Krt! Rsk! ... Huh! ehk Armas emakeel

Kui buss kahe tunni eest Tallinnasse jõudsin, võtsin taskust telefoni, et kella vaadata. Ja tegin jubeda avastuse.

Brecht kirjutas sõja ajal Rootsis elades luuletuse õudusunenäost, kus ta järsku avastas, et tänavasildid olid saksa keeles. Sama leidsin ka mina. Ja mind tabas samasugune ebareaalsustunne nagu Brechtigi.

Klõbistasin nuppe ja pyydsin meeleheitlikult meenutada, kas varem olid menyyd ikka tõesti inglises. Olid jah. Restartki ei aidanud. Otsisin paaniliselt keele muutmise kohta, kuid leidsin yksnes sisestuskeele - aga ise tahan ma ometi täpitähti pruukida, õ-st rääkimata. Lõpuks avastasin siiski augu, kust telefoni yldist keelsust muuta. Ei teagi siiani, miks see järsku automaatseks muutus, mitte ingliseks ei jäänud. Vajutasin ise une pealt mingit shortcut'ti? Mõni totter automaatne opsysteemi uuendus? Kurat seda teab.

Eks see mõnes mõttes tasakaalustas seda, et ma ise varem Tikriga seoses paanikast rääkisin. Nojah, peris paras, ei pikk ega lyhike. Aga millest ikkagi paanika?

Olen nii palju keeleline kyll, et tunnistada: vajadus eestikeelse tarkvara järele on olemas, see on suur ja reaalne. Ent ma ise olen ka vana kooli mees ning pole siiani moodsa arvutikeelega täielikult harjuda suutnud. Seda enam, et kohati on see minu kõrvus lihtsalt kole ("viisard", phäh!) ning suur osa selle kasutajaid puterdab täiesti võimatult. Mis teha, arvutirahval puudub keeletaju.

Pealegi meeldib mulle õppida asjad ära nii, et ma saaksin kasutada oma teadmisi teistelgi masinatel. Mida hakkan ma peale eestikeelse Windoza-harjumusega, kui satun teise arvuti taha? Kõige tõenäolisemalt on võõras masin siiski ingliskeelne. Ja kui ma omandan ka yhe programmi, jääb veel sada tuhat ylejäänut, mida ealeski eesti keelde ei tõlgita. Poolkeelne puder on juba esteetiliselt jälk, peale selle ka kasutu. Lugesin just Praktilisest Arvutikasutajast, kui õnnis on pruukida eestikeelset Adobe Acrobati - mis sest, et miski osa on inglisse jäänud, aga help on ju ometi eestikeelne! Mhmh. Olen selliseid vusserdusi näinud. Veateate peale tuleb hakata mõistatama, kuidas mingit inglise sõna täna tõlgitud on (ja kas helbi indeks koosneb verbi- või noomenifraasidest). Sest paraku on eestikeelne terminoloogia just nimelt sellises seisus, et ysnagi mitut asja tõlgib igayks isemoodi. Inglises loksub enamik asju siiski ysna kiiresti paika, lihtsalt avalik tekstivoog on sedavõrd võimsam.

Ilmselt juurdubki mu isiklik vastumeelsus eestikeelse tarkvara suhtes just esteetikas. Teisiti ei oska ma seletada sedavõrd järsku ja valulist reaktsiooni. (Teadmata sihtmärgile suunatud "värdjakari" oli kõige viisakam sõna, mis alguses mõtteist läbi lippas.) Eks see on muidugi väga hea põhjendus ka.

Eestikeelne tarkvara lihtsalt ei meeldi mulle. Ja kõik. Eks katsuge vastu vaielda.

Roomet rokkis

Täitsa tõsi. Nii uute kui ka vanade lugudega. Istusin seinaäärses lauas oma veini taga, igasuguse visuaalse ligipääsuta laval toimuvale. Aga isegi nii jäi mulle mulje, et Kreatiivmootor rokib. Tõusin korraks pysti ja kiikasin yle peade. Tõesti, rokkiski.

Ning nagu eile yteldud, olid kõik eplikud ja luarvikud puhas soojendus, vaatamata põhikava nappusele. See, härrased, on muusika, mille tegemiseks peab olema doktorikraad. Rääkimata muidugi häälenõudlikkusest; mul läks ainuyksi kuulates hääl ära.

Virisen viimasel ajal yha sagedamini, et tänapäeva kultuur ei paku mulle midagi uut ega huvitavat. Noh, Kreatiivmootor pakub. Pealegi kõditab see mu head vanamoelist absurditaju.

Panegyyrika lõpetuseks olgu siiski öeldud, et plaadiostuni ma ei jõudnud. Ootasin, kuni suutsin, aga rahvamass oli liiga tihe. Loodan Roometi häätahtlikkuse või vähemalt kaubandusvõrgu peale.

Kes ikka veel ei tea, mis sorti muusikat Kreatiivmootor teeb, vaadaku, kuulaku ja lugegu siit:
http://www.zone.ee/kreatiivmootor/


P.S. Näe, siin on yritusest yks kahevärviline udupilt ka.

Paanika! Paanika!

Vaene Tikrike tsiteeris eile Epu ja perekolli kaudu kellegi Pauermäni anonyymset kokakoola-vastast propagandat ja sattus paanikasse. Näide on niivõrd tyypiline, et laenan siia ka.

