Eile alustatud jutt valmis täna. Aga sellest pole midagi, sest pidu kestab meite riigis aasta läbi, alles järgmisel aastal on pohmell ning kulude kokkuarvestus.
Alustuseks kommentaari kommentaar.
Ellakvere Toivo karvustab vendade Tarandite lehejutlusi.
Kaarel räägib oma Sirbis, Indrek on pidanud ruupori Hansult laenama.
Juttude endi ja kriitikaga on nii ja naa, ehkki suure osaga Toivo kommentaaridest olen nõus.
Mind huvitab päris tõsiselt, et kui vennakeste igatsusele vastavalt hakatakse mölisejatel suud kinni topppima, kes ja kuidas siis otsustab, kes möliseb? Minu tähelepanekute järgi möliseb tavaliselt see, kelle jutu sisu mulle ei meeldi. Ja nii igayhe puhul. Iga presidendi või parlamendisaadiku juttu nimetab keegi mölaks, ajakirjanikest rääkimata. (Eks see ole muidugi palga sisse arvestatud.) Järelikult sõltub tulemus eelkõige otsustaja eelistustest. Niivõrd kui ma olen lugenud Savisaare arvamusavaldusi Eesti ajakirjanduse teemadel, paneks tema enam-vähem kõik suured lehed kinni. Aga ega ta ainuke pole.
Kes võõraid arvamusi ei kannata, suleb praegugi kommenteerimisvõimalused (kes käskis seal neid kommentaare lugemas käia, Kaarel?) või kaebab regulaarselt lehti kohtusse. Ja kõige "kollase" ning "mölavabrikute" keelamine on varsti juba sama populaarne kui nende tarvitamine. Kui kommentaariumites juba ei lärmata nende sulgemise nimel, tuleb ilmselt vaid veidi oodata. Jabur.
Mitte, et ma ise neis eriti käiks. Pigem hoian eemale. Samas ei näe ma põhjust, miks teised sama ei võiks teha. Filatelistide või keevitajate erialane vestlus ei paku mulle ka midagi, ent ma ei roni nende koosolekule, et siis nõuda selle lõppu ja ärakeelamist. Pigem meeldib mulle Voltaire: ma ei taha kõigi keelamist, kellega ma nõus pole. Nii oleks ju hirmus igav.
Eriti meeldis mulle aga loo lõpp:
P.S. "Sest demokraatia on Eesti omariikluse 90. sünnipäeva eel niivõrd kinnistunud, et …"
Ei ole.
Ei ole jah, paraku. Harjumuspäraste asjade puhul on inimestel ikka kalduvus uskuda, et need kestavad igavesti ja on omal kohal ka siis, kui me neid parasjagu ei vaata. Ainult et demokraatia on nagu potilill: võib olla omal kohal, ent hooldamatusest ära kuivanud. Ja ega me temaga tegudes ka eriti harjunud ole, rohkem ikka sõnades.
Eha Komissarov arvab intervjuus Postimehele suisa, et demokraatia jääbki unelmaks:
Pool oma elust olen veetnud ebademokraatlikus ühiskonnas ja saanud sealt kaasa ilmselt mitte kõige pädevama visiooni, milline võiks demokraatia olla. Moto "kõik rikkaks ja edukaks" ei ole demokraatlik, sest see ei ole reaalne. Tegelikkuses on koledaid, rumalaid, andetuid ja õudselt palju keskpäraseid. Kurb on vaadata, et ühiskonnas on neid, kes haibivad selliste ulmade tootjaid.
Olen viimasel ajal lugenud hulgaliselt kõikvõimalikke tulevikuprognoose. Yhe visioon on uhkem kui teisel: ökoloogiline majandus, piirideta maailm, unelmate yhiskond. Paraku ei arvesta visionäärid sellega, et igayks ei säragi. Jah, suure osa inimestest saab mingil alal või viisil särama panna, kui nendega väga hoolikalt ymber käia ning varakult pihta hakata. Meie yhiskond seda siiski ei soosi, praktikas ei ihka keegi tuima liinitööd kaotada. Ja alati jääb mingi osa neid, kes tunnevad end oma sotsiaalsel positsioonil halvasti, kuid ei oska, jaksa, julge või suuda seda muuta. Head uut ilma ei tule kõigile kunagi, kyll võiks mõelda, kuidas saaks ilm võimalikult paljudele vähem halb. Minul selleks retsepti ei ole, on vaid mõningad aimdused ning nimekiri mõnest asjast, mis kindlasti ei tööta.
Väljastpoolt vaadates läheb meil ilmselt aga väga hästi. Mul on viimasel paaril aastal olnud Vene kunstnikega kokkupuuteid ja nad on käinud meil Kumus ja öelnud, kas te ise ka aru saate, kui hästi teil läheb, Moskvas ei ehitata meile mitte kunagi niisugust maja.
Me käime läbi unikaalset teekonda, meil ei ole kellestki eeskuju võtta ja usun, et paljud kardavad, et kas see hetk on juhuslik mull ja me kukume põhja tagasi, või on see midagi kindlat.
