Rohkem depressiivsust, seltsimehed!

Olen saanud viimastel päevadel tagasisidet. Millest tagasiside räägib?

Tagasiside ytleb, et iroonia on ylearune. Tagasiside ytleb, et iroonia jääb tabamatuks, et keegi ei saa sellest aru. Tagasiside ytleb, et tekst peaks olema tõsine, kohati morn, võib-olla isegi kurvameelne. Tagasiside arvab, et enne kirjutama asumist oleks hea saada yks jalahoop kubemesse, siis tuleb tekstidesse just see õige toon.

Kas kirjutaja peaks tingimata uskuma, et lugeja on oluliselt juhmim kui ta ise? Mõeldes näiteks sellele, kuidas yhe lehenupsu peale kunagi LHV foorumites tõsimeeli selgitati, et mannat kevadel ei kylvata... ilmselt jah.

Millal seda mannat siis kylvatakse, sygisel või? Ega ta talirukis ole! Hea seegi, et makaronide asjus ei kobisetud.

Pyyan edaspidi tõsisem olla. Mis meenutab teist tagasisidet, mis ytles, et autoril võiks oma nägu olla. Vat sellega on kyll niisugune nukker lugu, et see näotu asi ongi minu nägu. Mul teist lihtsalt ei ole.

Kui mina sellega lepitud saan, kyllap saavad teised ka.