Karastusjookide nagu Coca-Cola ja Pepsi-Cola keskmine pH on 3.4. Sellisest happesusest piisab hammaste ja luude lahustamiseks. Inimese keha lõpetab luumassi tekitamise varsti pärast 30. eluaastat ning pärast seda lahustab ta igal aastal 8-18 protsenti luumassist, viies selle uriiniga kehast välja.

Oli seal teisigi kollijutte.

Ytleme, et "varsti pärast 30. eluaastat" on 35.
8-18% vahemikust võtame miinimumi, 8%.
8*12=96.
35+12=47.
Ehk siis 47. eluaastaks on kõik inimesed kaotanud 96% oma luumassist? See võiks ysna tõenäoliselt tõepoolest surmav olla.

50aastasi inimesi pole olemas.

Jah, mu arvutuste kallal võib norida. Näiteks võib väita, et protsente tuleb mitte liita, vaid korrutada. Võib tuua muidki meelepäraseid ettekäändeid, vabandusi ja õigustusi. Aga jutu iva see ei muuda.

Ka meelepäraseid järeldusi levitava propaganda yle on kasulik otsustada omaenese peaga mõeldes. Mitte reegli alusel "tore, järelikult tõsi". Ykski inime ei jõua iga hysteeriaga kaasa minna.

Ja anonyymset statistikat ei maksa yldse tõsiselt võtta. Ameerika teadlased ja Šveitsist sõltumatu instituut on seda juba ammu tõestanud.

Kõik von Krahli! Kähku!

Tund tagasi algas von Krahlis Kreatiivmootori ametlik plaadiesitlus. Ah et miks ma sellest varem ei kirjutanud? Unustasin. On piinlik jah.

Aga kes veel tunni pärast jõuab, ei jää ka hiljaks. Nii et tõtake, asi on seda väärt. Soojendavad eplikud, luarvikud ja muu pudi.

Homme lähemalt. Praegu veini manu tagasi. Telefonis on kole ebamugav blogida.

Kutsume turistid hotelle vaatama

Tänases lehes on Savisaare arvamuslugu. Savisaar arvab seal igasuguseid huvitavaid asju. Lugesin eile ja keel hakkas kihelema.

Tema syytusse lapsehinge jäi kord ennemuiste helama loosung: "Jõuame Ameerikale järele ja ette!" Ilus unelm, mis seal ikka. Aga kuidas nad seal Ameerikas nii rikkad on? Võttis Edgar lehe, luges ja jäi mõttesse.

Californiasse, maailmakuulsate tehnoloogiafirmade koduks olevasse Silicon Valleysse on koondunud väga suur hulk tehnoloogiasektori ettevõtteid, mis teeb piirkonnast maailma kõige innovaatilisema tehnoloogiakeskkonna.

Ning siit jõudiski geniaalne nõukogude majandusteadlane yldistuseni:

Kontsentratsioon on edu tagamise eeldus.

Täpsemalt:

Linnade ja piirkondade püsiva konkurentsieelise üks vastuolulisi eeldusi on teatud minimaalse kontsentratsioonitaseme ületamine. Silicon Valley näide toob esile asjaolu, et kui teatud piirkonnas tekib kriitilises koguses mõne valdkonna ettevõtteid, siis nende omavaheline koostöö ja konkurents võib tekitada maailmatasemel tootmisharu ja tagada selle jätkusuutliku arengu.

Kui nemad nii saavad, miks meie siis ei saa? Teeme kohe järele! Arvutifirmasid meil kyll palju pole, aga teeme siis midagi muud. Võtame näiteks... ee... hotellid?

Eesti hotellide ja restoranide liidu andmetel peaks käesoleva aasta lõpuks Tallinnas hotellitube kokku olema orienteeruvalt 7000. Selle näitaja poolest peaksime järgmisel aastal mööduma Helsingist. Tegemist on arvestatava kontsentratsiooniga meie üheks majandusprioriteediks loetavas turismis - seda teenindava infrastruktuuri arengus.

Kas suur hotellitubade arv võib olla indikaator selle kohta, et Tallinnas võiks turismi vallas hakata arenema midagi taolist, mis toimub tehnoloogiafirmade seas Silicon Valleys ja finantsfirmadega Wall Streetil?

Tõsi, tööjõudu pole ja kylastajaid ka mitte. Seda tunnistab Edgar isegi. Kyll aga on kontsentratsioon. Kus nyyd hakkab alles Eesti elu edenema nii, et myhiseb!

Ning veel kord, selgemini.

Eeldus:

Maailma kogemus näitab selgelt, et Tallinnas tekkiv suur hotellide kontsentratsioon võib saada aluseks uuele innovaatilisele ja kvalitatiivsele tasemele teenindussektoris, mis võimaldab Tallinnal hakata eristuma ka rahvusvahelisel tasandil.

Põhjendus:

Kus midagi on, sinna tuleb tavaliselt juurde.

Kõik majandusharud on ju teadupärast sarnased. Arvutifirmades mõtlevad inimesed uusi asju välja, teevad need valmis ja myyvad maha. Kui insener ise lahendust leida ei oska, räägib õhtul kõrtsis õlle taga teistes firmades töötavate sõpradega ning ongi lahendus käes.

Kui hotellis turiste ei ole, räägib toateenindaja õhtul kõrtsis teistes firmades töötavate sõpradega... ja kutsub need ööbima? No mis siis, et hotellinduses on Eesti madalaimad palgad, kuupalga eest yhe öö ikka saab. Või pool ööd.