Minu jaoks on kohutav asjaolu, et meie vaikiv ajastu peegeldab Venemaa vaikiva ajastu kättejõudmist. Me kinnitame, et meil pole midagi Venemaaga ühist, aga teeme tema järel läbi samu protsesse.
Me kipume yldse endasse sulguma ning kinnitama, et meisse puutuvad kogu välismaailmast yksnes meeldivad asjad. See on muidugi väga inimlik. Sama teevad USA isolatsionistid, mõne eestlase lemmik Ron Paul sealhulgas, kes kutsuvad yles lahkuma rahvusvahelistest organisatsioonidest; Euroopa Liidu ja ta liikmesriikide juhid, kes peavad nääklemist tähtsamaks yhtsest välispoliitikast, majandusest ja sõjandusest; ajakirjanikud ja lugejad, kelle arvates on väikeettevõtte majandustulemused tähtsamad kui võimalik sõda Euroopas.
Mis puutub maailm meisse? Meie elu on ju ikka samasugune nagu ta viimasel viiel päeval/kuul/aastal, see tähendab igavesti, olnud on. Ja sellel pole midagi yhist meie ebameeldivate naabritega: USA-l Mehhikoga, Euroopal Araabiamaadega, Eestil Venemaaga.
Halvad asjad on ikka kuskil kaugel. Olen ka ise enam kui yhes organisatsioonis, mille juhid SWOT-analyysist SO-analyysi teevad, poetades nõrkused ja ohud vaikselt lugemata paberikorvi. Mis võiks panna inimesed nii arutult käituma? Ikka seesama põhjus: toores hirm muutuste ees.
***
Yks Peeter räägib, et Eesti on palju vanem kui 90.
Täitsa tõsi. Aga see on yldlevinud viga. Inimesed kujutavad millegipärast ette, et maa ja riik on lahutamatud nii meie mõtlemises kui tegelikkuses. Kellele meeldib maa, see läheb kindlasti ka riikliku atribuutika peale kohe kiima.
Kes ytleks otsesõnu, et jõed ja järved, kynkad ja metsad on koledad? Järelikult pead sa armastama palavalt põhiseadust, presidenti (kui inimest, institutsiooni ja aurikut), riigikogu ja selle liikmeid, ministeeriume, iga seadust ja pisematki määrusekribalat, Euroliidu nõuete kohalikke rakendusi, politseid, politseinikke ja vajaduse korral rakendatavat politseivägivalda, sõjaväge ja ajateenistust, vanglaid ja vanglaametnikke... Miks?
Maa ja riik on kaks ise asja, rahvas ja keel sinna kõrvale kolmas ja neljas. Isegi kui hommepäev tuleks võõras vägi ja tapaks maha kõik elanikud raukadest rinnalasteni, ei teeks see maale suurt muud kui et annaks suurema koguse orgaanilist väetist. Ja see pole yldiselt kõige arukam meetod territooriumi hõivamiseks.
Sellist loogikaviga rakendatakse põhjendamiseks, miks riik (ja selle esindajad) ei peagi midagi tegema, et riik elanikele meeldiks. "Kui ei meeldi, minge minema!" on ametnike ja poliitikute suus enam-vähem igapäevane fraas. Arvestatakse eelkõige sellega, et ei lähe nad kuhugi. Pole julgust, pole pealehakkamist, pole keeleoskust ega raha. Kinnisvara, pere ja suguvõsa, harjumused, mälestused ja mugavus hoiavad kinni. Kergem on lõuad pidada ja edasi teenida. See tähendab aga, et tegelikult on rahvas nagu savi, millest võib voolida, mida iganes: auto, maja ja purjejahi, kas või trooni Suurele Juhile ning järi, millele jalgu toetada.
Seepärast ongi demokraatiaga nii, nagu on. Kui jutt käib otsustusõigusest ja teiste elu korraldamisest, on kõik asjalised Päikesekuningad. "Riik - see olen mina!" Kui aga valimised tulevad või ajakirjanik aru pärib, on riik Nemad Seal. Mina? Mind polnud yldse kohalgi. Olin... ei, ei olnud puhkamas ega välismaal. Kohtusin hoopis valijatega. Just. Mina kohtun kogu aeg, mind lihtsalt hirmsasti huvitab valijate arvamus, Nemad seal muidugi ei käi kunagi valijate jutul. Populaarseid otsuseid teen mina, ebapopulaarsed Nemad. Ja kui vastus antud ning valimised läbi, läheb kõik vanas vaimus edasi. Litsid löövad litsi, vargad varastavad, pööbel sööb heinu.
Tagasikutsumismehhanismid? Otsedemokraatia? Referendumid ja rahvaalgatused, mil oleks enam jõudu kui vaid "õigus nõu anda"? Oh, olge nyyd, milleks. See on ju puhas populism.
No sel juhul palju õnne meile kõigile kõigi poolt!
Aitääääh.
Posts
