Kivirähule peksa ja raha!

Kivisildnik jälle viriseb. Põhjused kõik tuntud ja teada: rahvas ei loe dostojevskit, atra ei taha ka keegi vedada, raha ei ole ja ka ilm on allpool keskpärast. Põhjused reaalsed, virin samuti. Uudisväärtus puudub.

Kommentaarides edstab Liizakazz aga põneva ettepaneku:

nagu mu ärimehest tuttav ütles, aga ärimeestel on ju raha niigi, kirjanikele peaks seda antama mitte ajakirjanikele, kes nagunii seda teenivad.

Arvestades, et töövõimelises vanuses kirjanikud jagunevad meil aja- ja koopiakirjanikeks (muude elukutsete esindajaid napib), on Liiza ärituttava ettepanek kergelt skisofreeniline. Anname ajakirjanik Kivirähule peksa ja võtame raha ära, siis kutsume kirjanik Kivirähu tykkis verise ninaga jälle pyyne peale ja anname pidulikult raha tagasi?

Kõlab huvitavalt. Aastapäeva puhul võiks seda suisa kaks korda teha. Ja ETVs yle kanda.
Verd ja raha on ikka tore vaadata.


P.S. Sirbis viriseb Kivisildnik veel pikemalt.

Kõik on hea ja õige. (Või, noh, vähemalt osa. Huumorit ma kyll loomastumiseks ei pea, vaatamata rotikõdistamisvideole blogtree edetabeli tipus.) Aga ikkagi on tunne nagu mõnd Waltari romaani lugedes: kolm korda lyhemalt oleks parem, viis korda lyhemalt suisa hea. Kultuurivirina õige vorm on haiku.

Ja, muuseas, yks haiku. Mitte raamatutäis. Kasutagem sõnu ja paberit säästlikult.