Mis sest, et hotellides midagi ei valmistata ja neil innovatiivsusega suurt pistmist pole. Mis sest, et ykski turist ei tule kuhugi yksnes öömajale, turismivoog sõltub tuhandest muust asjast pikas ja keerukas ahelas. Analoogiaid annab ju ometi kõigele venitada.

Savisaare arusaam majandusprotsessidest meenutab "South Parki" päkapikke, kes varastasid öösiti sahtleist aluspykse. Neil oli nimelt äriplaan:
1. Varastame palju aluspykse.
2. ?
3. Kasum!

Savisaarel on samasugune plaan. Kui kuskil on kedagi palju ja nad on rikkad, järelikult on meil ka vaja yhte kohta koguneda ja siis... olemegi rikkad! Keda huvitab, kuidas nad seal täpselt rikkaks said. Majandusmehhanismi syvenemine? Pähh, iiiiigav. Lähme parem rallit või päevakeskust avama!

Piirkonnas tehtavad arenguinvesteeringud on märksa tähtsamad kui üksiku ettevõtte majandusriskid. Seepärast peame antud teemal koos kaasa mõtlema. Et võita, on tarvis võtta teatud riske. Kui panused on suured, on ka võiduvõimalused suuremad.

Tõlkes: pange kogu oma papp meie megaprojekti. Ja kui pankrotti lähete, syydistage iseend. Meil kapitalistidest kahju ei ole.

On teisigi asju peale majanduse, mis vanainimesele segaseks jäävad. Näiteks risk ja selle maandamise viisid. Oletame, et ma astun tänaval mehe juurde, kes laseb raha eest mõistatada, millise all kolmest topsist on hernes. Kui ma annan talle kahekymneviieka, on võiduvõimalus yks kolmest. Aga kui ma annan talle kakskymmend viis miljonit, on võiduvõimalus palju suurem. Eks ju?

Dada laul

Tallinna börsil tegutsevad syrrealistid. Börsihuvilised teavad seda juba ammu, aga laiad rahvamassid pole veel märganud.

Jupp tänasest börsikommentaarist:

Esimene tehing Viisnurga aktsiaga sooritati veerand tundi pärast kauplemise algust ning selle suurus oli üks (NB!) aktsia. Umbes sajakroonine tehing kergitas Viisnurga aktsia hinda 6,8 protsendi ja firma turuväärtust 28 miljoni krooni võrra. /---/ Kokku sooritati aktsiaga 16 tehingut, millest suurima käigus vahetas omanikku 280 aktsiat. Lisaks esimesele oli üksikute aktsiatega tehinguid veel terve rida. Viisnurga aktsia hind kõikus vahemikus 85,27 kuni 98,42 krooni. Aktsia päevakäive oli veidi üle saja tuhande krooni.

Trobikond inimesi veedab päevi, tõstes aktsiaid yhekaupa yhest taskust teise, kusjuures tõstekulud on suuremad kui aktsia enda hind.

Mis on sellise tegevuse mõte? Yksnes demonstratsioon, et rahandus (ja tegelikult suurem osa tänapäeva majandusest) manipuleerib puhaste fiktsioonidega, mil igapäevaeluga on veel vähem pistmist kui katseil ingleid nõelaotsale mahutada. Absurd vahendab meile reaalsuse kutset: inimesed, tulge koju tagasi! Mis kuradi börs? Minge aeda ja sööge maasikaid.

Mõistlik jutt.

Keeleuudised

Keelenõuanne soovitab kasutada snorgeldamise asemel toruujumist. Teate kyll, ujumismaskiga, toru suus. Ärge ajage seda segi masskujumisega, mis toimub kõrvulukustava klõbina, mitte pladina saatel.

Muudest uudiskeelenditest jäid silma finantsurud. Ilmselt siis Bermuda ja Bahama, võib-olla ka Delaware. Nad ise vaidlevad kyll vastu.

Minu lapsepõlves võis tihti näha niisugust asja nagu buklett. Võll lubab seda ka, aga õssus on juba ainult buklet. See-eest kõlbab õssu arvates bukleti synonyymiks leporello, mis võlli meelest on jällegi voldik. Ei mingit kokkulepet, puhas ortograafiline skisofreenia.

Mõtiskledes teemal, et kihlveokontor on teisipidi vaadates ka ennustusettevõte (kõneldakse ju spordiennustustest, eks ole), valmis sõna haruspeksumasin.
Mediteerige sel teemal.

Metsavend ja itimees

Pahemal: IT Kolledži rektor Kalle Tammemäe.
Paremal: endine metsavend Ylo Voitka külalisena Vasakpartei kongressil.


P.S. No olid mul pildi peal kõrvu. Miks brauser yht ylal ja teist all näitab, ei tea. Äkki on teistel teistmoodi.
Kuidas pagan siin blogspotis pilte kindlalt kõrvu sättida?

Ronk nöögib

Jutik kiidab Carlo Gozzi "Ronka". On minulgi sellega oma teatrikogemus.

Olin hoolikas ja ostsin piletid ammuammu ära.
Mitte nii ammuammu, et Tele2 soodustust kasutada, aga kaks päeva pärast selle lõppu. (Märk, eks ole. Ma ei tea, millest, aga on see siis mõni yllatus?)

Viimastel nädalatel hakkasin juba murelikuks muutuma. Teadsin, et said teised juuli algusse, aga mis kuupäevaks? Otsisin natuke, unustasin, otsisin jälle.

