Kaks rahvalikku juttu

Sai mõne päeva eest mööda võsa ringi trambitud ja kohamuistendeid vestetud. Kaks tykki jäid meelde, jutustan siin ka.


***

Elanud kord meite valla mail mees nimega Kalju. Polla teisel muud suurt viga old, kui et suuska nähes läks teine iga kord elevile. Suusatas Kalju nii suvel kui ka talvel, ajas suuskadele oma vaese naise, lapsed ja pudulojused, meisterdas väiksed suusad kassile-koeralegi. Kui lund polnud, patserdas niisama tammelaudadel mööda kõledat maad ringi, pidulikumaks puhuks kloppis köögis munavalgest kunstlund.

Lõpuks läinud Kalju omadega sedavõrd sassi, et otsustas ka oma vanadusest valgeks läinud hobuse mäest alla laskma õpetada. Õnnetu setukas ajas kyll kabjad vastu, kuid suusasõbra tahe oli kõva kui kalju. Suusad said raudade kylge ning alla ta läks.

Sõidu tulemustest vaikib ajalugu piinlikkusest punastades, kuid syndmuspaika kutsub rahvas siiamaani Valgehobusekaljuks.




***

Võpsikumäe kohta liigub rahvasuus mitmesuguseid legende ja lauleldusi, yks värvikam kui teine. Vahest ehk põnevaim neist on Liivi sõja aegne lugu Võpsikumäe metskartulitest.

Tol ajal oli kartuleid Eestimaa peal veel õite vähe leida, vaid mõnes yksikus mõisas kasvatati neid koduloomadena hoolikalt valve all, sinine lehvike varre ymber. Sõja tõttu läks olukord aga ärevaks, suurem jagu mõisu ryystati sootuks ning kõik koduloomad, keda just vardasse ei aetud, pagesid ise nelja tuule poole. Sama juhtus ka sealtkandi mõisates olnud kartulitega.

Kõige tihedamais padrikuis endale pelgupaika otsides leidsidki ula peale pääsenud kartulid Võpsikumäe. Looduslikult kaunis kohas asuv kyngas paiknes malbe ojakese kaldal, mis mäekest loomupärase kaitsekraavina valvas, uue eluaseme nõlvu kuldasid aga kevadised päiksekiired. Sinna rajasidki kartulid endale uue kodu. Sellest korraldasid nad ryysteretki ymbruskonnas säilinud taludesse, kynkanõlva ent uuristasid mullas tuhnimise pärast ka tuhliteks kutsutud maaubinad endale koopa, mida veel mitusada aastat hiljem Võpsikumäe Kartulikoopaks hyyti.

Praeguseks on koopa sissekäik muidugi ammu kinni varisenud ning selle kohtagi ei mõisteta enam näidata. Räägitakse aga, et jaaniöösiti kostvat mäe alt kartulite laulu ning idude kurvameelset ulgumist.