Klassik elab rahva sydames, kopsus ja maksas

Aga seda ma ei mäletanudki, et Ain Kaalep on Tammsaarest ooperi teinud. Tõsi kyll, mitte Tammsaare elust ja olemisest (hm, sellest võiks ka, samuti Ristikivist), ent vähemasti tema näidendist "Kuningal on kylm", kahasse Valter Ojakääruga. Võimas.

Meil seisid vanasti riiulis Tammsaare kogutud teosed. Paar viimast köidet olid puudu, eestpoolt siiski kõik olemas. Neid ma siis põnnist peale lugesin. Eriti meeldisid mulle näidendid, neid olen ma kogu aeg kuidagi rohkem hinnanud. Kyllap on neis ja "Põrgupõhja Vanapaganas" avalduv suurepärane huumorimeel yks põhjuseid, miks kirjandusõpetajad neist eriti rääkima ei kipu - kirjandusõpetajatel pole ju teadupärast huumorimeelt ollagi, sestap kuuluvad kanoonilisse koolikirjandusse yksnes tõsimeelsed teosed ja igast lõbusamast või, hoidku taevas, iroonilisemast tekstist libisetakse yle nii vaikselt kui võimalik.

Taevas hoiab muidugi ka. Alles nädalajagu päevi tagasi käisime Järva-Madise kirikus (Vargamäe kandis, eks ole, kui keegi ei tea nagu minagi suurema osa eelnenud elust), kus kirikuõpetajanna kõige muu vaimustunud jutuvadina seas (mis on omaette teema) rääkis sellestki, kuidas nõukogude ajal tehtud Tammsaarest mingisugune agnostikute lemmik, ehkki ta oli igati mõistlik mees ja tsiteeris ka oma teostes väga sageli piiblit. Päris vagameest tytarlaps vanast Antonist veel teha ei jõudnud, ent ega palju puudu ka ei jäänud.

Ehk nagu kirjutab Mart Kadastik: "Tõnissoni ärritas Tammsaare "kõlbeline lõtvus" meeste ja naiste suhete käsitlemisel."
Jajah.