Teadupärast rändavad majas kõik asjad ringiratast, paigal ei pysi miski.

Eile siis leidsin need kauaigatsetud ja muistevarutud. Huhh.

Neljas kuupäev.
Juuni.

Rongad käisid kyll igasuguste teistega kaasa, Odiniga näiteks (ja kas vahel mitte Heliga?), aga minu arust sobiks nad ka Lokiga hästi.
Saatuse nöök, jajah.

Rahutuvi

Laupäeval saadi Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis Sangini orus raketiga Eesti sõdurite soomukile pihta. Kaks surnut ja neli vigastatut olid demineerijad, keda rakendati kyll tavaliste jalaväelastena.
"See näitab, kui pime on Talibani viha nende vastu, kes aitavad Afganistanil tõusta rahulike riikide sekka," kommenteeris Ilves.

Samal päeval siunas Afganistani president Hamid Karzai NATO ja USA juhitavate vägede "huupi tehtud ja ebatäpseid operatsioone", milles kümne viimase päevaga oli hukkunud 90 tsiviilisikut, lapsed-naised sealhulgas.
"See näitab, kui pime on koalitsiooni viha nende vastu, kes aitavad Afganistanil tõusta rahulike riikide sekka," ei kommenteerinud Ilves.

Ei tunne ma Talibani suhtes mingit sympaatiat. Ja kas keegi peaks sõjandusturismiga tegelema või ei, on eraldi kysimus. Aga demagoogia on demagoogia.

Igas sõjas on mõlema poole sõdurid selleks, et vastased ära tappa. Ja kui yks pool teisest ette jõuab, ei maksa kaotajaid seepärast veel rahutuvikesteks joonistada.



***

Miks räägitakse patriotismist ehk isamaa-armastusest just siis, kui on vaja, et inimesed riigi tahtmist teeksid? Kiindumus metsa, merre ja maasse ei aja kedagi neist eemale, planeedi teises otsas mägesid maatasa tegema. Kas isamaa ja maa on vastandlikud mõisted?

Pärsia kirjad 2: Surnud hingede võim

Kunagi laulis Laurie Anderson:
Now that the living
outnumber the dead,
speak my language.

Hiljuti tuligi uudis, et esmakordselt ajaloos on maamunal rohkem elavaid kui surnuid. Samal ajal ei pruugi igayks ju moega kaasa joosta.

Olin nädalavahel Isfahani Filatelistide Seltsi Suurel Rahvahuraalil. Meie maaga võrreldes on neil seal hulgaliselt kohalikku eripära; meie eripära pole pooltki nii kohalik. Näiteks nõuab Pärsiamaa usk, et inimesed hoolitseksid oma kadunud esivanemate eest samamoodi kui elavate eest. Nii oligi seekord Isfahani jõudnud rohkem kirju teisest ilmast kui neid kandvaid kadunukesi. Ja igayhe vaba tahet võeti ilusasti arvesse, päris mitmel usaldusväärsemal kirjakandjal olid terved peotäied söögipulgakesi, mille kylge olid kleebitud surnute volikirjad. Kokku oligi surnutel hääli rohkem kui elusail. Arvutasin yhel igavamal hetkel välja, et kahe presiidiumis istuva satraabi käes oli 15,22% kõigist häältest. Yrituse lõpupoole läksid mõned ära ja andsid oma häälelipukesed järgmistele edasi, nii et usaldusväärsemate pihud olid lipukestest rakkus. Meenutas sellist meie maal populaarset spordiala nagu teatejooks. Nii juhtus, et kui mõnes kysimuses läksid elavate ja surnute arvamused lahku (põhiliselt matusetoetuste ja kirstuvoodri asjus), ei olnud hingelistel mõtet suud lahti tehagi.

Samas Seltsis mõeldaksegi nyyd usinasti sellele, kuidas surnute el... vabandust, eksistentsi mugavamaks teha. Näiteks nõutakse, et Pärsia igas provintsis peavad koosolekule tulema vähemalt pooled kohalikud. Aga kuna sealkandis on igast kymnest inimesest yheksa surnud, peab neilt võtma kirjaliku tõendi, et nad kohale ei tule. Kirjaliku mitteosalemistõendi andnuid nimetatakse "aktiivseteks", vastandina passiivsetele surnutele, kel murra või varvas ära, nemad mitte ei kõssagi.

Seni valitsesid Isfahani filateliste eelkõige elavad. Et seda ebavõrdsust kaotada, otsustati nyyd Väikest Rahvahuraali laiendada ning yheksale elavale võeti kymme surnut juurde. Kindlasti võitis see auväärne organ niimoodi väärikust ainult juurde, olid ju õndsad kadunukesed Pärsia parimad tuulepyydjad, hinge kinni hoidjad ja lambakasvatajad. Tõsi, siiani pole Väike Huraal suutnud kohtumist kokku leppida, kuna selle uued liikmed on maetud maa eri otstesse. Töö aga käib: juba on palgatud yks Pärsia parimaid surnumanajaid, kes taldriku, puust laua ja rohke eluvee abiga suudab surnutega yhendust võtta. Kaks lahkunut nõustusid selle nimel isegi yhte hauda kolima.

Eks sellisel olukorral ole omad head ja vead. Kahtlemata muutuvad mõned protseduurid keerukamateks ning pidulikke söömaaegu Isfahani kuulsas aias nimega Tšaihanaa pole nyyd erilist mõtet korraldada: elavad lihtsalt ei armasta mulda, olgu see siis ökoloogiliselt puhas või mitte. Samas on võrdsus ja vendlus eurooplastegi jaoks pyhad mõisted ning lugupidamine esivanematest tähendab ju omaenese juurte ja ajaloo hindamist. Ehk tasuks meil vanematelt rahvastelt midagi õppida?

