu, kuigi selleks oli võimalus nii Pala bussiõnnetuse kui mõne tulekahju puhul.
Scooteri kontserdilt politseisse viidud purjus noortel katsime peale näo kinni ka ülakeha. Et neid riiete järgi ära ei tuntaks," ütleb Mihkels.

Tema kolleegid pole nii rangete tõekspidamistega. Eelmisel nädalal näitasid nad televaatajale, kuidas narkouimas vene poiss asfaldile oksendas.

Kuritegevuse langus raskendab tööd

Kalle Mihkels oleks huvitatud lisaks politseikroonikale uuriva ajakirjanduse tegemisest: "See nõuab aga palju aega ja raha."

1993. aastal sai juba ühe-kahe õhtuga saatetäie materjali. Praegu tuleb TV 3 politseireporteritel iga öö väljas olla, et nädalas 2 x 30 minutit kokku saada. Kuritegevus on vähenenud ja saadete tegemine keerulisemaks muutunud.

Kodus telekat vaadates keerab Mihkels tihti pildi CNNi pealt ära. Ta ei kannata vaadata, kuidas kärbsed söövad vigaseid Somaalia lapsi. "Mul on madal valulävi."

Veel kord laibamüüjatest
Tiit Hennoste
Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõud

Samal teemal
"Vägivalla ihupiltnik" (EE 11. aprill) "Laibamüüjate vastu" (EE 18. aprill) "Tallinna kriminalist süüdistab ajakirjanikke jälgede rikkumises" (EE 18. aprill) "TV 3 filmib laipu andumusega" (EE 25. aprill)

Tõeks osutusid mu kõige hullemad ootused.

Esiteks. Loole järgnes peaaegu täielik vaikus. Mõned telefonikõned tuttavatelt toimetajatelt küll. Lisaks eraviisil minuni jõudnud teated mõnest inimesest, kes kuskil seltskonnas kas poolt või vastu sõna võtnud. Mingi tühine laibapilt selle taustal, kui riigi juhtkond mässib ennast järjest tihedamasse korruptsioonivõrku, on ilmselt nii tühine asi, et ei tasuks mainimistki. Mõned vastused siiski eelmises Ekspressis olid. Ja need omakorda tekitasid minus küsimusi.

Esiteks, kas saab kuritegevuse vastu, kui seda rohkem näidata? Ei saa. Kas antakse rohkem raha kuritegevuse vastu võitlemiseks, kui kuritegusid rohkem näidata? Ei. Kuritegevuse vastu võitlemine ja selleks raha hankimine käib demokraatlikus riigis teistmoodi. Ja jääbki käima.
Näiteks käib see läbi kooli ja kasvatuse. Just seal kasvatatakse inimesesse seaduskuulekus, mis ei luba tal ka kurjategijana üle teatud piiride minna. Ja siit pole mul vist vaja kaugele arutada õpetajate palkade jms poole. Riik soosib otseselt ja selgelt just sealtkaudu kuritegevuse ja jõhkruse kasvu. Ja teeb seda teadlikult, ja juba mitu aastat.

Teine probleem. Pea kõik väidavad, et laibad müüvad küll (Küllike Rooväli: praktikas nõutakse piltnikult ikka vaid verd. Toomas Lepp: inimestel on soov verd näha. Peeter Võsa: Mida rahvas nõuab, seda peab ta ka saama).

Aga mitte see pole keskne. Keskne on eetiline küsimus, kas on lubatud müüa kõike ja hankida raha igasuguste võtetega. Keskne on küsimus isikuvabadustest ja õigustest inimestel, kel on õnn nendele piltidele jääda.

Ja veel, Toomas Lepp teatab, et tema ise neid õudusi vaadata ei taha.

Kas sellest peab järeldama, et Toomas Lepp ei olegi inimene, vaid poolingel, kes on maa peale saadetud inimeste esmaseid vajadusi rahuldama? See eneste ja teiste vastandus ajab öökima. Ja näitab tegelikult just sedasama, mida ma väitsin: raha! andke raha!

Eriti huvitav on Kalle Mihkelsi vastuste rida. Praktiliselt kõigi tema eetikareeglitega saab ainult nõus olla.

Ainus küsimus jääb, miks telesaated siis neid reegleid tavaliselt ei järgi. Ja kui Mihkels ise järgib, siis miks teised seda ei tee? Miks teles pole kõigile kehtestatud ühiseid eetikareegleid. Igas korralikus lehes ja telejaamas mujal maailmas on need olemas, ja just selliste probleemide lahendamiseks.

Aga see selleks. Selle otsa põrutab Mihkels järsku hoopis teisest rauast. Ta räägib, kuidas operaator filmis kaadrit, kus arst avab surnu silmi ja teatab siis järsku: sellise kaadri saab operaator vaid kord elus.

Nii Võsa kui Mihkels peaksid ilmselt olema üliõnnelikud sel juhul, kui keegi näiteks neile rautatud kontsaga näkku lööb ja keegi kolmas selle koos laialipritsivate hammaste ja ajuga üles võtab ning siis eesti rahvale näitab. Sest teist korda sellist kaadrit ei saa.
Teist korda saab ainult kaadri nende laipadest, mille võiks siis sugulastele saata, koduvideoteegi jaoks. Ikkagi omamoodi matusefoto. (Seda müügiideed tasuks ju kaaluda. Oleks võimas teenus.)

P.S. Mitte sõnagi pole ma kuulnud ega lugenud sellelt organilt, kes nimetab ennast Avaliku Sõna Nõukoguks. Mulle on jäänud arusaamine, et just see organ on kutsutud ja seatud ajakirjanduse eetikaküsimustega tegelema. Aga ilmselt ma eksisin.

Autoriõigused kuuluvad, mõistagi Eesti Ekspressile ja autoritele või kellele iganes.