Saatuse iroonia ehk... lõpp hea, kõik hea

Kõigepealt kirjutasin oma elu kõige populaarsema teksti. Veel kahe autoriga kahasse. See oli revisjoniakt. (Ei, ma olen ka paar lehelugu teinud, ent neil polnud pooltki nii palju lugejaid.)

Siis ostsin praamilt jogurti, mida polnud aega syya ja mis kotis katki läks. Õnneks jäi arvuti kuivaks, kott lõhnab siiani mustikate järele.

Päeva lõpuks istusin nätsu sisse. See oli juba teisel praamil. Ja auto mäkerdasin ära.

Jah, hyva leili sain samuti, tänan kysimast. Andsin ka vastu, ehkki ise sain vist rohkem.

Sydaööl jäeti auto seisma, tehti pagasnik lahti ja anti mulle lilled. Vaasiga, milleks oli pisike punnkõhuline Olde Hansa õllekann. Hämmastav, aga mul on sõbrad. Olen siiamaani liigutatud. Aitäh.