Saatuse iroonia ehk... lõpp hea, kõik hea

Kõigepealt kirjutasin oma elu kõige populaarsema teksti. Veel kahe autoriga kahasse. See oli revisjoniakt. (Ei, ma olen ka paar lehelugu teinud, ent neil polnud pooltki nii palju lugejaid.)

Siis ostsin praamilt jogurti, mida polnud aega syya ja mis kotis katki läks. Õnneks jäi arvuti kuivaks, kott lõhnab siiani mustikate järele.

Päeva lõpuks istusin nätsu sisse. See oli juba teisel praamil. Ja auto mäkerdasin ära.

Jah, hyva leili sain samuti, tänan kysimast. Andsin ka vastu, ehkki ise sain vist rohkem.

Sydaööl jäeti auto seisma, tehti pagasnik lahti ja anti mulle lilled. Vaasiga, milleks oli pisike punnkõhuline Olde Hansa õllekann. Hämmastav, aga mul on sõbrad. Olen siiamaani liigutatud. Aitäh.

Parlamendiitk

1994. aastal põles Bretagne'i parlamendihoone. Yks bretooni rahva paremaid poegi Alan Stivell kirjutas laulu Parlamant Lament, kus kutsus yles seda taastama.

Kahjuks ei ole mul paremat linki anda kui viidatu. Youtube'is on kyll muid Alan Stivelli lugusid, aga mitte seda. Võin lohutuseks viidata vaid Alan Stivelli blogile.

Kui Eesti parlament maha põleks, ei ole ma sugugi kindel, et kõik seda yles ehitama kutsuksid. Laule nyyd kyll vaevalt tehtaks.

Tjah. Kuidas me selleni jõudsime?

Näpuharjutus õigekirjahuvilistele

Inimesed on leidlikud.

Toimub selge differentsieerumine, kus hinnatud kinnisvara läheb veelgi kallimaks ja nigela asukohaga asuvas kinnisvara osas eksisteerivad tõsised argumendid märkimisväärseks tingimiseks.

"Differentsieerumist" polegi varem näinud.

Mitu viga leiad sina?

Kehra ja morlokid

Maal käies sõidan aeg-ajalt läbi Kehra. Või mis aeg-ajalt, peaaegu et iga kord - rong ju ringiga ymber ei lähe. Vahel veab sealkandis tuulega, vahel tuleb see aga õigest suunast ja vaguni vallutab hingemattev lehk.

Iga kord tekib mul kysimus: kuidas suudavad seda päevade kaupa välja kannatada need, kes siin elavad? Või on eestlased tõesti nii tuimad, et vaatavad kysijale kustunud pilgul otsa ja mõmisevad apaatses segaduses: "Mis lehk?" Tõsi, kohalike aktiivsus yllataks kogu Eestit, kui nad yhel päeval vihaselt sumisedes kokku tuleksid ja tehase ukse kinni myyriksid või võtaksid ette midagi muud, mis paberivabriku otsustajaid kord ometi midagi ette võtma sunniks.

Samas jääb mulle arusaamatuks ka nendesamade otsustajate käitumine. Kui vabriku nõukogu võib veel pidada oma istungeid vähemalt 50 kilomeetri kaugusel tootmisest, ei saa tegevjuhtkond ju ometi seda täielikult vältida. Kas nad sõidavad kohale yksnes konditsioneeritud õhuga limusiinides, väljuvad neist skafandreis ja veedavad tööpäevad hermeetiliselt suletud kabinettides, suheldes alamrahvaga telefonitsi? Või eemaldatakse igal töölevõetul esimese asjana lõhnatajumisorganid? Mis imenipiga suudavad nad sellist asja iga päev fyysiliselt taluda ning teada, et seltskonnas hoitakse neid ymbritsevast haisupilvekesest eemale - ja ikkagi teeselda, et kõik on kõige paremas korras?

Mystiline kyll, kuid inimene harjub kõigega. Harjub lehaga, valuga, tolmu ja tossuga samamoodi kui mõnitamise, nahaalsuse ja muu vaimse vägivallaga. Ei hakka siin poliitikast rääkimagi, igayks oskab ise näiteid tuua - ja kes ei oska, on nähtavasti kohanemise huvides taluvuspiiri kuhugi seljaajju nihutanud.

Ilmselt on aegade jooksul olnud sedavõrd tulusam vastikute oludega kohaneda kui neid muuta, et fyysilisele, vaimsele või keskkonnavägivallale vastuhakkajad on jäänud yksikuteks mutatsioonideks. Ehk pole neid iial rohkem olnudki.

Kui Herbert George Wells kirjutas ajamasinast, kirjeldas ta tulevikku, kus on kaht sorti kohanejaid. Morlokid olid kohanenud viktoriaanliku tööstuse keskkonnaga, elades maa-aluses pimeduses ja palavuses masinamyra ja saaste keskel. Maapealses päikesepaistes ringi keksivad eloid kohanesid aga sellega, et morlokid nende seast öösiti lihaloomi võtsid. Detailid detailideks, ent vaimse regressi perspektiiv on huvitav. Kas kunagi jagunebki inimkond vaid selle järgi, kes millises suhtes enim mandub?


