Miks Sirp, Maaleht ja Ekspress sakivad?

Yks pisiasi hakkas sedavõrd häirima, et kirjutasin ta hinge pealt ära. Tähtsamast jõuab teinekordki jutustada.


***

Vanasti armastasid mõned inimesed endale veebilehti kõvakettale salvestada. Mõni printis välja ka. Eks sellised kombed ole rasked surema, ent uuemal ajal kiputakse leitud lehekylgi pigem märgistama. Olgu brauseri bookmark'idesse või favoriitidesse, olgu del.icio.us'e või muu säärase abivahendi kaudu.

Paraku ei ole see paljudele veebitreialitele pärale jõudnud. Arvestades Eesti online-lehtede yldise inimvaenulikkusega, pole ses muidugi midagi yllatavat; mõnigi veebidisainer vääriks Haagi tribunali. Ma tean seda kyll. Ja ometi käib niisugune jama ikka ja jälle närvidele.

Brauseri kõige ylemisemas servas on väike vahva riba, kus on kirjas, kus veebihuviline parasjagu seikleb. Minul ytleb see praegu "Blogger: Hajameelne - Create Post - Mozilla Firefox". Sealtsamast võtavad ka veebimärgendusvahendid oma sissekannete pealkirjad. Ainult et mida neil sealt võtta on?

EPL kasutab fraase nagu "Olümpialootus Kristjan Rahnul lasub kahtlus bordelliäris - Eesti Päevaleht Online". Artikli pealkiri ja lehe nimi. Tore. Ainult autor võiks veel kuskil olla, samas pole see uudiste puhul eriti tähtis. Arvamuslugudele on see juba lisatud: "KAIRI KASEARU: Kas vabaabielu vajaks reguleerimist? - Eesti Päevaleht Online". Tubli. Õhtuleht talitab samamoodi: "Evelin Ilves on endise mehega sõber praegugi - SL Õhtuleht".

Postimehe arvates on kõige tähtsam tema nimi: "Postimees: Jalgpalli Meistrite liiga". Sama usub Äripäev: "aripaev.ee - Noole kinnisvarafirmal on võlg kaelas". No neile võib see tähtis olla, minu kui lugeja jaoks on info olulisem kui selle kandja. Aga ka niisugune lahendus ajab asja ära.

Paraku on linke andmebaasi lisades ypris ebamugav artiklite pealkirju ja autoreid käsitsi kopeerida. Ja nii jäävad ysna vastikult meelde need lehed, mille tegijad pole aru saanud, mis kummaline riba ekraani ylemises otsas ikkagi virvendab.

Sirp ei raiska ruumi ei Hanno Kompusele ega jutule kodu osast isiklikus ja yhiskondlikus elus. Kõige tähtsam saab öeldud lyhidalt: "Kultuurileht SIRP". Milleks sisu, milleks autor? Lugejate massid tormavad ju pelgalt selle nime peale. Ja kui kaasautorid on intelligentsed, ei tohi lehetegijad neid varjutada. Sirbi koduleht on muidugi yldse pornograafiline.

Maaleht hoiab kokku ka epiteetide arvelt. "Maaleht" - lihtne ja lakooniline. Kahjuks ei peitu lihtsuses alati ilu.

Delfi tegijad on internetis ka varem käinud, nemad matkivad Postimeest. Tubli. Ka muidu äpardunud blog.tr.ee saab veebipealistega hakkama. Jah.ee-l on seevastu alaväärsuskompleks, seal korrutatakse vaid omaenese nime: äkki jääb kellelegi silma? No ei jää. Ja ka Ekspress on paraku synniaastasse kinni jäänud. Oma nimi ja kõik. Suurte asjadega - näiteks IPOga - saadakse hakkama, pisikesed käkitakse ära. (Kahju, muidu ta mulle meeldib. Ainus leht, mida tõesti aastate kaupa olen tellinud.)

Yldpildil pole väga viga, ent yksikud käkerdised rikuvad alatasa tuju. Mida siis teha? Yks võimalus on selliseid kohti mitte kylastada. Teiseks võib neid mitte märgendada. Internet on suur ja lai, huvitavaid paiku kõik kohad täis. Ja kui inimese töö seisneb suuresti info yhest hunnikust teise tõstmises, vajaduse korral detailide kiires leidmises ja kasutamises, pole mingit põhjust enda elu vabatahtlikult vastikuks muuta. Selliseid, muuseas, on tänapäeval palju ja aina rohkem. Ning mida vähem mõnd lehte lingitakse, seda vähem inimesi neid linke mööda tuleb. Ehk annab see ajapikku ka reklaamikäibele tunda ja sunnib kombeid parandama.

Või siis ei muutu miski, ainult enda elu on lihtsam ja närvid korras. Saavutus seegi.