Miks aeleja ei tohi olla lõtv?

Yksvahe võttis Tartu Noorte Autorite Koondis miskipärast seisukoha oma kahe liikme yhise blogi suhtes. Hunt minu poolest Inno, NAKi ja Irjaga - tehku, mis tahavad, ei ole minu asi -, aga kommentaarid köitsid mu tähelepanu.

Yks fraas hakkas mind puhtfilosoofiliselt huvitama: "liiga lõdvalt yhest voodist teise aelejad" nimelt. Kui lõtv aelemine on liiga lõtv, mil määral aelemist on parasjagu ja kas lõdvale aelemisele vastandub lõtv valvelseisang või sportlik aelemine? Kas selles viimases võistlusi ka peetakse? Ja, last but not least, kui ma hommikul vedelen voodis kella kymneni ning kolin seejärel veel tunnikeseks diivanile, kas ka mina aelen siis liiga lõdvalt yhest voodist teise?

"Eetika eesti moodsas rahvausundis" oleks vist selliste kysimuste uurimiseks õige teema. Sobiks kellelegi, kes jõlgub rahvaluule ja filosoofia piiril. Mitte, et ma mõnd niisugust nimetada oskaksin, paraku.