Rahu, ainult rahu!

Millegipärast on "Leto Sveti" võit ajanud osa Eesti blogosfäärist kihevile. Kuidagi suudetakse sest loost välja lugeda kõiksugu imelikke asju: ksenofoobiat, rassismi, madalalaubalisust, gaasijuhtme vastast poliitikat... Muretsevad siin, siin, siin, siin, siin, siin, siin, siin, siin, siin ja siin, isegi paar mu lemmikut ja yks tuttav. Kardetakse, et seepeale lyyakse Balkanil kõik eestlased maha ning, mis veel hullem, järgmine kord tulevad serblased ja heidavad meie yle nalja lauluga pronkssõdurist.

No ja tore on, kui tulevad. Kui eestlased tõesti yhe laulu pärast kõik maha surevad, ju see meile paras ongi. Mina kahtlustan kyll, et keegi seal lõunas "Leto svetti" tähelegi ei pane. Miks peaks? Tegemist ei ole ju mingi kõrgkultuurinähtusega, mis aastatuhandeteks kestma jääb. Sellele ei pöörata kuskil erilist tähelepanu ja oleks ka imelik. Millest selline hysteeria, kust nii mimoosilik enesehinnang ja paanikaihalus? Miks ei kardeta, et Gazpromi hokimeeskond eestlastest laulu teeb? Või "Naši"? Minu poolest lasku käia, las maailma muusikavaramu rikastub. Parem hea paroodia kui vilets tõsimeelne ulg ja hala.

Ei ole ma eriline Kreisiraadio fänn, mulle meeldib satiir rohkem kui tuim ja igavesti yhetaoline absurd. Minu maitse jaoks pole nad piisavalt mitmekesised ega teravad. Aga no las olla siis pealegi. Ega mind Eurovisioon ka huvita, igal aastal sel ajal räägivad inimesed sellest lihtsalt nii palju, et ma paratamatult yht-teist kuulen. Sedapuhku vaatasin netist pooltteist laulu, yks oli "Leto svet" ja teine paari fänni ässitusel keegi Rolf juunior. (Mis Rolf seeniorist sai?) Viimane meenutas 1970ndate halvimat diskolugu, mis kirjutati tykk aega pärast 70ndaid ja ilmutati Hugh Granti filmis "Muusika ja sõnad". Granti versioon oli muidugi professionaalne, Eesti lugu oli sellega võrreldes köögis tehtud ja papist rekvisiitidega. Yle poole ei kannatanud kuulata.

Nii et minu arust võiks asja rahulikult võtta. Midagi geniaalset pole selt lauluvõistluselt juba ammu tulnud ja muusikagi on muude lõbustuste kõrval tagaplaanile jäänud. Ses suhtes oli "Leto svet" päris paras, tõi asja olemuse nähtavalt: Eurovisioon on juba ammu absurd. Aga vastupidiselt suurele osale inimestest ei usu ma, et absurd oleks paratamatult kuri. Absurd on lihtsalt absurd, see ei rynda ja sedagi ei pea ryndama.

Yldkokkuvõttes on mul sest kõigest ypris, ypris kama ja ehkki mulle meeldiks, kui muidu arukad inimesed mingist täiesti jaburast ja mõttetust asjast pöördesse ei satuks, ei saa ma seda neile keelata. Loodan, et ma ise sest vähemalt rohkem juttu ei tee. Hysteeria vastu aitab kõige paremini vaikus.

P.S. Lugesin eile EPLi kokkuvõtet ja olin päris rahul, et sest välja jäin.

oHpuu viitab mingile horvaatide foorumile, kus "Leto sveti" kommenteerijad on emootide järgi otsustades päris rõõmsad.