Kehra ja morlokid

Maal käies sõidan aeg-ajalt läbi Kehra. Või mis aeg-ajalt, peaaegu et iga kord - rong ju ringiga ymber ei lähe. Vahel veab sealkandis tuulega, vahel tuleb see aga õigest suunast ja vaguni vallutab hingemattev lehk.

Iga kord tekib mul kysimus: kuidas suudavad seda päevade kaupa välja kannatada need, kes siin elavad? Või on eestlased tõesti nii tuimad, et vaatavad kysijale kustunud pilgul otsa ja mõmisevad apaatses segaduses: "Mis lehk?" Tõsi, kohalike aktiivsus yllataks kogu Eestit, kui nad yhel päeval vihaselt sumisedes kokku tuleksid ja tehase ukse kinni myyriksid või võtaksid ette midagi muud, mis paberivabriku otsustajaid kord ometi midagi ette võtma sunniks.

Samas jääb mulle arusaamatuks ka nendesamade otsustajate käitumine. Kui vabriku nõukogu võib veel pidada oma istungeid vähemalt 50 kilomeetri kaugusel tootmisest, ei saa tegevjuhtkond ju ometi seda täielikult vältida. Kas nad sõidavad kohale yksnes konditsioneeritud õhuga limusiinides, väljuvad neist skafandreis ja veedavad tööpäevad hermeetiliselt suletud kabinettides, suheldes alamrahvaga telefonitsi? Või eemaldatakse igal töölevõetul esimese asjana lõhnatajumisorganid? Mis imenipiga suudavad nad sellist asja iga päev fyysiliselt taluda ning teada, et seltskonnas hoitakse neid ymbritsevast haisupilvekesest eemale - ja ikkagi teeselda, et kõik on kõige paremas korras?

Mystiline kyll, kuid inimene harjub kõigega. Harjub lehaga, valuga, tolmu ja tossuga samamoodi kui mõnitamise, nahaalsuse ja muu vaimse vägivallaga. Ei hakka siin poliitikast rääkimagi, igayks oskab ise näiteid tuua - ja kes ei oska, on nähtavasti kohanemise huvides taluvuspiiri kuhugi seljaajju nihutanud.

Ilmselt on aegade jooksul olnud sedavõrd tulusam vastikute oludega kohaneda kui neid muuta, et fyysilisele, vaimsele või keskkonnavägivallale vastuhakkajad on jäänud yksikuteks mutatsioonideks. Ehk pole neid iial rohkem olnudki.

Kui Herbert George Wells kirjutas ajamasinast, kirjeldas ta tulevikku, kus on kaht sorti kohanejaid. Morlokid olid kohanenud viktoriaanliku tööstuse keskkonnaga, elades maa-aluses pimeduses ja palavuses masinamyra ja saaste keskel. Maapealses päikesepaistes ringi keksivad eloid kohanesid aga sellega, et morlokid nende seast öösiti lihaloomi võtsid. Detailid detailideks, ent vaimse regressi perspektiiv on huvitav. Kas kunagi jagunebki inimkond vaid selle järgi, kes millises suhtes enim mandub?


P.S. Kui kuulutada välja konkurss Eesti haisvaima linna nimele, kes võidaks?