P.S. Kui kuulutada välja konkurss Eesti haisvaima linna nimele, kes võidaks?

A Sequence of Unhappy Adventures of an Unlucky Customer-to-be

Good day.

Just today, I registered myself as A1books user. Unfortunately, it was of no great use, as I found I couldn't buy any books from your shop just because every time I clicked the PayPal button, the only response was an announcement that your server had lagged to a timeout. I tried to use the Help Desk section of your homepage, but it asked the number of the order, which I regretfully had not got yet. I started to wonder if you have any e-mails at all due to the remarkable lack of e-mail addresses on your pages, but found this one at last, when the system refused to acknowledge my brand new password.

Sadly, I must say this situation is pretty disencouraging, and the future of potential transactions seems quite grim.

I hope you have a better day than I have got, although this row of mishaps is not without a certain comic hue.


Yours sincerely,
...

Grilli eri

Tunahomme ilmub grillimise erileht. Nakitsen selle kallal ja meenutan õhtut.

Katsetasin eile maal uut elektriahju, kus kah grillrest sees. Toppisin paari päeva eest jääkappi varutud kohatykid ahju ja jäin ootama. Ei syndinud justkui midagi huvitavat. Torkasin siis ahju pistiku pikendusjuhtmesse. Möödus pool tundi. Ikka ei midagi. Panin pikendusjuhtme pistiku seina. Ka järgmised pool tundi ei aidanud toidu valmimisele märgatavalt kaasa. Lylitasin grilli sisse, kohe läks paremaks.

Sidrunimahla unustasin osta (teate, kyll, need pisikesed kollased sidrunikujulised potsikud). Ajasin läbi sidrunipipra, kuivtilli ja soolakibenaga, ehkki tulin nende lisamise peale liiga hilja ning pude kraam ei tahtnud kuivanud pinnale kylge jääda. Õnneks tõmbusid kalatykid kuumas kokku ja pudenesid võre vahelt läbi vedelikku võrealusel pannil. Takkajärgi mõeldes oleks pidanud neid vist kastma.

Nii või teisiti polnud tulemusel vigagi, aga kell oli juba nii palju, et kylmas oodanud tokaierit ei viitsinud lahti teha, jäime niisama magama.

Jääb siis teiseks korraks.

Klassik elab rahva sydames, kopsus ja maksas

Aga seda ma ei mäletanudki, et Ain Kaalep on Tammsaarest ooperi teinud. Tõsi kyll, mitte Tammsaare elust ja olemisest (hm, sellest võiks ka, samuti Ristikivist), ent vähemasti tema näidendist "Kuningal on kylm", kahasse Valter Ojakääruga. Võimas.

Meil seisid vanasti riiulis Tammsaare kogutud teosed. Paar viimast köidet olid puudu, eestpoolt siiski kõik olemas. Neid ma siis põnnist peale lugesin. Eriti meeldisid mulle näidendid, neid olen ma kogu aeg kuidagi rohkem hinnanud. Kyllap on neis ja "Põrgupõhja Vanapaganas" avalduv suurepärane huumorimeel yks põhjuseid, miks kirjandusõpetajad neist eriti rääkima ei kipu - kirjandusõpetajatel pole ju teadupärast huumorimeelt ollagi, sestap kuuluvad kanoonilisse koolikirjandusse yksnes tõsimeelsed teosed ja igast lõbusamast või, hoidku taevas, iroonilisemast tekstist libisetakse yle nii vaikselt kui võimalik.

Taevas hoiab muidugi ka. Alles nädalajagu päevi tagasi käisime Järva-Madise kirikus (Vargamäe kandis, eks ole, kui keegi ei tea nagu minagi suurema osa eelnenud elust), kus kirikuõpetajanna kõige muu vaimustunud jutuvadina seas (mis on omaette teema) rääkis sellestki, kuidas nõukogude ajal tehtud Tammsaarest mingisugune agnostikute lemmik, ehkki ta oli igati mõistlik mees ja tsiteeris ka oma teostes väga sageli piiblit. Päris vagameest tytarlaps vanast Antonist veel teha ei jõudnud, ent ega palju puudu ka ei jäänud.

Ehk nagu kirjutab Mart Kadastik: "Tõnissoni ärritas Tammsaare "kõlbeline lõtvus" meeste ja naiste suhete käsitlemisel."
Jajah.

Mul on jalad verised

Sõidan päris palju taksoga, aga pole veel yhegi sellise taksojuhiga kokku sattunud, kes teel mõnda looma nähes ei pidurdaks. Võib-olla nad teevad seda vabal ajal, kui kliente pole - ei tea. Mina pole igatahes yhtki sadisti näinud.

Hakkasin tunni eest tööle tulema. Olin niigi sisse maganud ja kutsusin jälle takso; mitte, et mul esmaspäeva hommikul esimese tunni jooksul midagi mõistlikku teha oleks, aga ikkagi. Jõudsime just maja nurga tagant välja, kui yks pruunilapiline kõhn kassivolask aeglaselt ja ylbelt yle tee jalutas. Ootasime. Saime tast napilt mööda ja liikuma, siis sööstis põõsast teiselt poolt teed välja punane kass, lootes auto ratastest vähem kui meetri kauguselt mööduda.
Tavaliselt kirjutatakse sellisel puhul tuhmist mytsatusest.

