Kas sa usaldad oma panka? Aga kas peaks?

Yks poolteist kuud vana uudis ka. Blogistaar ja endine Microsofti tehnojutlustaja Robert Scoble visati Facebookist välja, sest ta pyydis sealt roboti abil oma sotsiaalvõrgustikku alla laadida. Lärmi rohkem kui rubla eest. Blogardid järeldasid, et mõni kompanii ei kõlba ikka kuhugi. Tõsi ta on: inimese andmed peaks loogiliselt võttes kuuluma talle, mitte kaustale, kuhu ta need pannud on, või siis kaustatootjale.

Minul on andmemajandusega väga mitmepidiseid kogemusi. Tartu Ylikooli raamatukogus pidin kunagi aastate kaupa oma aadressi muutma, ikka ei saanud muudetud. Millegipärast oli teenindaja arvates kõik korras, kuni järgmisel kylastusel selgus, et kõik on ikka vanamoodi. Nojah, pole ka suuresti minu mure, kui nad arukalt käituda ei soovi. Kirjutagu mulle kas või Burundisse.

Pankadega on hullem. Kui pank ei suuda aru saada, kus sa elad, mis on su aadress või kas sa oled oma õppelaenu ära maksnud, võib see hakata su elu yhel hetkel ysna vastikult mõjutama. Õnneks pole asi viimasel ajal väga hull olnud, kuuldavasti vahel siiski juhtub. Kohtutäiturid ei kõlba kyll kuhugi, yhe Anne Böckleri nimelise äbarikuga jamasin käendatud õppelaenu pärast mitu aastat. Lõpuks lõin käega ja maksin selle lihtsalt veel kord kinni, ehkki laenaja ise oli seda juba yks kord teinud. Närvid on rohkem väärt kui raha.

Hoopis häiriv on lugu siis, kui lehetellimustega midagi ära vusserdatakse. Kusjuures tänu igasugustele pakettidele ja eri lehefirmade segastele arvetele ei saa lõpuks enam sellestki aru, kas ajasid ise midagi sassi või on käkk ikkagi kellegi teise keeratud. Mulle tuleb juba teist aastat kaks Akadeemiat, Digi sain kuidagi yhe peale kärbitud. Isegi kui usud, et sina maksnud pole, tobe on ju ometi. Riiulis võtab ka ruumi. Ja sellise asjaajamise juures ei julge midagi tyhistada kah, äkki ei tule siis yhtegi.

Mõni asutus jälle kujutleb, et kõik vähegi kättesaadavad isikuandmed on Issand loonud neile volilt pruukimiseks. Hiljuti kirjutati lehe tagakyljel kodanik Raivo Heinast, kes on saanud mõne aastaga 200 000 krooni, myyes inimestele taevatähti. Minu postkasti spämmisahtlit risustab ta ka. Veel häirivam on keegi venelane, kes propageerib eri nimede all mingeid Moskvas toimuvaid seminare: raamatupidamine, kulujuhtimine, strateegiline planeerimine... Oeh. Ma pole kakskymmend aastat Moskvas käinud, ei lähe ka selle pärast.

Kui andmetega nii "hoolikalt" ymber käiakse, miks peaksin ma uskuma, et nendega muus suhtes usinamad ollakse? Mis peaks mind veenma selles, et järjekordne asutus, kes mu isikukoodi ja vanaema kinganumbrit nõuab, neid suvalisse kohta vedelema ei jäta või yhel hetkel mõnel täiesti ootamatul viisil ei kasuta? Ei ole ma tänini seesugust põhjust leidnud ja arvatavasti ei leia ka.


P.S. Lootus oli ennatlik. Vaatamata lugematutele kirjadele ning telefonivestlusele tellimiskeskuse tytarlapsega tuleb mulle ikka kaks Digi. Egas inimene massina vastu saa.