Pärsia kirjad 2: Surnud hingede võim

Kunagi laulis Laurie Anderson:
Now that the living
outnumber the dead,
speak my language.

Hiljuti tuligi uudis, et esmakordselt ajaloos on maamunal rohkem elavaid kui surnuid. Samal ajal ei pruugi igayks ju moega kaasa joosta.

Olin nädalavahel Isfahani Filatelistide Seltsi Suurel Rahvahuraalil. Meie maaga võrreldes on neil seal hulgaliselt kohalikku eripära; meie eripära pole pooltki nii kohalik. Näiteks nõuab Pärsiamaa usk, et inimesed hoolitseksid oma kadunud esivanemate eest samamoodi kui elavate eest. Nii oligi seekord Isfahani jõudnud rohkem kirju teisest ilmast kui neid kandvaid kadunukesi. Ja igayhe vaba tahet võeti ilusasti arvesse, päris mitmel usaldusväärsemal kirjakandjal olid terved peotäied söögipulgakesi, mille kylge olid kleebitud surnute volikirjad. Kokku oligi surnutel hääli rohkem kui elusail. Arvutasin yhel igavamal hetkel välja, et kahe presiidiumis istuva satraabi käes oli 15,22% kõigist häältest. Yrituse lõpupoole läksid mõned ära ja andsid oma häälelipukesed järgmistele edasi, nii et usaldusväärsemate pihud olid lipukestest rakkus. Meenutas sellist meie maal populaarset spordiala nagu teatejooks. Nii juhtus, et kui mõnes kysimuses läksid elavate ja surnute arvamused lahku (põhiliselt matusetoetuste ja kirstuvoodri asjus), ei olnud hingelistel mõtet suud lahti tehagi.

Samas Seltsis mõeldaksegi nyyd usinasti sellele, kuidas surnute el... vabandust, eksistentsi mugavamaks teha. Näiteks nõutakse, et Pärsia igas provintsis peavad koosolekule tulema vähemalt pooled kohalikud. Aga kuna sealkandis on igast kymnest inimesest yheksa surnud, peab neilt võtma kirjaliku tõendi, et nad kohale ei tule. Kirjaliku mitteosalemistõendi andnuid nimetatakse "aktiivseteks", vastandina passiivsetele surnutele, kel murra või varvas ära, nemad mitte ei kõssagi.

Seni valitsesid Isfahani filateliste eelkõige elavad. Et seda ebavõrdsust kaotada, otsustati nyyd Väikest Rahvahuraali laiendada ning yheksale elavale võeti kymme surnut juurde. Kindlasti võitis see auväärne organ niimoodi väärikust ainult juurde, olid ju õndsad kadunukesed Pärsia parimad tuulepyydjad, hinge kinni hoidjad ja lambakasvatajad. Tõsi, siiani pole Väike Huraal suutnud kohtumist kokku leppida, kuna selle uued liikmed on maetud maa eri otstesse. Töö aga käib: juba on palgatud yks Pärsia parimaid surnumanajaid, kes taldriku, puust laua ja rohke eluvee abiga suudab surnutega yhendust võtta. Kaks lahkunut nõustusid selle nimel isegi yhte hauda kolima.

Eks sellisel olukorral ole omad head ja vead. Kahtlemata muutuvad mõned protseduurid keerukamateks ning pidulikke söömaaegu Isfahani kuulsas aias nimega Tšaihanaa pole nyyd erilist mõtet korraldada: elavad lihtsalt ei armasta mulda, olgu see siis ökoloogiliselt puhas või mitte. Samas on võrdsus ja vendlus eurooplastegi jaoks pyhad mõisted ning lugupidamine esivanematest tähendab ju omaenese juurte ja ajaloo hindamist. Ehk tasuks meil vanematelt rahvastelt midagi õppida?