Relatiivsusteoreetiliselt väljendudes oli psyhholoogiline reaktsiooniaeg umbes kilomeetripikkune. Siis hakkasime mõlemad jälle hingama. "Ei julge tagasi ka vaadata," ytles tema. "Pidi ta just niimoodi..." arvasin mina.
See oli yks väga vaikne taksosõit.

Alles tööle jõudes hakkas koitma, et tegelikult ei olnud see normaalne reaktsioon.
Mis kuradi pärast ma ei vehkinud kätega, et takso seisma jääks? Ma oleks võinud ju hoopis loomakliinikusse sõita. Kurat selle tööga, tähtsamaidki asju on ilmas. Yhe kassi jaoks kyll vähemalt.
Jah, võimalik, et ta sai ainult myksu, puhkas teeservas ning läks rahulikult ja tervena koju. Võimalik. Ma ju ei tea.
MIS KURAT MUL VIGA ON?

Rindeteated Saksa-Atlantise sõjast

Asjaomase ajaloolase nimel, kel endal on parahõlla hirmus kiire, avalikustan just hetk tagasi tehtud avastuse.

Niisiis, pressiteade:

nõukogude teadlased on kindlaks teinud, et paralleelselt Teise maailmasõjaga peeti maha analoogne sõda ka Atlantisel. vähe sellest: Atlantise sõjast saadud andmeid kasutati ilmasõja edasise käigu ennustamiseks, kuivõrd tavapärased luureorganid olid 1937.–1938. aasta puhastustest nõrgestatud.

Kirjaviis muutmata.

Lähipäevil jõuavad andmed loodetavasti ka teatmeteosesse.

Kaberneerohelised

Ei saa ytelda, et inimesed rohelistest yldse ei kirjutaks. Kirjutavad
kyll. Vahel ootavad suisa kommentaare ja seisukohavõtte.

Viimaste päevade kuumim teema on G8-vastane meeleavaldus Rostockis. Ei tea kui palju on sellest kuulda Eestis, aga siin räägitakse sellest palju. Peaaegu 1000 vigastatut, neist enam kui viiekümne vigastused tõsised, kirjutab tänane Neue Zürcher Zeitung.

Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete ja Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon saatis meeleavaldusele oma delegatsiooni. Meeleavaldusest võtsid osa ka Euroopa Rohelised ja nende noorteorganisatsioon. Eestist siis vastavalt Vasakpartei ja Eestimaa Rohelised.

Vasakpartei osas on asi selge, aga ka Eestimaa Rohelised peavad otsustama, milline on nende suhtumise maailma seitsme juhtiva demokraatliku tööstusriigi ja Venemaa tippkohtumisse. Euroopa Parlamendi valimisteni on jäänud kaks aastat.

Nõndamoodi on kirjutatud siin.

Nyyh, kui liigutav. Ikka veel mäletatakse, isegi pärast valimistejärgset vaikust, marginaliseerumist ja mida kõike.

Saatsin tsitaadi siselisti edasi, las kommenteerib, kes tahab. Kena oleks muidugi kuulda nendegi seisukohti, kes kutsutud ja seatud.

Samas on Euroopa Parlamendi rohelistega varemgi igasugust jama olnud. Viimane oli siis, kui Lätist ennast sinna urgitsenud Tanjuša Ždanoka venelaste diskrimineerimist siunas. Eestis oldi omajagu pabinas: mis siis saab, kui meite ajakirjandus sellest kuuleb ja meid nendega juhtumisi yhte patta topib? Niivõrd kui mina kuulnud olen, õnnestus Eesti rohelistel asja vähemalt niigi palju mõjutada, et eurorohelised Eestit poolihääli kaitsva ja Venemaad hellalt noomiva resolutsiooni hääletusel erapooletuks jäid, mitte vastu ei hääletanud. Samas võib see muidugi ka endakiitus olla; hobuse otsa ees istunud sääsk kiitis kah, et "kyll me ikka kyndsime!" Kes seda takkajärgi teab.

Eriti, kui kodumaised juhidki tunnistavad, et Europarlamendi rohelistel eestimaistega suurt midagi tegemist ei ole, õigupoolest ei kiputa igasugu pisilasi väga hästi tundmagi. Tõsi, ka kaalukategooria on hoopis teine. Iiri äsjaste valimiste järel oletati, et ehk võetakse sealsedki rohelised valitsusse, mujalgi on rohelised juba tykk aega palju tõsisemaidki mänge mänginud. Noh, eks jõuab siin ka, andke aega atra seada.

Kolmandast kyljest kipuvad kõik aktivismid hea elu käes rasva minema. Rääkis kunagi yks tytarlaps kunagisest yle-Euroopalisest roheliste kongressist. Päris seda just kõnepuldist ei kysitud, et kuidas teie oblastis gay'de normi täidetakse, aga kõige tõsisem teema paistis see kyll olevat. Muud lihtsalt polnud. Pärast ametlikku osa poetas lahkuv seltskond yle õla, et siirdutakse niisugusse ja niisugusse öökluppi, kus kuuldavasti kysitud sissepääsuks rohkem raha kui eestlastel kõigi peale kokku oli. Läksivad siis oma hotellituppa tagasi ja hakkasivad priimuse peal pakisuppi sussutama.

Võimalik, et olen eelnevas kasutanud kunstilisi liialdusi. See pole tegelikult yldse oluline. Oluline on, et igal asjal on vähemalt kaks otsa, kuid enamasti rohkem. Sestap saab järeldusigi teha igasuguseid. Näiteks selliseid...

