Söö seda, mis sa oled

Mõne aja eest käratas Skeptik ysna kurjalt peale Rohelise Liikumise kampaaniale loosungi all "Oled see, mida sööd". Mõtlesin juba toona, et asi näeb natuke naljakas välja. Olen kyll viimane, keda skepsisevaenulikkuses syydistada, samas meeldib mulle ka myydiline mõttelaad. Jälgin huviga nii modernset mytoloogiat kui ka vanade myytide liikumist läbi ajaloo tänapäeva.

Igatahes ei nõustu ma Skeptiku jutuga, et "see hyydlause on atavistlik jäänuk inimkonnale omasest maagilisest mõtlemisest" - maagiline ja myydiline mõtlemine (need kaks pole päris samad) on inimestele yleyldiselt omased ning ei kao nii pea kuhugi. Vähemalt mitte enne seda, kui inimesed ise kaovad või millekski hoopis teiseks muutuvad. Nii palju ma progressi ei usu, et Levi-Straussi kombel "metslasi" ja "kultuurrahvastest" eristada ja hierarhiasse seada.

Ning ERLi kampaania puhul on niikuinii tegemist pelgalt metafooriga. Luua endale puuslik ja see siis maasse trampida on vana retooriline nõks, märksa demagoogilisem kui metafoorikasutus. Ykski ERLi liige ju ei usu, et ta kapsast syyes kapsaks muutuks. Mis mõtet on rynnata metafoore?

Kogu loole keeras aga uue vindi peale viimane Eesti Loodus. Seal on tore intervjuu loomafysioloogi Mare Lõhmusega, kes tudeerib Kanadas järeldoktorantuuris hormoonide mõju kaladele. Varem on ta pikalt tegelenud lindudega. Muuhulgas on juttu ka stressihormoonidest. Tsiteerin seda nyyd blogipostituse kohta yle mõistuse pikalt.

Mitmeti on lääne inimesed loonud endale eluviisi, mis sarnaneb puuri pistetud linnu omaga, kel pole võimalik stressi tekitaja eest põgeneda ning kes selle pärast kannatab kroonilise stressi all. Looduses leidub kroonilist stressi harva. Seevastu on aga läänes stressisöömine väga suur probleem. Selle mõjul ladestub tervisele väga ohtlik kõhupealne rasv. Milles on asi? Sisuliselt on kortikosterooni ja kortisooli ylesanne valmistada kiiresti võimalikult palju vaba suhkrut, et jätkuks energiat vabaneda stressitekitajast. Kui lindu keegi ryndab, siis kortikosterooni mõjul vallandunud suhkru toel suudab ta põgeneda. Kui ta on eemale jõudnud, siis stress taandub ja arvatavasti suunab kõrgendatud kortikosteroon teda nyyd kiiresti syya otsima. Täpselt samamoodi nõuab ka kroonilises stressis inimeha sysivesikuid kiire suhkru tekitamiseks ning see tekitab söögiisu. Kuna inimesed ei anna endale võimalust stressist vabaneda, tekitab see pikapeale ylekaalulisust. Yks kiire viis suhkrut juurde saada on lagundada lihsatikku ja ka seda teevad nii kroonilises stressis inimesed kui ka puurilinnud.

Tähendab, looduses annab kortikosteroon kehale märku, et on oodata fyysilist koormust. Ent inimese häda on see, et tegelikult fyysilist koormust ei järgne?

Täpselt. Nii hävitabki kroonilises stressis inimene oma lihastiku ja on pidevalt näljane, sissesöödud suhkruga pole aga tavaliselt midagi peale hakata ja see ladestub kõhupealse rasvana.

Aga mingem lindudega edasi. Tahtsin näha, kas neil lindudel, kes kipuvad Mehhiko lahte yletama, on kortikosterooni tase kõrgem kui neil, kes veel ei tiku. Võtsime vereproove ja selgus, et nii ongi. Imetajatel oli näidatud, et kortikosteroon suurendab söögiisu, tahtsime katsetada, kas ka lindudel. Systida seda hormooni ei saa, lindu kätte võttes tõuseb neil kortikosterooni tase lihtsalt hirmu tõttu ylimalt kõrgeks ja kui seda siis veel lisada, on tulemus juba kaugel loomulikkusest. Seepärast systisime hormooni jahumardika vastsetesse, keda linnud väga armastavad. Söötsime neid vastseid rasvatihastele ja selguski, et võrreldes lihtsalt soolalahusega systitud vastseid söönud lindudega muutusid hormooni saanud aktiivseks ja näljaseks.

Siinkohal meenub palju kuuldud jutt, et inimestel oleks tervislik tarvitada toiduks loomi, kes on elanud ja tapetud stressivabalt. Teie katse justkui kinnitaks seda: kui toit sisaldas palju stressihormooni, siis muutus ka seda söönud lind rahutuks liigsööjaks.

Katses kasutatud hormoonikogused olid muidugi ebalooduslikult suured, kuid tõetera võib siin olla kyll. Kortikosteroon kui rasvas lahustuv hormoon tõesti imendub läbi mao- ja sooleseina verre, sellel meie katseplaan ju põhineski. Samuti teised steroidhormoonid, eriti kui syya neid koos millegi rasvasega. Valgulised hormoonid seevastu lagundatakse maos ja nad ei pääse läbi sooleseina, nende taset linnu organismis poleks võimalik toitmise kaudu tõsta.

Mnjah.

Mitte, et seda kõike nii yheselt maksaks võtta. Inimeste ja lindude seedimisel on mõningane vahe, hormoone on ysna mitmesuguseid jne.

Aga nii lihtne elu ka pole, et kui maagiasarnane, järelikult kaka.