Vahel on suurde seltskonda väga vaja minna - isegi siis, kui ise nagu ei tahakski.
Kui sul on aateid, jagad sa neid tõenäoliselt ka mõne väga ebameeldiva inimesega.
Isegi sarnaselt kõlavate nimede korral ei maksa kohe eeldada, et yks teise tegemistes osaleb. Võib-olla pole neid pittu kutsutudki.

Aga võib-olla on kah.

Jobu!

Näe, yks blog on jõudnud Blogtree's korraga 5., 13. ja 17. kohale. Päris saavutus kohe.
5. kohal on jutt pealkirjaga "Dostojevskist", 13. "Sõnatähenduse omandamisest" ja 17. "Ameteist". Mitmekylgne selline.

Peaks endale ka Dostojevski "Jobu" ostma.



P.S. Täna ongi yks avastuste päev.
Ohpuu avastas jällegi laplased.


P.P.S. Ja sel ajal, kui mina Hanrahanist ajendatuna Lermontovi lugesin, sai Osalise jutt pulmadest Blogtrees juba teisele kohale. Uus staar on syndinud, ytlen ma.

Ettevaatust! Lause!

Hiljutise lugemuse ajel.

Tänapäevaste tekstiloometehnikate seas on laused tihtipeale märgatavalt, kohati isegi kahetsusväärselt alahinnatud. Samas on lauseteta tekstid sageli kuidagi haprad, katkendlikud, kohatud, alusetud, pinnatud. Kui niisugune tekst jõuab lugejani - mis võikski olla yks tekstide võimalikke eesmärke või koguni realiseerumisviise -, pole tol sellega suurt midagi pihta hakata. Nii et ettevaatust, kulla postmodernistid! Kandke silme ees ikka vatimarlimaske, sest laused, kurinahad, võivad teadupärast nakata.

Kuritööteaduse magister

Tuli yhe ylikooli listist mu postkasti teade, mis rääkis muuhulgas, et

Neljapäeval, X. juunil kaitsevad /---/ teadusmagistritööd:
/---/

kell 11 /---/ "Kuritegevuse ruumiökonomeetriline modelleerimine Eesti kohalike omavalitsuste näitel". Juhendajad prof /---/ ja dots /---/. Oponendid teadur /---/ ja teadur /---/.

Magistritöös tuuakse välja seosed kuritegevuse ja erinevate majanduslike, sotsiaaldemograafiliste ning ruumiliste tegurite vahel, kasutades Eesti kohalike omavalitsuste andmeid. Esmalt antakse ülevaade teaduskirjandusest, milles analüüsitakse kuritegevuse võimalike mõjurite välja selgitamist, kasutades majandusteaduslikku lähenemist. Erinevad autorid on tuvastanud nii tööturunäitajate (töötus, hõive, palgad) kui demograafiliste tegurite (noorte osakaal rahvastikus, muulaste osakaal) statistiliselt olulise seose kuritegevustasemetega. Kuna sageli on naabruses asuvate administratiivsete üksuste kuritegevustasemed üksteisest sõltuvuses, kasutatakse modelleerimisel üha enam ruumiökonomeetrilisi meetodeid, mis võimaldavad arvesse võtta ruumilist autokorrelatsiooni ja ruumilist heterogeensust andmetes. Töö parema loetavuse huvides antakse lühiülevaade ka ruumiökonomeetrilise modelleerimise olemusest ja tähtsamatest meetoditest.

Eesti kohalike omavalitsuste andmete põhjal hinnati regressioonimudelid kogu kuritegevuse, varguste, narkokuritegude ja raskete isikuvastaste kuritegude kohta. Kogu kuritegevuse ja varguste andmetes ilmnes ruumiline autokorrelatsioon, mistõttu nende kuriteoliikide puhul hinnati ruumilise lükke mudelid. Tuvastati kogu kuritegevuse statistiliselt oluline samasuunaline seos töötuse määra ja muulaste osakaaluga rahvastikus. Ka üksikisiku tulumaksu laekumine kohaliku omavalitsuse eelarvesse osutus statistiliselt oluliseks, mille põhjal võib järeldada, et rikkamates omavalitsustes, kus on paremad võimalused nii seadusliku kui ebaseadusliku tulu teenimiseks, sooritatakse ka enam kuritegusid. Omavalitsuse paiknemist iseloomustavatest karakteristikutest osutusid oluliseks asukoht saarel ja merepiir. Saartel sooritatakse elanike arvu kohta oluliselt vähem kuritegusid kui mandril ning mandril asuvates merepiiriga omavalitsustes on kuritegevust rohkem, mis võib olla tingitud suvituspiirkondade asukohast mere ääres. Varguste osas saadi üldjoontes samad tulemused, mis oli igati ootuspärane, sest kogu kuritegevusest suure osa moodustavad vargused. Raskete isikuvastaste kuritegude ja narkokuritegude puhul tuvastati nende kuriteoliikide statistiliselt olulised seosed muulaste osakaaluga rahvastikus.

Paks kiri on minu pandud, mainitud isikute nimed on toimetusele teada ning ei puutu antud juhul asjasse.

Tegelikult ei taha ma kogu seda asja yldse kommenteerida. Liiga kerge on teha siit lihtsaid ja rumalaid järeldusi, olgu siis yhte- või teistpidi. Aga yks lause trygib algusest peale keelele ning vaatamata petlikkusele jääb see retoorilise irooniana mõlema äärmuse vahele.

Kes ytles, et Eestis neegreid ei ole?